Seljakotiga Austraalias. Kelli Seiton: miks ma siia tulin?

Kelli Seiton

ajakirjanik

Austraalia lõhn on roiskunud korjuse hais. Hollandis on see suitsune kanepi aroom, Pariisis kibe uriin.

Austraalias on see vänge läppunud hapukas surnud loom, mis on lapikuks ja tükkideks sõidetud. Ümara topisena tee ääres lebav või keset teed, ribiotsad välja turritamas, punakalt läikiv känguru, millest suured mustad varesed aplalt lihatükke rebivad. Teeäärseist kõrtest võib vaid aimata järgmist lõhnakomponenti, mille kikkis kõrvad päikeseloojangu eel üle taimestiku paistavad. Poole meetri kõrgused vallabid ja täiskasvanud inimese pikkused kängurud jälgivad mängu teepervel: auto läheneb, kiire sööst otse kihutava sõiduki poole võib tähendada puhtalt pääsemist, mõlki autos või kehvemaid tagajärgi mõlemale poolele.

Suitsiidne hullumeelne käitumine toob kaasa järjekordse lämmatavalt lõhnava korjuse teepervel, mille koristavad lõpuks linnud ja kuivatav päike. Austraalia lõhn pole mitte ainult känguru, keda muu maailm eksootikaks peab, aga kohalikud neid kütivad kui kahjureid. See lõhn on ka roosa kõhuga „alati platsis” roosakakaduud, kes üksteisele justkui oma hulljulguse tõestamiseks sõitva auto eest tiibade lehvides mööda vihisevad. Pealt hallikas, kõhu alt roosa ja nüüd osa punase mandri teeäärsest korjusekogust. See lõhn on ka täiesti tavaline jänes, kelle tapmine siinpool maakera on lausa tervitatav. Pimedal teelõigul spurdib neid karvapalle autotulede ette kümneid, ilmestades asjaolu, et 19. sajandil Euroopast toodud rikastele jahimängudeks vabaks lastud loom on mandri vallutanud, rohumaad puhtaks söönud ning jätkab riiklikust hävitamiskampaaniast hoolimata edukalt paljunemist. Austraalia lõhnas on veel ka segu sisalikest, madudest, opossumitest, ohustatud liikide nimekirjas olevaist koaaladest, kiiverkaasuaridest ja vombatitest. Siin nad lehkavad – korjus korjuse kõrval lõputuil sirgetel läbi sisemaa kõrbe, käänulistel mägiteedel, vihmametsas ja ookeani ääres.

Kaks aastat tagasi, kui pärast kaks ööpäeva kestnud reisimist kevadisse Gold Coasti maandusin, ei teadnud ma veel seda kõike. Siis, magamata ja ajavahest uimasena, hingasin sisse ookeani soolast tuult ja päikesest kuuma õhku. Istusin oma esimesel Austraalia pargipingil ning jälgisin koertega jalutavaid möödujaid. Ühe jalutaja vabalt ringi uitav koer suundus rõõmsalt saba liputades vastutuleva paarikese kaelarihmastatud koera juurde ning alustas temaga aktiivselt mängu. Teise koera rihm tõmmati pingule, vabalt jooksev loom sai käehoobi ning nende koerte omanike pingelisena näiva vestluse vahelt kostis kuri ning vali „Mine tagasi oma riiki!”. Kas sellisesse riiki tulingi, mõtlesin, surusin end madalamale vastu pargipinki ja manasin näole totaka naeratuse. Mida ma siin üldse teen?

Nagu 1318-l Eesti noorel (just nii palju on töö- ja puhkeviisaga Eesti kodanikke Austraalias viimase statistika põhjal) nii on ka minul põhjusi siiapoole maakera tulla. Reisimine on enamikul, kellega kohtunud olen, nimekirja esimeses otsas. Nii mõnigi on tulnud partneriga kaasa, niisama seiklema või kooli õppima. On ka neid, kes töötavad Eestis mõnes põllumajandusettevõttes ning tulnud siia erialast kogemust otsima.

Ühel või teisel moel tullakse ka raha pärast. Vähestel on konkreetne eesmärk ja kindel plaan raha koguda. Pigem otsitakse suuremat palka, mille eest saaks mugavamalt puhata. Nagu selgitas mulle neiu Tartust, ei jõua samaväärse töö palga eest Eestis korteritki üürida. Aga olgem ausad, siin ongi lihtsam hakkama saada ja eesmärk raha koguda tekib üsna kiiresti. Eeskujuks on kohalikud pensionärid, kes veedavad näiteks neli kuud aastast haagiselamus elades – osa neist kogu perioodi mõnes looduskaunis kohas omasugustega tutvusi sobitades, teised kõrbes, ookeani ääres või troopilises vihmametsas ringi sõites. Lihtsaid hooajatöid tehes, reisides ja Austraalia mitmekesisust nautides on lihtne punasele mandrile üheks või kaheks aastaks pidama jääda ja võtta omaks no worries ehk muretu eluviis. Minu, Läänemaa tüdruku plaan Gold Coastil kaks aastat tagasi oli näha nii palju Austraaliat ja Uus-Meremaad, kui on ühe aastaga võimalik. Olin äsja lõpetanud ülikooli ning mõeldes vanusele – töö- ja puhkeviisa sobib kuni 30 aastastele – jätnud seljataha huvitava töö heade kolleegidega, et teenida lihttöid tehes reisiraha. Paari kuuga otsustasin, et aastast võib väheks jääda. Nüüd olen Eestist eemal elanud kaks aastat. Mis töid ma selle aja jooksul teinud olen, kus käinud ja mis muljed siinsest elust tekkinud, jagangi eelolevail nädalail Lääne Elu veergudel.