Foto Valeri Štserbatõh
Marutaudi Eesti metsades enam ei ole, aga selle asemel vaevab rebaseid ja kährikuid kärntõbi, mis hakkab külge koerale ja ka inimesele.
„Rebased ja kährikud on kärntõvega päris hädas, puhtaid on vähe,” ütles Läänemaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Tõnu Erik. „Mandri-Eesti on seda tõbe täis.”
Vormsis elav Merike Rautalehto kurtis Lääne Elule, et ka saarel on palju haigeid rebaseid ja kährikuid, nii et tema abikaasagi sai haiguse külge. „Inimesed, ärge jätke grillijääke välja,” ütles Rautalehto. „Jahimehed, laske rohkem rebaseid ja kährikuid, kuigi see tulu ei too.”
Vormsi jahiseltsi esimees Rein Veitmaa oli Rautolehto murega kursis. „Käisin passimas, aga ei trehvanud,” ütles Veitmaa. Tema hinnangul pole Vormsis kärntõbe veel väga hullusti, talle tegi pigem muret šaakal, kes hakkab saarel võimust võtma. Jaanuaris lasti saarel üks šaakal maha, nüüd on jälle kaht looma nähtud. Saarel on viimasel ajal lambaid murtud. Veitmaa sõnul kahtlustatakse šaakaleid, keda on lammaste lähedal nähtud. Nähtud on kaht šaakalit, üks on väiksem, arvatavasti kutsikas. Üht šaakalit nägid jahimehed kahel ühtul, kui passisid metssiga. Šaakal istus kivi otsas ja haukus.
Kärntõbi on väga nakkav
Kui koer on haige loomaga kokku puutunud, võib temagi haigestuda ja siis tuleb loomaarstilt abi otsida. Haigel koeral hakkab nahk sügelema, koer lakub ennast, karv tuleb maha. Kassidele see tõbi külge ei hakka.
Loom ei oska ennast haiguse eest kaitsta, inimesel aga on suurem võimalus. „Kui koeri-kasse paitada, pole mõtet hakata kohe kukalt kratsima,” soovitas Erik. „Enne tuleks käed puhtaks pesta.”
Metsloomale ei tähenda kärntõbi head, tavaliselt lõpeb see surmaga. Loom jääb nõrgaks ega suuda toitu kätte saada. Talvel külmuvad nad surnuks.
Vaktsiini ei ole
Lemmiklooma saab ravida, metsloomi aga inimene aidata ei saa. Selle tõve vastu vaktsiini ei ole ja haigus võib jääda aastakümneiks ringlema.
Erik pole nõus jahimeestega, kes arvavad, et kärntõbi ja marutaudivaktsiin on omavahel seotud – nii kui rebased-kährikud marutaudist lahti said, tekkis kohe kärntõbi. Eriku sõnul oli kärntõbi juba metsas sees ja et tõbi on väga nakkav, oleks see ikkagi laiali läinud. Loodus lihtsalt reguleerib loomade arvukust: kui enne tegi seda marutaud, siis nüüd kärntõbi.
Esialgu oli kärntõbi peamiselt rebaste haigus, aga nüüd levib ka kährikuil. Rebased ja kährikud tavaliselt kokku ei puutu, aga kui nad lähevad toidu pärast kisklema, võib üks teisele haiguse edasi anda. Kärntõbi ohustab ka kõiki koeri, kes metsas käivad, eriti jahikoeri. „Asi nii hull ei ole, et kährikud-rebased päris välja surevad,” ütles Erik. „Aga vähemaks võtab neid küll. Loodus ise reguleerib arvukust.”
Kärntõbi
* Nakatuda võib otsekontakti kaudu, aga ka siis, kui koer luusib paikades, kus on äsja olnud haige loom. Haiged metsloomad tulevad ka majade juurde, kus on kergem ellu jääda.
* Peiteaeg on 1–3 nädalat. Haigust põhjustab silmale nähtamatu süüdiklest.
* Haiguse peamine tunnus on väga tugev kihelus, mis levib kiiresti üle looma keha, tekivad kärnad ja koorikud, karv tuleb maha. Loom jääb apaatseks.
* Rebaste kärntõbi on ravile hästi alluv koerlaste haigus, mis võib levida ka inimesele. Inimene paraneb ravita, kui nakkusallikaga enam kokku ei puutu.
* Kärntõbi hakkas laiemalt levima 2010. aastal, enne tuli seda harva ette.
Allikas: Tiia Toometi kliinik
Kastani poe kandis öösiti luusivad kaks kärnast rebast ringi.
Keegi neid ei püüa ja tunnevad end väga koduselt.
Üleeile luusis rebane ringi Promenaadi lasteväljaku juures. Lipsas ühe eramaja hoovi, enne jõudis märgata meid koeraga,seejärel tuli aiast välja ja eemaldus, aeg-ajalt vilksamisi, meie poole, tagasi vaadates. Lõplikult kadus silmist linnuvaatlustorni juurde, roostikku.
Linnas olen rebast trehvanud veel, öösel Maxima juures, päeval Nurme tänaval. Väikese linna võlud.