Eestlane Austraalias: mürkroheline tungib peale

Ingrid Morrison. Arhiiv

Minu kodukohaks oli aastaid Melbourne’i lähedal asuv Kangaroo Ground. Enamik maa-alast on kaetud eukalüptimetsadega, iga pere tagahoovis elavad või käivad sealt läbi kängurud, puude otsas on koaalad ja mõni eriti suur puu on pesakoht kiilsaba-kotkastele.

2000. aastal andis kohalik omavalitsus välja seaduse, et looduskaitselistel põhjustel ei tohi kinnistud olla väiksemad kui 20 hektarit. Kui aga kinnistud juhtuvad sellest piirist suuremad olema, ei tohi neid tükeldada. Nii on sealseil peredel ruumi laialt käes, enamik peab hobuseid, paljudel on kitsed ja muidugi koerad. Murekoht on vesi – ainus veeallikas on vihmavesi ja kui taevast pole küllalt vett alla tulnud, tuleb vett osta, et suured kogumistünnid ära täita. Mäletan isegi aegu seal elatud aastaist, kui vihma nappis ja kõik olid hädas. Oma pikki juukseid käisin pesemas juuksuris, sest juhtus, et veepütti tuli oodata terve nädal. Tass teed oli kullaväärtusega.

Enamik on teinud oma maale ka tiigid – aia kastmiseks ja ka veeallikaks tulekahjude puhuks. 2009. aastal möllasid seal suured tulekahjud, kõik mäenõlvad olid ümberringi leekides, 187 inimest sai surma. Tuletõrje helikopterid käisid siis meie tiigist vett võtmas. Ise olime oma kinnistul lõksus, sest suurele teele oli ohtlik minna, teeäärsed metsad olid leekides ja seal, kus tuli juba kustutatud, olid teedel maha langenud puud.

Sealne omavalitsus on alati olnud tuntud oma karmuse poolest kõiges, mis puudutab looduse kaitsmist. Puid ei tohi maha võtta, maha langenud puid ei tohi ära vedada, metsaalust risu ei tohi korjata, rääkimata mingite talgute korraldamisest. Üks mu tuttav, kes oma maja ümbert puud maha raius, kulutas pärast kohtus käies 100 000 Austraalia dollarit. See aga päästis tema kodu – nädal hiljem puhkes ülalmainitud tulekahju, tuli tema maja juurde ei jõudnud, sest „süütematerjali” lihtsalt polnud.

Sel nädalal astus omavalitsus veel sammu edasi: kõik kinnistu ümber olevad aiad, mis on kõrgemad kui 30 cm, tuleb maha võtta. Ühtegi kodulooma – hobused, koerad, kitsed jts – ei tohi enam soetada. Need, kes juba on, võivad jääda. Niisiis peab näiteks uustulnuk leppima sellega, et ta ei saa pidada mitte ühtegi looma. Kõik selleks, et kängurud saaks elada, kus iganes nad heaks arvavad, ja koaalad valida puu, mis neile kõige rohkem meeldib, ilma et koerad neid häiriks.

Võite ise ette kujutada, mida viissada Kangaroo Groundi elanikku mõtlevad ja tunnevad. Suurel osal neist on kodus ju peaaegu et loomaaed ja kui kõik oma aiad maha võtaksid… Kasutage fantaasiat.
Need viissada elanikku on nüüd sõjas omavalitsusega, kaitsmaks oma kodu. Paar õhtut tagasi oli suur koosolek, kus kaks osapoolt kaitsesid oma ettekujutust asjast. Asi läks nii inetuks, et kohapeal käis isegi politsei. Trikk on selleski, et sealsest kohalikust omavalitsusest ei ela mitte keegi selles piirkonnas – nad ei mõista kõiki võimalikke ohte ega selle muudatuse tagajärgi. Vastasseis on võtnud nii suured mõõtmed, et jõudis viimastel päevadel ka õhtustesse teleuudistesse. Viissada Kangaroo Groundi elanikku on aga teinud otsuse minna omavalitsuse vastu kohtusse.

Käisin seal täna ühe vana hea sõbra juures, kes oli pisarais – tal on neli mära, kellest kolmel on sündimas varss… Meel oli tal must ka seepärast, et pere kolm last on täiskasvanuks saanud ja neil on plaan liiga suureks jääv maja maha müüa. Uued seadused tooksid aga kinnistute hinnad nii alla, et kasu asemel tuleks sealseil elanikel majamüügile piltlikult öeldes peale maksta. Naaberpere väike laps aga nuttis, et tema kallid kitsed tuleb nüüd ära anda.

Need, kes valivad Kangaroo Groundi oma koduks, on inimesed, kes tahavad suurt kinnistut, nad aretavad ja kasvatavad hobuseid ja koeri või siis plaanivad mingit kasvandust. Meil oli näiteks 300 oliivipuud. Uue seaduse järgi tuleks need maha võtta, sest need ei ole kohaliku metsataimestiku nimekirjas.

Praegu tunnen kergendust, et enam seal ei ela. Ma ei kujutaks ette, et peaks oma elutöö hävitama. See kõik on lihtsalt nõme! Muidugi tuleb loodust kaitsta, aga seda tuleks teha mõistusega. Kui metsaalused on paksult risu täis ja majade ümbert puid raiuda ei tohi, tähendab see suurema tõenäosusega suuri tulekahjusid ja siis pole kohta enam ei kängurutele, koaaladele ega ka inimestele. Minu meelest ületab „roheline” teema siin Austraalias küll kohati mõistlikkuse piirid, rääkimata kohalikus omavalitsuses istuvaist hipsteritest, kel tundub puuduvat igasugune suhe maa ja loodusega.
Isegi aborigeenid ütlevad, et metsa tuleb koristada ja hooldada, sest siis saab tuleõnnetusi ära hoida ja paremini piirata. Aga mida nemad ka teavad, eks ole! Laevaga Austraaliasse saabunud englishman teab ju paremini…