1991. aasta suvi Haapsalus – banaanipoed, talongitikud ja Nõukogude sõjaväelased

Haapsalu raudteejaamas olid kõrvuti küüditamise mälestajad ja Vene sõjaväemasinad. Foto: Arvo Tarmula

Täna täitub Eesti iseseisvuse taastamisest 25 aastat. Ajaloos taanduvad protsessid murdepunktideks ja kuupäevadeks, kuid need üksi ei anna kunagi tervikpilti. 1991. aasta kevade ja suve Lääne Elusid lapates meenub, kui raske ja vastuoluline oli see aeg tegelikult, olgu siis poliitiliselt või olme poolelt.

Mõne aasta tagune laulva revolutsiooni optimism oli ununemas. 1990. aasta kevadel oli valitud Eesti Kongress ja 8. mail tunnistas ENSV Ülemnõukogu kehtetuks nimetuse Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, ametlikuks nimeks sai taas Eesti Vabariik. Sinimustvalge lehvis ja Nõukogude miilitsast sai 1991. kevadel Eesti politsei, aga eestimeelsed poliitikud olid lõhenenud, Nõukogude majandussüsteem kokku varisemas, mis tõi kaasa toidupuuduse poodides. Kas, millal või kuidas Eesti nõukogude võimu alt tegelikult vabaneb, oli ähmane.

19.–21. augustil pani Nõukogude võimuladviku vanameelne osa toime riigipöördekatse Moskvas. Putšistid lootsid takistada NSV Liidu lagunemist, üritades suruda jõuga maha demokraatlikud ja rahvuslikud liikumised. Riigipöörajad kõrvaldasid võimult president Mihhail Gorbatšovi, moodustasid Erakorralise Seisukorra Komitee eesotsas tollase NSV Liidu asepresidendi Gennadi Janajevi ja KGB ülema Krjutškoviga ning tõid Moskva tänavaile tankid.

Võimu ülevõtmiseks Eestis saadeti Tallinnasse Pihkva dessantdiviisi soomuskolonn. Riigipöördevastaste juhiks ja demokraatlike reformide jätkumise eestkõnelejaks kujunes kiiresti Vene NFSV president Boriss Jeltsin, kes asus Moskvas putši nurjamiseks organiseerima kodanikuallumatuse kampaaniat.

Ka Eesti poliitilised jõud suutsid leida ühise keele: 19. augusti õhtul algasid Toompeal ülemnõukogu ja Eesti Komitee delegatsiooni läbirääkimised Eesti iseseisvuse väljakuulutamise asjus. Peamine vaidlusküsimus oli valik kahe võimaluse vahel: kas kuulutada välja uus iseseisev Eesti Vabariik või taastada juriidilise järjepidevuse alusel 1918. a väljakuulutatud ja 1940. a okupeeritud Eesti Vabariik.

20. augustil kell 23.02 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest”, mis oli kooskõlastatud Eesti Komiteega: pikkade vaidluste järel valiti juriidilise järjepidevuse tee. Peale selle otsustati moodustada Põhiseaduse Assamblee, et töötada välja Eesti Vabariigi uue põhiseaduse eelnõu.

21. augusti hommikul hõivasid Tallinnasse sisenenud Nõukogude väeüksused teletorni ning teleülekanded  katkesid mõneks ajaks. Raadiomaja jäi hõivamata – sealt edastati jätkuvalt maailmale teavet Eestis toimuva kohta. 21. augusti pärastlõunaks oli selge, et riigipööre Moskvas on läbi kukkunud, ning pärast läbirääkimisi Eesti juhtkonnaga vabastasid dessantväelased teletorni ja lahkusid Eestist.

22. augustil seadis diplomaatilised suhted Eestiga sisse Island, kellele järgnesid Leedu, Läti ning Venemaa. Esimese lääne suurriigina tunnustas Eestit Prantsusmaa. 30. augustil avas Rootsi Tallinnas oma saatkonna.

NSV Liidus tuli võimule taas Gorbatšovi valitsus, mis ei teinud enam takistusi Balti riikide iseseisvuse taastamisele, arvestades kujunenud poliitilist olukorda, oma suhtelist nõrkust ja maailma avalikkuse toetust Baltikumile. 6. septembril andis NSV Liit Eestile oma ametliku tunnustuse, 17. septembril võeti Eesti vastu ÜROsse. Samasugused protsessid leidsid aset ka Lätis ja Leedus. Peagi järgnes ka teiste liiduvabariikide NSV Liidust lahkulöömine ning NSV Liit lõpetas ametlikult oma eksistentsi 1991. a detsembris.

Lääne Elu, 21. märts 1991

„Kas oleme ajaloousklik rahvas?” Lääne Elu peatoimetaja, Eesti Kongressi ja ülemnõukogu liige Andres Ammas kirjutab ülevaates Eesti Kongressi IV istungjärgust.

„Vaatamata sellele, et elame riigis nimega Eesti Vabariik, pole okupatsioon aastaga karvavõrdki vähenenud.

Sirje Endre tõstatas probleemi: eestlane ei ole Eesti ametiasutustes oodatud külaline. Tuleb lõhkuda nõukogulikud struktuurid ja asendada ametnikud inimestega.

Liia Hänni: Eesti ühiskond on Eesti Kongressist ja ülemnõukogust välja kasvanud nagu laps oma vanadest rõivastest. Seepärast vajame uusi valimisi, et jõuda ühe demokraatlikult valitud esinduskoguni.”

„Külalisena N. Liidu referendumil Haapsalus”, ajakirjanik Anneli Ammas

Hääletamas käis ligi 1500 inimest. Läänemaal asus valimisringkond nr 14, kuhu kuulus 5 jaoskonda: Kiltsi lennuväljal, sõjaväekomissariaadis, hüdrograafiaväeosas, Rohuküla raketibaasis, Spithami piirivalveosas. Läänemaal viibivatest tõsimeelsetest N. Liidu kodanikest ütles 92% jaa-sõna impeeriumi säilimisele. Hääletamisele oodatuist (?) tuli kohale 97,7.

Lääne Elu, 11. aprill 1991

„Haapsalus avati esimene banaanipood!”

„Katre” firma rahvas salatses juba mitu aega ning nüüd, reedel sai saladus avalikuks. Tallinna mnt 6 avati „Katre” filiaal, AS „SIVEXi” valuutakauplus. 2-margased banaanid ning 3-margased kiwid söödi esimeste päevadega ära. Esimesel päeval osteti kokku 115 FIMi eest.

Lääne Elu, 2. mai

„Muinsuskaitsepäevad selleks korraks peetud”, Anneli Ammas

Laupäeval jäid talgulistest (arvati, et 300 inimese ringis) lossiparki suitsema prahihunnikud ning veel suur tööpõld järgmisi talgupäevi ootama. Kirikus avati Vabadussõjas langenute mälestustahvel. Kultuurimajas andsid kontserdi Alo Mattiisen, Henry Laks ja haapsallaste oma „Pumps-punt”.

Muinsuskaitsepäevade talgud tõid lossiparki kokku 300 inimest. Foto: Arvo Tarmula

Lääne Elu, 23. mai

„Lääne Politseiprefektuuri kriminaalkomissar Andrus Treier jääb Kanadasse. Koos abikaasaga viimase vanaemal külas olnud A. Treier teatas oma otsusest telefonitsi politseiprefekt Juhan Kubule.”

Lääne Elu, 23. mai

„Liha! Liha! Liha!”

Taas on poodidest kadunud liha. Väidetavasti põlatakse loomaliha kalli hinna pärast, sealiha aga ei jätku. Abimaavanem Ain Hanschmidt on otsustanud võtta maavalitsuse otsusega tarbijate kooperatiivilt ära lihakauplus ning anda see firmale „Katre”. Tingimus on, et oma kaupa ei hakataks müüma ametlikust hinnast kallimalt.

Lääne Elu, 30. mai

„Kes tunnistatakse töötuks?”

Haapsalu tööhõivebüroos on käinud u 60 küsijat. Nädala algul oli registreeritud 3 töötut. Töötu abiraha on 108 rubla kuus.

Lääne Elu, 13. juuni

„14. juuni 1941”

„Täna viisteist minutit enne südaööd oodatakse läänlasi Haapsalu raudteejaama rööbaste juurde meenutuskäigule.” Arvo Tarmula fotodel üritusest on näha, kuidas samal ajal ootavad Venemaa poole sõitmist lennuväljal asunud Nõukogude sõjamasinad.

„Arnold Rüütli julgustükk”, Andres Ammas

„Laviin (ülemnõukogus) on veerema lükatud ja kui see nüüd hoogu kogub, ei pea vastu Edgar Savisaare tugevad õladki. Küllap tema valitsuse päevad ikka loetud on. Kes on järgmine peaminister? Miks mitte ei või taas kerkida esile mõni mees, kelle šansid aasta tagasi Savisaare populaarsuse kõrval kahvatusid? Keegi suhteliselt vähetuntud majandusmees rahuldaks ehk eri pooli paremini kui tuntud poliitik? Aasta tagasi kõneldi kuluaarides Tiit Vähist (praegune transpordiminister) kui võimalikust peaministrist. Siis tundus see väheusutav. Nüüd enam mitte.”

Lääne Elu, 20. juuni

„Kaitske inimest ja vihake süsteemi!”

Haapsalus peeti 15. juunil rahukonverents, millel vastu võetud läkituses taunitakse Nõukogude okupatsioonivägede Baltimaades viibimist ja soovitakse taastada riiklik iseseisvus. Lääne Elu avaldas rahukonverentsi patrooni välisminister Lennart Meri avakõne. „Oleme ajal, mida võime nimetada Eesti taassünni ajaks, oma tulevikule suure sammu lähemale astunud. Ma ei tea, kas seljataga on üle poole või alla poole teest. Aga meie eesmärk, mis alles hiljuti oli silmapiiri taga peidus, on nagu kauge saar nüüd selgesti silmapiirile ilmunud ja see saar haljendab.”

Haapsalu rahukonverentsi täht oli välisminister Lennart Meri. Foto: Arvo Tarmula

Lääne Elu, 8. august

Teadetelehekülje rubriik „Talongid”: A 061 viis toosi tikke; A062 viis pakki tubakatooteid. Sokke ja sukki müüakse talongita.

Lääne Elu, 15. august

„Kohvil uus piirhind”

Kauplejad, kes hangivad ise kusagilt kohvi, võivad seda müüa kuni 55 rubla eest.

Lääne Elu, 22. august

 „Esmaspäev Toompeal”, Andres Ammas

Raadio ja televisioon hoiavad teid, head lugejad, toimuvaga kogu aeg kursis. Ajal, kui meie leht trükivalgust näeb, võib situatsioon olla hoopis uus. Siinkohal vaid üks muljeterida esmaspäevaselt Toompealt.

Kell 11 koguneb meie fraktsioon ja kristlik-demokraatliku partei eestseisus igaesmaspäevasele nõupidamisele. Mõistagi saab arutada vaid üht küsimust – kuidas olla valmis kõigiks ootamatusteks ja tegutseda edasi ka siis, kui avalik tegevus on võimatu. Raadiost aga loetakse putšistide esimest päevakäsku. Teade, et oleme parteina keelustatud, loob arutamiseks õige tausta.

Vaevab informatsiooni nappus. Eriti vasardab peas küsimus: mida teeb Jeltsin?

Läheme välisministeeriumisse lootuses, et sinna jookseb kokku kõige enam infot. CNN kanal vahendab Moskvas toimuvat vahetpidamatult. Lõpuks on ekraanil oodatud kaadrid – Boriss Jeltsin peab soomustransportöörilt kõnet ja kutsub poliitilisele tähtajatule üldstreigile.

Üldine kergendustunne. Kui Jeltsin on vabaduses ja võitlusjanuline, pole Venemaal kõik veel kadunud. Uudised voolavad üha enam, ikka must ja valge vaheldumisi. Teatatakse rõõmusõnum, et Ukraina toetab Venemaa juhte, samas tuleb info Kaunase TV ja raadio hõivamisest.

Toompeal koguneb kell 14 Rahvarinde fraktsioon, kus mõned ägedamad saadikud nõuavad iseseisvuse kohest väljakuulutamist. Ülemnõukogu täiskogu koguneb kell 16 saali vaid korraks. Spiiker Nugis palub enda juurde Vanemate Kogu. Et vaheaeg venib 5 ja poole tunni pikkuseks, ei aima siis veel keegi.

Enamik saadikurühmi iseseisvuse kohest deklareerimist ei toeta ja arvab, et see oleks tühi sõnadetegemine ning arukam oleks sündmuste käiku veel jälgida. Samas on kõik nõus, et olukord võib muutuda iga hetkega. Peale jääb tasakaalukus, aga samal ajal, kui töötab redaktsioonikomisjon, jätkuvad kirglikud vaidlused õhtu läbi nii saalis, koridorides kui ka puhvetis.

Talvine diskussioon referendumi ümber on meile kõigile siiski midagi õpetanud. Ülemnõukogu juhid (tõsi, peaminister on veel Rootsist saabumata) mõistavad, et sellisel hetkel on vajalik kõigi poliitiliste jõudude üksmeel. Toompeale kutsutakse Eesti Komitee juhatus ja mõni tund hiljem võivad Ülo Nugis ja Tunne Kelam koos seletada, et kahe esinduskogu vahel pole ettevalmistatavate dokumentide osas lahkarvamusi.

Aeg läheb, ajakirjanikud sagivad. Mark Soosaar filmib vargsi Kaido Kama. Arnold Rüütel informeerib koridorivestluses oma telefonikõnedest ametivendi liiduvabariikidest. Väga ettevaatlikud olevat oma suhtumise sõnastamises Armeenia ja Gruusia. Vene saadikud peavad nõu omaette ja lõpuks avaldavad nii „pahad” (võrdõiguslased ja kommunistid) kui „head” (Savisaare koalitsioonipartnerid saadikurühmadest „Koostöö” ja „Virumaa”) sisuliselt toetust Janajevi seltskonnale. Sööda hunti, palju tahad…

Ülemnõukogu otsused toovad TV ja raadio kogu rahvani. Ülo Nugise lõpusõnad: „Kungla rahvas! On parem, kui leiate tänaseks ööks mõne muu ulualuse. Tankid jõuavad kohale kell 5. Head ööd! Istungjärk jätkub täna kell 10.”

Otsused on tehtud, aga hinges on kahtlus, kas need paberid päästavad Eestimaa! Jätkub rahval tahet ja iseseisvust või on ta harjutatud vaid ammulisui Toompea poole vaatama?”

Lääne Elu, 22. august

„Totaalne vastupanu”, Mart Laar

„Seoses riigipöördega Moskvas on palju juttu olnud kodaniku allumatusest. Mida see endast kujutab, selle kohta pani esmaspäeval Toompeal mõned read kirja Mart Laar.”

Lääne Elu, 22. august

„Mõtted hakkavad juba arenema”, Anneli Ammas

Uudis sellest, mis toimus põllumajandussaaduste vabadele hindadele ülemineku komisjonis. Kui ülemöödunud nädalal sõid läänlased vaevalt tonni liha, siis möödunud nädalal kulus 2,2 tonni sealiha ja 1 t loomaliha. Ei, inimesed ei hakanud järsku kolm korda rohkem sööma, vaid liha jõudis lihtsalt letile.

Lääne Elu, 29. august

„Mis on sõnade taga”, Andres Ammas

„Ülemnõukogu möödunudteisipäevane otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest” on lühikesele viimistlusajale vaatamata üks paremini sõnastatumaid dokumente, mida see esinduskogu poolteise aasta jooksul vastu võtnud on. Eeskätt tänu Marju Lauristini kompromisside leidmise oskusele ja Ülo Nugise kindlakäelisele, põhimõttekindlale ja eetikale tuginevale käitumisele töökomisjoni juhina.”

Lääne Elu, 4. september

Missio ’91, Mati Puhm

Septembri alguses peeti Haapsalus rahvusvaheline kirikuüritus Missio ’91. Osalejad said külastada Haapsalu sõjalennuväeosa. „Tõenäoliselt oleks veel mõned kuud tagasi selline misjoniretk mõeldamatu olnud, ent nüüd on see teostunud.”

Lääne Elu vaheleht Politsei Pilk, 7. september

„Ärevad putšipäevad Lääne politseis”, Lääne politsei abiprefekt Helmuth Kaljo

„Riigipöördekatsest N. Liidus saime teada nagu kõik inimesed raadiost 19. augusti hommikul. Mingeid juhtnööre tegutsemiseks eriolukorras politseile ei saabunud. Kõigepealt tuli jõuda selgusele politseitöötajate suhtumises toimuvasse. Rõõmustas see, et ka vene rahvusest politseinikud mässajaid ei pooldanud. Tunda oli mõningast ärevust, mõned uskusid, et mässajate võidu puhul võidakse rakendada nende suhtes repressioone, kes nõustusid töötama Eesti Vabariigi politseis.

Lõunaks saime politseiametilt telegrammi, milles paluti tugevdada toimkondi, jätta ära puhkused ja olla valmis tegutsemiseks eriolukorras. Lahendamist vajasid aga paljud küsimused.”

Esiteks oli politsei käes kena hulk relvi. Teiseks oli politsei käsutuses väga palju infot maakonna elanike kohta. Politseil oli samuti teave maakonna trüki- ja paljundustehnika kohta. Politsei pidi valmis olema relvade ja infokartoteekide kindlasse kohta toimetamiseks, et need putšistide kätte ei langeks.

„Esmane mässuaegne öö möödus pinge all, kuid ilma eriliste vahejuhtumiteta. Teisipäeva hommikul tulid politseiprefektuuri teated selle kohta, et piirivalve ei lase kalureid merele ja Vormsi piirivalve keelas saarel jahipidamise ning oli ähvardanud keelurikkujatelt jahirelvad ära võtta. Kella 10 ajal saabusid prefektuuri garnisoni esindajad (komandör ja asetäitja). Vestlusest nendega selgus, et kogu see riigipööre neile eriti ei meeldi.

Tundus, et meie maakonnas asuva sõjaväelennuväe juhtkond oli meie suhtes küllaltki sõbralikult häälestatud. Seda ei saa aga öelda piirivalve kohta.

Et öösel muutus olukord rahutumaks ja kolmapäeva varahommikul vallutas sõjavägi Tallinna teletorni, anti meile Vabariigi Politseiametist korraldus kogu isikkoosseis häire korras kokku kutsuda ja seada end lahinguvalmis. Muid korraldusi ei saabunud.

Peagi saabus teade, et dessantväelased on hõivanud Tapa energiaülekandejaama ja on oht jääda elektrita. See aga tähendanud, et valveta oleksid jäänud pangad, hoiukassa, kauplused jm. Halvatud oleks olnud side. See oleks loonud täiendavaid kohustusi avaliku korra kaitsel. Hakkasime valmistuma ka selleks. Päev oli küllaltki pinev. Õnneks ei olnud avaliku korra rikkumist palju ja jõudusid ei tulnud killustada. Kogu politseiprefektuuri isikkoosseis oli täielikus lahinguvalmiduses selle ajani, kuni saabus teade, et väed hakkavad tagasi tõmbuma. Õhtuks lahenes olukord veelgi, kuid pinevust jätkus. Riigipöördeaegne ärev olukord pani nii mõnegi asja üle tõsiselt mõtlema ning tahes-tahtmata tekkis küsimusi. Kas praegune politsei on suuteline kaitsma valitsust ja rahvast? Kas politsei on teinud kõik, et sõjalise jõu kasutamise puhul meie vastu ei satuks meie käes olev info võõraste isikute kätte? Milline on politsei koht praeguses Eesti Vabariigis? Mille poolest erineb praegune politsei aasta alguse miilitsast?”

Lääne Elu, 16. oktoober

„Sõjakomissariaati pole enam”, Anneli Ammas

Kohaliku riigi- ja piirikaitseameti direktor Hannes Loss oli esmaspäeval rõõmus ja pakkus šampanjatki. Nimelt kirjutasid Lääne maavalitsuse ja N. L-i kohaliku sõjakomissariaadi esindajad alla sõjakomissariaadi varade üleandmisaktile.

Nii puuaed, asfalteeritud õu kui kuni 50-aastaste sõjaväekohuslaste kartoteek anti aktiga üle.

Sõjakomissariaadi sildi kruvis maha Läänemaa riigi- ja piirikaitseameti direktor Hannes Loss. Foto: Arvo Tarmula