Lagunev suur trumm otsib omanikku

Haapsalu aselinnapea Peeter Vikmani sõnul pole linnal Lihula mnt viadukti tegelikult vajagi. Foto: Eduard Laur

Haapsalus areneb omamoodi kurioosne lugu – keset linna on lagunev viadukt, mida ei ole kellelgi vaja ja mille omanik on teadmata.

Lihula maantee viadukt, rahvakeeli suur trumm tõusis päevakorrale pärast seda, kui Haapsalu linnavalitsus tellis maanteeametilt ekspertiisi Jaama oja silla kohta. Tekkis mõte, et ekspertiis tuleks teha ka Lihula maantee viaduktile, sest selle seisukord tegi linnavalitsusele muret. Aprilli alguses sai ekspertiis valmis. Lühidalt kokku võttes öeldakse, et siin-seal on betoon kahjustunud, vuugid on deformeerunud ja lagunevad, vesi jookseb läbi, viadukti koonus ja katteplaadid vajuvad ning teekate ebatasane. Kõige hullem lugu on aga Haapsalu-poolse otsa ühe tugiosa istepadjaga, mis on ohtlikult lagunenud ja võib põhjustada pealisehituse vajumist.
„Vajaks väga kiiresti remonti,” seisab maanteeameti sillainseneri Ervin Heina koostatud dokumendis.

„Ühesõnaga tohib sõita, aga tegelikult peaks hakkama seda praegu juba remontima. See vajab suuri investeeringuid,” nentis Haapsalu aselinnapea Peeter Vikman.

Sealt aga kerkis küsimus, kes sellega tegelema peaks. Kellele viadukt kuulub?

Linnavalitsuse dokumentides tehti korralik inventuur. Ei leitud ühtegi märget selle kohta, et riik oleks viadukti kunagi linnale üle andnud. „Raudtee varade hulgas pole viadukti samuti. Maanteeamet ütleb, et see pole ka nende oma,” laiutas Vikman käsi. „Kontrollisin akte, millega anti 1992. aastal riigivarasid munitsipaalomandusse, ja ka raudtee erastamisel linnale üle antud varad – ei ole viadukti,” ütles Haapsalu linnavalitsuse maakorralduse osakonna juhataja Anu Ulm. Ulm võttis ühendust majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga (MKM), kes nüüd omakorda enda arhiivis jälgi ajab.
„Esialgu tundub, et viadukt on siiski riigi oma,” märkis Vikman.

Kuum kartul

Aprillis valminud ekspertiisis rõhutatakse, et kiiremas korras tuleks tellida viadukti kandevõime kontroll, hindamaks, mida ja millises mahus üldse teha tuleks. „Me ei tea tegelikult, milline on seis asfaldi ja betooni vahel. Kui sealt on vesi sisse pääsenud, võib juhtuda, et viadukti armatuurid on roostetanud, ja siis on lugu paha,” selgitas Vikman.

Vikmani sõnul ringleb siiani linnalegend, et ehitus jäi tegelikult pooleli, sest raha sai otsa. „Hüdroisolatsioon jäänud tegemata, pandi lihtsalt asfalt peale ja hakati sõitma. Keegi ei ole kunagi uurinud, kas hüdroisolatsiooni on või ei ole,” seletas Vikman.

Kes peab aga kandevõime kontrolli tellima, kui linn ei ole objekti omanik? Kui läheb rekonstrueerimiseks, siis kelle mängumaa see ikkagi on?

Vikman rääkis, et kui viadukt kõigi nõuete kohaselt korda teha, tuleks alustada tänapäevasest projektist ja viadukt samas vaimus ka korda teha. „See kõik oleks väga suur investeering ja seda raha linnal pole. Me peame ministeeriumiga sel teemal tõsiselt suhtlema.”

Vahepeal pakkus linn viadukti ka raudtee taastajaile – teemaplaneeringus on kirjas, et Lihula maantee viadukt peab ülesõidukohana säilima. Linn tegi ettepaneku kirjutada viadukt planeeringusse sisse, et raudtee ehitamisel see rekonstrueeritaks, kuid planeeringut menetlev maavalitsus ettepanekut ei arvestanud.
„Raudtee on aga ainus põhjus, miks see viadukt seal üldse on!” rõhutas Vikman. „Loogiline oleks ju, et kui rekonstrueeritakse raudtee, tehakse korda ka sild, mis on raudteetaristu osa. Ehitatakse kõik muud ülesõidukohad, miks siis see viadukt peaks mängust välja jääma? Ebaloogiline!”

Niisiis on asi segane. „Ootame kõigepealt ministeeriumi vastuse ära, siis vaatame, mis saab,” ütles Vikman ja lisas, et ilmselt teevad nad ettepaneku, et kandevõime uuringu võiks tellida ikkagi MKM.
„Kuni pole tuvastatud, kelle objekt see on, kehtib üldine põhimõte, et teid ja taristuid haldab MKM. Siis võiks kõik rahulikumalt magada. Praegu lubab maanteeamet ju suurtel, 50 tonni kaaluvail autodel rahulikult üle viadukti sõita.”

MKMi avalike suhete nõunik Mihkel Loide ütles, et seni, kuni pole selge, kellele viadukt kuulub, ei saa riik paraku kandevõime uuringut teha. „Selgitame kõigepealt välja, kes viadukti eest vastutama peaks, siis saab õige omanik täpselt need uuringud tellida, mida oma varale vajalikuks peab,” selgitas Loide.

MKMist võib Vikmani sõnul tulla kolm vastust: MKM ütleb, et viadukt on raudtee osa, või tunnistab viadukti omaks. MKM võib öelda ka, et objekt asub linna piirides – teie mure.

„Vaat siis tekib huvitav olukord ja meil tuleb alternatiivid lauale panna – kas odavam on silda remontida või kõrvale uus tee ehitada. Tegelikult on küsimus alustuseks selles, kas linnal seda objekti üldse vaja on. Vastus – ei ole,” seletas Vikman.

 Lihula maantee viadukt

Viadukt ehitati raudtee tellimusel seetõttu, et liiklus saaks ohutult ja segamatult üle raudtee kulgeda. Praegune versioon sillast valmis aastal 1990.
Ehituslubade registreerimisraamatust leidis Haapsalu linnavalitsuse maakorralduse osakonna juhata Anu Ulm 1988. aastal välja antud ehitusloa. Ehitust korraldas Haapsalu rajooni täitevkomitee ehk tolleaegne maavalitsus ja raha selleks tuli Eesti NSV kommunaalministeeriumist. Viadukt sai ka kasutusloa, kuid Vikmani sõnul ringleb siiani linnalegend, et ehitus jäi tegelikult pooleli, kuna raha sai otsa. „Hüdroisolatsioon jäänud tegemata, pandi lihtsalt asfalt peale ja hakati sõitma. Keegi ei ole kunagi uurinud, kas hüdroisolatsiooni on või ei ole,“ seletas Vikman.
Ulm pakkus, et objekt võeti vastu ilmselt vaegtöödega ehk esinevad puudused ja vead, mis ei takista objekti kasutamist ega ka kasutusloa saamist.