Täna õhtuks on see siis loodetavasti läbi. Üle nelja kuu kestnud presidendivalimiste kampaania, mis algas 16. aprillil Siim Kallase ülesastumisega Estonias ja lõpeb tõenäoliselt täna sealsamas valimiskogu teise hääletusvooruga, on purustanud kõik rekordid ja pannud proovile mitte ainult kandidaatide, vaid ka rahva kannatuse, kirjutab riigikogu IRLI fraktsiooni liige Kalle Muuli (pildil).
Nii pikka ja põhjalikku poliitilist mõõduvõttu pole vähemalt Eesti uuemas ajaloos enne olnud. 2001. aasta presidendivalimiste kampaaniat alustas Reformierakond küll lausa aasta varem kõnekoosolekute tuuriga Eesti suuremates linnades, kuid see oli ette teada tulemusega mäng erakonna juhtpoliitikute reklaamimiseks. Seekordsed valimised ületavad kõiki varasemaid nii kandidaatide poolt läbi sõidetud kilomeetrite, külastatud kohalike omavalitsuste kui ka avalike debattide arvu poolest.
Pikk ja pingerohke kampaania on selgelt esile toonud ka seadusandja vead. Enam kui 20 aastat tagasi Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse valitsuse ajal tehtud presidendi valimise seadus on kohati lausa jabur.
Kandidaatide ülesseadmiseks ette nähtud üürikeste tähtaegade üle on kurdetud ka varem, kuid tänavu oli olukord eriti totter, sest kandidaadid esitlesid end avalikkusele hästi varakult ise, ilma ühegi ametliku toetajata. Urmas Paetist ja Jaak Jõerüüdist, keda pikka aega presidendikandidaatideks nimetati, ei saanudki lõpuks presidendikandidaate. Napilt läks paremini Marina Kaljurannal, kes pärast terve suvi väldanud kampaaniat järsku teatas, et ta pole veel otsustanud, kas kandideerida või mitte, aga lõpuks siiski otsustas.
Seaduse kohaselt algab presidendikandidaatide ülesseadmine alles neljandal päeval enne riigikogu esimest valimisvooru ja lõpeb teisel päeval enne riigikogu esimest valimisvooru. Valimiskomisjon registreerib kandidaadid aga vähem kui ööpäev enne valimisi. See tähendab, et seaduse nõuetele vastavaid ja valimiskomisjoni poolt tunnustatud ametlikke presidendikandidaate pole enne valimispäeva olemas ja kampaanias saavad osaleda üksnes presidendikandidaatide isehakanud kandidaadid.
Kogu valimiskampaania ja eriti selle algus sõltub seetõttu presidendiks pürgijate suvast. Kuna Siim Kallasel oli vaja end enne Marina Kaljuranda presidendikandidaadina esitleda, siis algas tänavu maruline valimiskampaania juba varakevadel. Aga eelmine kord, aastal 2011, kui kolm parlamendierakonda olid Toomas Hendrik Ilvese valimise tagatubades juba ammu enne valimisi kokku leppinud, piirdus kogu kampaania vaid mõne üksiku avaliku väitlusega vahetult enne valimisi.
Ilmselt on seadusandja miskipärast eeldanud, et presidendikandidaadid ei vajagi üldse mingit valimiskampaaniat, sest erinevalt riigikogu valimistest on see osa jäetud täiesti reguleerimata. Nagu riigikogu valimistel, nii võiks ka presidendivalimistel olla kandidaatide ülesseadmise lõpptähtaeg vähemalt poolteist kuud enne valimispäeva. Sellest ajast peaks valimiskampaaniaks piisama küll, sest presidendiks kandideerivad ju ikkagi tuntud inimesed. Samuti võiks seaduses selgelt kirjas olla valimiste väljakuulutamise kord ja valimiste alguspäev, milleks sobib hästi näiteks augustikuu viimane esmaspäev.
Teine kurioosum valimisseaduses on säte, mis võimaldab jätta presidendi ka valimiskogus valimata ja saata valimised tagasi riigikogusse. See säte kõlab nii: „Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete enamus.“
Seega – presidendiks saamiseks pole vaja mitte valimiskogu liikmete häälteenamust, nagu ütleb põhiseadus, vaid hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamust. Vahe on selles, et erinevalt põhiseaduse sõnastusest jääb valimisseaduse kohaselt president valimata, kui paljud hääletamisest osavõtjad lasevad valimiskasti tühja või rikutud sedeli.
Võimalik, et see seadusesäte on põhiseadusega vastuolus. Aga kuni seda tühistatud pole, seni see ka kehtib. Ja isegi kui see pole vastuolus põhiseaduse kirjatähega, siis on see ikkagi vastuolus põhiseaduse mõttega, milleks kindlasti ei ole riigikogu ja valimiskogu vahel lõputult tiirlev presidendivalimiste karussell.
Kalle Muuli, IRL
Selle asemel, et erakonnad otsiksid ühist Eesti väärtusi ja oma rahvast lugupidavat presidendikandidaati, tegeletakse mõtetute ja sisutühjade debattidega.
Tegelikkuses näitan see Eesti poliitikute ja kohalike omavalitsuste tegelaste madalat mõistust ja ühiskonnas levivat nn nõukogude ajast kantud mentaliteedi levikut. Ja ei ole seda suutnud muuta ka uued erakonnad, sest mõtlemisvõimet neil ei ole. Kokkuvõtlikult väärib rahvas neid, sest ega nad ise valimistel targemad ei ole ja aeg on küps tõsiseltvõetava uue poliitilise jõu tulekuks.
Ja millal hr.Ilves oma lilled kätte saab?
Ja uus president tuleb!Palju õnne talle ja meile kõigile!
(Kes muu,kui presidendiproua kord ka!)