Koertega jalutuskäigult läbi Krahviaia kodu poole minnes äratas eile mu tähelepanu üks jääkoskel, kes nõudlikult häälitsedes patseeris edasi-tagasi kraavi pervel, mis sinna torude vahetuseks kaevatud on. Jäin teda vaatama, et mis ta seal jutustab. Siis kuulsin piiksumist – kosklatibud olid kraavi kukkunud.
See kraav on igavesti sügav ja järskude seintega, kahe toruga põhjas. Hindasin olukorda ja ei riskinud hakata oma opereeritud põlvega sinna alla ronima. Pealegi poleks tibusid kuhugi panna olnud – nende ohutuse pärast tulnuks nad Aafrika randa toimetada. Vahepeal saabus Reelika Kaasik oma poja Robini ja koeraga.
Reelika oli juba helistanud keskkonnainspektsiooni numbril 1313. Telefoni vastu võtnud naisinimene teatas külma rahuga, et nemad küll midagi ei tee – hommikul tulevad töömehed ja küll nad siis püüavad tibud kinni. Aitäh, keskkonnainspektsioon, mitte millegi eest! Mõtlesin, et mis nüüd siis…
Helistasin Haapsalu Linnahoolduse juhile Alo Lõpsile. Alo arvas, et nii seda asja jätta ei saa ja helistas Taavi Käsule. Sel ajal, kui mina viisin kutsid koju ja haarasin kaasa sügava pappkasti tibude jaoks (no maksimum seitse minutit), oli Taavi juba kohal, hüppas kraavi ja läks maa alla tibusid püüdma. Nad on ju pagana vilkad! Saak – üheksa kosklatibu!
Kogu selle aja tiirutas kosklamamma meie ümber ja jälgis mängu. Kui me siis kastitäie tibudega vee poole minema hakkasime, lendas proua ema minema. Ootasime-vaatasime – ei midagi! Krahviaeda tibusid jätta ei saanud – see poleks ohutu. Otsustasime nad vee äärde viia.
Pidasin nõu Tiiu Kammistega, kes sama protseduuri paar nädalat tagasi läbi tegi, et kuhu ja kuidas ning suundusime Promenaadile. Ja siis tekkis tõrge – proua ema ei kuskil. Ta oleks pidanud poegade siutsumise peale kohale lendama (hoidsin ühte neist peos, et ikka kostaks). Mis siis nüüd teha? Ilma emata oleks nende elus ohus – kajakad ja muud jutud.
Helistasin ornitoloog Marko Valkerile Silma õpikojast. Marko ütles, et ega muud polegi, kui viia nad kuhugi madalasse vette, roostiku läheduse ja loota, et mamma nad üles leiab.
Viisime tibud Aafrika randa, kus tavaliselt on luiged ja lasksime nad seal vette. Tibud hakkasid rõõmsalt siutsudes ujuma ja siis me kuulsime tuttavat häält – mamma koskel! Reelika nägi läbi objektiivi, et üks ujub taamal, kolm tibu sabas. Meie leidlapsed panid kohe pladinal mamma poole ajama.
Ega me ju tea, kas see oli nende õige mamma, aga kisub sinnapoole küll – Krahviaias oli ta üksi, ilma meespooleta ja siin samuti. Niisiis – üksikema. Omaks nad igal juhul võeti ja õnnelikku askeldamist jagus kohe mõnuga. Selline õnneliku lõpuga lugu. Süda on kerge, et kosklalapsed ilma hooleks ei jäänud ja kõik on hästi 🙂 Aitäh kõigile asjaosalistele, kes aktsioonist osa võtsid, nii nõuga kui ka jõuga.
Lemmi Kann, fotod Reelika Kaasik
Käsu Taavi on ju nelipühilane?mis samariitlusest sin rääkida saab?
Tema alla kuulub ju kõik Haapsalu linn ja pluss veel loomade-naiste ja vangide varjupaik…
Nagu palju peab sellest rääkima, et abiga ei saa liiale minna. Kui tibud kraavist välja aitasite, siis oleks pidanud nad samasse ema hoolde jätma, kui ema sealsamas ootas. Aga oli vaja head samariitlast mängida ja viia nad ise kasti sees vee äärde. Küll ema oleks ise koos poegadega tee veeni leidnud. Vabalt oleks võinud juhtuda, et seesugune sekkumine oleks võinud lõppeda kurvalt ja ema poleks poegi üles leidnud. Abi poegade kraavist välja aitamisel oli tore, aga kõik edasi tüüpiline looduskauge inimese mõtlemine.
aitäh teile,head inimesed,et hoolite….