Anvar Samost: kes loob agenda?

Ajakirjandus ei saa toimetuse otsustusõigust loovutada mugavusest ega võimu survel, see on oluline ja jagamatu väärtus.

Valimiste eel pälvis palju tähelepanu Postimehes ilmunud kirjatükk presidendiks pürgiva Marina Kaljuranna isa kahest Raudristist. See leidis tsiteerimist ja pilamist sotsiaalmeedias ja arvamusformaatides, aga teised lehed või uudistekanalid lugu üles ei korjanud ega edasi arendanud.

Oli ka põhjust, sest lehes avaldatu allikaks oli omakorda artikkel, mis ilmus oletatavasti 26 või 27 aastat tagasi teadmata kuupäeval teadmata ajalehes ning mille autor on samuti teadmata. Autentsuse lisamiseks olid kirjutise juures kuvatõmmised algmaterjalist, kuid ka need ei pakkunud vihjet, millises või vähemalt millist tüüpi väljaandes see kunagi – kui üldse – ilmunud oli. Eestis, kus üldjuhul on kõik trükiväljaanded alati hoolsalt raamatukogudesse kogutud ja seal hoiustatud, on see üllatav, eriti kui arvestada, et me ei räägi sõja-aastaist või ajast, mis jääks sajandite taha.

Kuku saates „Olukorrast ajakirjanduses” küsis Rein Lang Postimehe juhatuse liikme Peep Kala käest, kuidas selline asi sai ilmuda ja kas polnud materjali toimetusse sokutanud Kaljuranna enda kampaaniameeskond. Kala, kes ilmselt otseselt ei puutu igapäevase lehetegemisega väga palju kokku, vahendas kaudset teadmist, et algtõuke artikli ilmumiseks andis Nõmme Raadios kõlanud viide Kaljuranna isa sõjaaegsele tegevusele.

Võib olla, et nii oligi. Lugejail jääb üle lihtsalt uskuda. See ei ole ajalehe usaldusväärsuse seisukohast just ideaalne tulemus. Uskuda võib sama hästi ka, et tegelikult tegi keegi Postimehes avaldatud lehetõmmise valmis pilditöötlustarkvara kasutades. Varemgi valimiste eel toimunud asju arvestades (esimesena näitena meenub populaarsesse telesaatesse ilmunud „selgeltnägija”, kes teatud erakondadele ebaõnne ennustas) pole see raske. Käekirigi on tuttav ja rahvusvaheliselt järele proovitud.

Laiemalt vaadates on küsimus: kes loob agenda? Kes ütleb, mis toimub, millised sündmused katkematus uudistetsüklis on tähtsad ja millised mitte? Kuidas mõtestada keerulist ja üha keerulisemaks muutuvat maailma just siinse ühiskonna vaatenurgast? Lõppude lõpuks: kes on hea ja kes on halb?

Võimaluse üle maailmas toimuvat mõtestada käib pidev võitlus. Agendat soovivad dikteerida huvirühmad, poliitikud, riigid, suurettevõtted, lobistid ja suhtekorraldajad ning kindlasti ka paljud, kes seejuures ise sooviksid jääda sirmi taha. Ainus, kel selleks on läbipaistev ja avalik mandaat, on ajakirjandus, avalikkuse ehk lugejate, kuulajate ja vaatajate esindajana, sõnavabaduse ning vaba konkurentsi oludes.

Kui raha on vähe ja olud kitsad, võib ajakirjanikel tekkida kiusatus lõdvalt lasta. Milleks tekitada endale asjatute ambitsioonidega liigset tüli? Kas poleks lihtsam võtta kuskilt mujalt ette öeldav agenda ja targa näoga kaasa noogutada? Oleme ju tegelikult kõik ühe asja eest väljas, on ju?

Näete, liftis oli selline dokument, leheväljalõige – ei suuda küll ehtsust kontrollida, kuid – hei! – tegemist on ju asjaga, mida ise niikuinii välja ei kaevaks. Või siis – riigieelarve seletuskiri üksi on 331 lehekülge pikk, kuid valitsuse kommunikatsioonibüroo on juba olulised asjad välja sõelunud ja jääb vaid üle need ette lugeda? See ju „meie riigieelarve”.

Just seepärast parandabki vastutustundlik toimetaja „meie riigieelarve” uudises „Eesti riigieelarveks”. Eelarve panevad kokku valitud poliitikud, kes selle eest vastutavad. Ajakirjandus vastutab selle eest, et kui eelarves on raiskamist, kilplust, korruptsiooni või ebaõiglust, siis kogu ühiskond saab sellest teada, mitte ei kuule üksnes paraadlikke hõikeid, kuidas kõik järjest paremaks läheb ja kasvab.

Viimastel kuudel on mitmes riigis turvalisust tagavad riigiasutused pöördunud ajakirjanduse poole sooviga kokku leppida reegleid terrorirünnakute kajastamisel. See näib mõistetav, sest terroristidele on kõige olulisem oma sõnumi edastamine, kommunikatsioon hirmu ja ebakindluse läbi. Miks mitte nõustuda sellega, et takistada selle sõnumi edastamist?

Asi on toimetuslikus sõltumatuses. Kui vaja, siis teevad toimetajad otsuse avaldatava ulatuse suhtes ise, igal juhul eraldi, konkreetseid asjaolusid arvestades. Aga otsuse tegemise õigust blankovekslina ära anda ei saa. See oleks lugejate huvide vastu.

On korduvalt nähtud, kuhu võib viia toimetuse otsustamisõiguse käestandmine, lähimad näited leiduvad Venemaalt. Seal pole ajakirjandust võimule allutatud kaugeltki üksnes jõuga, vaid see hakkas sõltumatust ise tükkhaaval ära andma alates 1996. aasta valimistest ning suuremad nihked toimusid just Beslani ja Nord Osti tragöödiate võimukuuleka kajastuse põhjal.

Anvar Samost,
kolumnist