Hedi Kumm – daam koerakestega

Foto: Tõnis Krikk

Sõbrad ei väsi imestamast – kuidas ta seda kõike jõuab? Anda Viigi kooli lastele arvutiõpetust, olla armastav ema ja kaasa, hoolitseda 11 koera eest ja korraldada Eesti üht vinemad koertenäitust.

Saan Hediga kokku Müüriääre kohvikus. Olime kokku leppinud, et ajame juttu kohvi ja koogi kõrvale. Viimase on Hedi esiteks auga välja teeninud – eelmise pühapäeva õhtul sai läbi kaks päeva kestnud Haapsalu rahvuslik koertenäitus, mille korraldaja on Hedi.

Teiseks armastab Hedi tõeliselt häid kooke. Ta oskab neid ise teha. Tema firmamärk on aga sefiiritordid. Kunagi Nõukogude ajal oli parimail päevadel kolm valikut: kreemi-, puuvilja- või sefiiritort. See lisandus kahele esimesele hiljem ja oli hirmsasti moes – juba kas või vahelduse pärast. Uute tuulte tulles heideti kunagine lemmik põlglikultki ajaloo prügikasti, sest vabast maailmast jõudsid meile suflee ja crème brûlée ja teised hõrgutised. Aga nagu moemaailmaski, tõusevad kunagised kuningad uuesti troonile. Nii teebki Hedi ilusaid roosilisi retromaigulisi torte. Süüakse ja ümisetakse kiidusõnu.

Kiita saab Hedi tihti. Teisipäeval, mil me juttu ajame, sajab tema Facebooki lehele kiidu- ja tänusõnu igast maailmaotsast – Eestist Jaapani ja Malaisiani välja. Neist riikidest kutsus Hedi Haapsalu koertenäitusele kaks kohtunikku. Nad on vaimustuses näitusest, koertest ja Haapsalust ning muidugi Hedist ja sellest, kuidas neid siin vastu võeti. Kõik see on kuudepikkuse pingelise töö vili.

Küsin maailma kõige triviaalsema spordireporteri küsimuse. Mis tunne on?
Hedi naerab ja särab.
„Igal aastal on pärast näitust hea tunne, sest me oleme igal aastal kiita saanud. Haapsalu koertenäitust on nimetatud üheks paremaks Eestis ja see teeb hea tunde. Ongi oluline jätta kõigile mulje, et kõik on hästi, kuigi vahel ikka midagi juhtub. Eelmisel ja sel aastal ma ei mäleta küll korraldusliku poole pealt ühtegi suurt jama,” ütleb Hedi.

Selle helge poole juurde räägib ta aastatetaguse loo ajast, mil tehti näitust veel piiskopilinnuse hoovis.
Õhtul enne näitust luges Hedi kõik auhinnarosetid üle ja pani valmis. (Olgu vahemärkusena öeldud, et koeraomanikud on Haapsalu näituse rosettidest vaimustuses. Need olla nii ilusad, et Euroopa Võitja näituse omad jäävad nende kõrval kahvatuks. Need uhked rosetid sünnivad Haapsalus – koerakasvataja Kristiine Uspenski sõrmede vahel. Kristiine enda Samojeedi koerad on ilma teinud Haapsalus ja kogu laias maailmas.)

„Kuna järgmisel päeval lubas vihma, panime rosetid suurtesse kilekottidesse ja viisime lossiparki, suure värava kõrval olevasse võlvialusesse valmis,” räägib Hedi. Siis ei olnud müürid aga veel nii heasse korda kõpitsetud kui praegu ja kuidagi juhtus nii, et vihm pääses pealt lahti jäetud kilekottides olevaile rosettidele ligi.
„Rosetid kõik ujusid! Üksteise külge kleepunud,” meenutab Hedi seda hommikust ehmatust.

Aga ega ohkida olnud midagi. Rosetid viidi näitusetelkidesse ja laoti pingi peale laiali. Vihma käes peetud koertenäitusel osalejad said temaatilised, märjad rosetid, aga ega see ju roseti väärtust või saavutust ennast kahandanud. Seda enam, et rosetid kuivavad ju ära ja kogemus ütleb, et peaksid siis täiesti viisakad välja nägema.
„Me ütlesime ka, et kui kellegi rosett jääb kole, võtku ühendust ja me saadame uue,” seletab Hedi. Aga mitte keegi ei tahtnud tol päeval vihma käes välja teenitud roseti asemel uut saada.

Natuke kurb on pärast iga näituse lõppu ka. „Kõik oli nii tore, mõnus seltskond koos, kaks päeva. Ja siis on kõik korraga läbi ja tuleb jälle aasta otsa oodata,” jutustab Hedi ja lisab kohe, et ega siin midagi väga oodata enam olegi. Natuke hinge tõmmata. „Loed järele jäänud rosetid üle, vaatad nostalgitsedes fotosid, vahetad kohtunikega muljeid ja uurid, kuidas neil kojusõit läks.”
Mitmed on juba öelnud, et tahavad kindlasti veel Haapsallu tulla.

Seekord juhtus armsalt humoorikas lugu Malaisia kohtuniku Ken Chuah’ga, kes saabus koos Jaapanist pärit kohtunikuga Haapsallu juba mitu päeva enne näitust – nad oli nädal varem kohtunikuks rahvusvahelisel näitusel Tallinnas. Hedi tutvustas neile Haapsalut ja autosõidul märkas Ken ühe eramaja aia juures kasti õuntega. Eestis on see täiesti tavaline, et õunad, mida ei jõua oma pere ära süüa ega sisse teha, jäetakse värava taha (mis osutus hiljem ühe Haapsalu koeraomaniku vanaema aiaks) – palun võtke, kes tahab. Kenile oli see aga esimene kogemus süüa loomulikus keskkonnas kasvanud õuna. Malaisias pole õunapuid ja nad peavad leppima imporditud kraamiga.
„Ken sõi siin esimest korda elus otse puu otsast võetud õuna,” naeris Hedi meenutades, kuidas kohalikust tavast rõõmsalt hämmeldunud malaislane ristis võõra aia õunte söömise õunaraksus käimiseks ja nimetab seda üheks kõige eredamaks siin saadud elamuseks.

Haapsalu näitusele tulevad ikka ja jälle tagasi ka teistest riikidest siia võistlema saabunud koeraomanikud ja nende tuules järgmised, uus põlvkond koerasõpru lähiriikidest, kes leiavad, et Haapsalu on täiesti lummav koht. Niisiis on kuidagi juhtunud nii, et koertenäitus on väikest viisi sillutanud teed ka turismile.
Kui me parasjagu juttu ajame, läheb Müüriääre kohviku uks lahti ja sisse astunud naine tervitab Hedit rõõmsalt soome keeles. „Koerainimene,” selgitab Hedi pärast.

Oma rolli mängib ühe hea näituse korraldamisel kindlasti ka koht – Uuemõisa mõisa park.
„Esimesest aastast peale, kui me oma näitusega sinna kolisime, on osalejad seda kohta kiitnud. See on ideaalne koht! Ruumi on laialt, on avarat muru ja puid, kuhu varju minna. Muidugi ka Uuemõisa loss kõige selle taustal!” kiidab Hedi ja ütleb, et nii kaua kui Ridala vallavalitsus lubab, tehakse Haapsalu rahvuslikke koertenäitusi just selles kohas.

Varsti tulebki juba hakata järgmiseks näituseks kokkuleppeid sõlmima – maad kuulama, millised rahvusvahelised kohtunikud tahavad ja saavad järgmisel suvel Haapsalu näitusele koeri hindama tulla. „Nad on nii hõivatud inimesed, et mõnel on kalender kolmeks aastaks ära planeeritud,” selgitab Hedi ja märgib, et mõned kokkulepped ongi ta hoopis ülejärgmiseks aastaks sõlminud. „Uue aasta alguses tuleb uus näitus juba registreerida!“

Selles näitusterattas on Hedi nüüd olnud kaksteist aastat, kaaskorraldajaks hea sõbranna Maris Siilmann, samuti koerakasvataja.

Samal ajal kui Hedi töötab sadade koeraomanike huvides, et rahvusvahelised kohtunikud nende lemmikuid hindaksid, on Hedil endal kodus üksteist koera, kes oma perenaise hoolt ja armastust naudivad. „Mul on kolm suurt Vene musta terjerit. Kaks neist on üheksa-aastased. Neil on väga edukas näitusekarjäär seljataga ja nad naudivad pensionipõlve. Kolmas, viieaastane, ei ole näitusekoer. Ja siis on mul kaheksa Lhasa apsot,” tutvustab Hedi oma „koerteparki” ja lisab, et see arv ei olnud just nii suureks planeeritud, aga kõigiga saab ilusti hakkama. Neljaga neist käib Hedi ise pidevalt näitustel. Suvisel hooajal on juhtunud, et mõnikord lausa neljal nädalavahetusel kuus, aga tavaliselt kahel-kolmel. Tiitleid on need uhked pikakarvalised koerad toonud siit- ja sealtpoolt riigipiire hulgaliselt, üks tähtsam kui teine.

Üksteist koera. Elukaaslane Indrek Viiret ja nende ühine laps, viieaastane Ralph. Mida arvab kogu sellest koeramajandusest Indrek?

Hedi naerab. Indrek naerab ka.

„Ma elan koos Hediga ja meie koertega!” ütleb Indrek.
Hedi märgib, et kui nad tuttavaks said, olid tal juba esimesed koerad ja Indrek teadis väga hästi, millega ta end seob. Juba enne seda, kui Hedi ise Haapsalu näitust korraldama hakkas, käidi koos teistel näitustel oma koeri näitamas. Haapsalu näituste korraldamisel on Indrek aga kõik need aastad olnud Hedi kõrval n-ö küünarnukkideni asjas sees.

Nüüd teeb Indrek oma tiimiga juba mitmendat aastat Haapsalu näituselt ka otseülekannet. „Tundus, et tuleb välja küll, ja siis hakkasime ka teisi suuremaid Eesti näitusi üle kandma,” räägib Indrek. Üle Eesti igat sorti videoproduktsioonide ja videoülekannete tegemist küll koertenäitustelt, spordivõistlustelt ja kultuurisündmustelt – näiteks Valge Daami etendustel ja Augustibluusil – nimetab Indrek muheldes kontrolli alt väljunud hobiks. Ametlik töökoht on aga Telias, kus Indrek on ametilt võrguarengu ekspert.

Kui Hedi oma koertega kaugemale, mõnda teise riiki näitusele sõidab, läheb Indrek võimaluse korral ühes – road trip’id koos pere ja koertega meeldivad Indrekule. „Meil on autoga Euroopa läbi sõidetud! Minul algavad pikad sõidud siis, kui sihtkoht on teisel poolt Varssavit. Näiteks hommikul Riiga ja õhtul tagasi ei ole üldse mingi teema ja seda teed on ikka sõidetud.”

Kuigi Hedi on pidevalt tegevuses ja jääb vaid imestada, kust ta selleks energia võtab ja millal puhkab, kostab Hedi, et on ilmselt paljudest pereemadest paremini kvaliteetajaga kindlustatud, sest ise koertenäitustel käimine ongi tal nagu üks puhkus – teine keskkond, ees ootamas teised sõbrad-koeraomanikud. Kui minnakse mitmeks päevaks, siis pärast näitust väike tšill, mõnus õhtusöök ja hea seltskond.

Kui väikselt Ralphilt uurida, kas tema ka varsti näitustel just lastele mõeldud võistlusel oma koeri näidata tahab, kuulutab Ralph: „Ma tahan neid kõiki näidata!”