Reedest pühapäevani peeti Piirsalu baasis militaarlaagrit, mis oli eriline selle poolest, et osavõtjateks olid liikumispuudega noormehed.
See, et osa noormehi oli ratastoolis või osa liikus toe najal, oligi laagri ainus erinevus tavapärastest militaarlaagritest. Kõik muu oli nagu ikka: telgid, relvad, välimeditsiin, luureretked.
Laager sai teoks Kaitseliidu Lääne maleva ja Eesti liikumispuuetega inimeste liidu koostöös. Liidu töötaja Evely Kaibaldi sõnul oli laager noormeeste enda initsiatiiv.
Peakorraldaja, 20aastane Maikel Mõttus ütles, et sai paar aastat tagasi sõjaväekutse, kuid et ta füüsilise puude tõttu kaitseväkke minna ei saanud, tekkis tal mullu mõte, et miks mitte korraldada militaarlaager. „Igal inimesel on mingi võimalus riiki kaitsta, aga sellistele noormeestele nagu meie ei anta nii väga võimalust ja sellealaseid teadmisi,” ütles Mõttus.
Laagrisse tuli 13 noormeest Eesti eri paigust, kõige kaugemalt Tartust. Enamik neist olid omavahel tuttavad, kokku puutunud liikumispuudega inimeste liidus või Astangu kutserehabilitatsioonikeskuses.
Evely Kaibaldi sõnul polnudki noori lihtne koduseinte vahelt laagrisse meelitada. „Kui nad välja tulevad, siis on ka rahul,” ütles ta.
Maikel Mõttus kinnitas, et eks alguses oli ikka neid, kes pelgasid, et pinnas pole ratastooliga liikumiseks kõige sobivam või et ei saa hakkama. Esimesed laagripäevad näitasid aga, et kõik, kes südame rindu võtsid ja laagrisse tulid, said seal ka suuremate probleemideta hakkama.
Paljude jaoks oligi laager ka selles mõttes väljakutse, et mitmetele noormeestest oli see esimene kord välitingimustes ööbida.
Kaitseliidu Risti malevkonna pealik Aksel Heidemann tunnistas, et kuna tegemist oli esimese sellesarnase laagriga, oli teadmatust üksjagu: kuidas noormehed looduses hakkama saavad, kui palju nad ise asjade tegemisel kaasa suudavad lüüa.
Juba laagri esimene päev näitas, et hakkama saadi hästi. „Telklinnaku panid suuremas osas ise üles, kõik rabasid kaasa. Meie juhendasime ja aitasime spetsiifilisemaid asju teha,” rääkis Heidemann.
Maikel Mõttuse sõnul lepiti kokku, et ükski lause ei alga sõnaga „ei”. „Selliseid lauseid nagu „ei taha” või „ei viitsi” siin ei kuule,” lisas ta.
Kolme laagripäeva sisse mahtus relva- ja meditsiiniõpe, räägiti raadiosidest, enesekaitsest ja õpetati end maskeerima. „Poisid kuulasid hästi huviga, sest ega nad selliseid asju kusagilt ei kuule,” ütles Evely Kaibald.
Esimesel õhtul sai läbida miinivälja ja ära proovida, kui lihtne on metsas kaitsevärvi rõivis vaenlast märgata.
Miinivälja, kus miinideks olid liiva sisse tagurpidi asetatud plastist supitaldrikud, läbis kaks noormeest puhtalt ja teised aga mitte. „Mina olin esimene, kes loojakarja läks, aga lõbus oli kõigil, kes proovida julgesid,” kommenteeris Mõttus.
Ka metsa peitunud vaenlase märkamine tahab laagriliste sõnul veel harjutamist – lapilisi vorme polnudki nii lihtne looduses näha. „Päris elus oleks see suurte kaotustega lõppenud,” ütles laagris oselanud Taavi Peterson.
Peterson koos samuti laagris osalenud Toivo Luukase ja Taavi Meinbergiga kinnitasid, et midagi väga keerulist seal ei olnud. Taavi nimetas vaid ratastooliga liikumiseks pisut rasket maastikku ja sääski. „Aga eks see kaasnebki selliste asjadega,” lisas ta.
Noormehed leidsid, et teooria kõrval oleks praktilisi tegevusi võinud rohkemgi olla, näiteks püssilaskmist või mannekeeni peal elustamisvõtete katsetamist. „Paljud pole elustamist proovinud ja need, kes ise teha ei saa, vähemalt näeksid, kuidas seda teha,” ütles Toivo Luukas.
Kõik kolm noormeest kinnitasid, et selliseid laagreid tuleks igal juhul edaspidigi korraldada.
Laagrimõtte eestvedaja Maikel Mõttus loodab, et liikumispuuetega noortele korraldatud militaarlaagrid võiksid saada traditsiooniks. Peamiseks peab ta seda, et info laagrite kohta jõuaks inimesteni, kellel võiks nende vastu huvi olla, kuid kes ei tea, et sellised asjad üldse toimuvad.
Sellega seoses kutsub Maikel Mõttus liikumispuudega noormehi, kes on huvitatud riigikaitsest ja tahavad tegevuses osaleda, endaga Facebookis ühendust võtma.
Fotod Evely Kaibald
Parandus: See on hea asi ehk siis saavad noormehed nüüd julgust ja võhma ise liikuda linnatänaval. Peamine on,et militaarlaagris keegi ei lükka kedagi kui pole karjuvat vajadust. Tähtis on et tullakse kas või elektrilises kui käed väga nõrgad aga ise. Ei viitsi ja ei taha keelamine on seal kohased. Võiks mainida,et ka neiud pole välistatud nagu tavasõjaväes. Mina tahaks pigem loodusretki,relvad pole minu teema ja psüühikavea tõttu ei taha ka relvadega jännata. Kuigi tean,et kõik pole sõjaväes enam KGB jõhkardid vaid väga sõbralikke ülemusi on. Tartu raeplatsil käisin Ahaa raames kaitseväe kooli telgis.
See on hea asi ehk siis saavad noormehed nüüd julgust ja võhma ise liikuda linnatänaval. Peamine on,et militaarlaagris keegi ei lükka kedagi kui pole karjuvat vajadust. Tähtis on et tullakse kas või elektrilises kui käed väga nõrgad aga ise. Ei viitsi ja ei taha on seal kohased. Võiks mainida,et ka neiud pole välistatud nagu tavasõjaväes.