Eestis esineb lubamatult palju mentaliteeti, et laste kehalisse karistamisse suhtutakse kui aktsepteeritud käitumisviisi ning ei arvestata, et sellisel toimimisel on pikemaajalised tagajärjed laste käitumisele ja edasisele elule, kirjutab Lasteabitelefoni 116111 projektijuht Mari-Liis Mänd (pildil).
Kaasajal tuleks püüelda hoopis suhtumise poole, mille puhul lapsevanem arvestab lapse huvide ja õigustega, on hoolitsev, tunnustav ning ennekõike hoidub lapse vaimsest või kehalisest karistamisest. See viib lapses usalduse ja heaolu tekkimiseni ning võimaldab lapsel üles kasvada positiivses ja turvalises õhkkonnas. Sellise suhte puudumine suurendab lastes märkimisväärselt käitumuslike ja emotsionaalsete probleemide kujunemise riski.
Karistamine ei lahenda probleemi
Vaimne või kehaline karistamine õõnestab lapse enesehinnangut ja tema toimetulekuoskused on selle tõttu edasises elus nõrgemad. See pärsib suhtlemisoskuste arengut, mille tulemusena väljendub laps agressiooni kaudu ja käitub teistega nii, nagu temaga kodus käitutakse. Sellise surnud ringi vältimiseks pööratakse kehalise karistamise probleemile järjest enam tähelepanu nii mujal maailmas kui Eestis, kus alates jaanuarist 2016 on laste kehaline karistamine lastekaitseseadusega keelatud. Kehalise karistamise alla kuulub muuhulgas tutistamine, laksu andmine, raputamine või tõukamine.
Pereterapeut Meelike Saarna sõnul on lapsevanematel oluline mõista, et karistamine annab soovitule vastupidise tulemuse. Lapse käitumise tegelik taust ja peidus olevad sügavamad vajadused jäävad tähelepanuta ning tal ei ole võimalik õppida õigeid käitumismudeleid konfliktiolukordade lahendamiseks. Seetõttu on oluline piiritlemist vajavaid olukordi lahendada karistamata, liikudes rahumeelselt lahenduste poole ja säilitades eneseväärikuse nii lapsele kui ka vanemale.
Oluline jääda rahulikuks
Meelike Saarna soovitusel on konfliktisituatsioonis täiskasvanu esmane ülesanne aidata lapsel rahuneda, et ta suudaks kaasa mõelda, kuulata ja räägitavast aru saada. Abiks võib olla lapse tähelepanu mujale juhtimine, et naasta probleemi juurde tagasi hiljem ja rahunenult. Rahustuse, mõistmise ja kuulamise kaudu lahenduste poole liikudes annab vanem lapsele hea mudeli toimetulemiseks sarnastes olukordades ka tulevikus.
Pingelises olukorras on oluline rahuneda ka lapsevanemal endal, kuna ärritunud olekus on keeruline ratsionaalselt mõelda ja oma käitumist kontrollida. Selle toetamiseks on palju erinevaid võtteid – hingata sügavalt sisse ja välja, nimetada mõttes kujuneid või värve, kuna ratsionaalne ülesanne hoiab mõtleva aju töös, panna vannis või duši all vesi jooksma, kuna vee pahin rahustab. Abi võib olla ka keha pingutamisest ja lõdvestamisest.
Lapsevanematel puuduvad aga sageli vajalikud teadmised ja oskused, kuidas situatsioonis õigesti toimida. Sellisel juhul on võimalik kasutada spetsialistide abi, kelleks võivad olla näiteks pereterapeudid, osaleda vanematele suunatud koolitustel või küsida abi ja nõuannet omavalitsuse lastekaitsetöötajalt. Lapse kasvatamise ja suhteprobleemidega seotud küsimuste puhul on võimalik pöörduda ka lasteabitelefoni 116111 poole, mis pakub ööpäevaringselt nõustamist nii eesti kui vene keeles ning helistamine on tasuta.
Mari-Liis Mänd, Lasteabitelefoni 116111 projektijuht
Eelmised kommenteerijad on ehe näide lapsevanematest, kes pooldavad vägivalda. Need on need emad ja isad, kes kodus ja mujalgi muud ei tee kui räuskavad laste peale ja alandavad neid kõikvõimalikel viisidel. Häbi teile!
Ja las lapsed kasvavad siis üle käte ja siis tulevikus need nunnutajad jälle virisevad – näe lapseke ei kuulanud politseionu ja sai kumminuiaga üle küüru ( seni ju võis teha mis tahab , karta polnud midagi )
Lapsel peab alati olema vabadus valida ning kaasa rääkida- kas malk või palk. Mina valisin alati malga, sest siis sain ka lubatud palga.
selliselt idealistlikult kasvatatud lapsed ei oska kohaneda väljaspool “mõistvat” pereringi. Nad ei oska ennast tulevikus kehtestada, ei oska toime tulla kaaskodanike erinevate arvamustega ega suuda eristada konstruktiivset kriitikat isiklikust solvangust.
Võtmesõna tänases kasvatuses peaks olema kohanemisvõime – kuidas toime tulla erinevate inimeste ja nende isiksustega ilma ennast emotsionaalselt outi laskma löömata. Ka vitsa- ja tutistamishirm on kasvatusvahendid, mis õpetavad kokkuvõttes lapsele enesedistsiplineerimist.
See siin on otsene näide kuidas last on lapsepõlves vist iga päev kurikaga tümitatud
on ilmselgelt peast soe
Lapse arengut pärsivad sinusugused. Me oleme kõik vitsa saanud ja oleme normaalsed inimesed.Teie vaba kasvatuse juures kasvad hüsteerikud ja pidevalt haiged inimesed.