Edward Lucas: palve lugejatele – aidake Brexitit ära hoida

Vaid mõni nädal enne Brexiti referendumit 23. juunil on väljavaade sünge. Seda mitte arvamusküsitluste tõttu, mis näitavad hirmuäratavalt tasavägist seisu – pärast mitmeid viimaseid valimisi ei usu ma neid enam. Minu mure on selles, et debati fookus on paigast ära, et EL-i jäämise pooldajad ei ole suutnud veenvat argumentatsiooni esitada ja et enamik valijaid ei tunne teema vastu huvi. Keset ükskõiksuse ja künismi meeleolusid võib kõike juhtuda.

Selle kolumni regulaarsed lugejad teavad hästi, et olen Briti jätkuva liikmesuse tugev toetaja. Lahkumise majanduslikud miinused on arvestatavad, ent peamine jäämise põhjus on julgeolekualane: maailm tugevate, reeglitel põhinevate mitmepoolsete organisatsioonidega, mida me mõjutame, on parem sellest, kus rahvusriigid sõlmivad suurusel ja agressioonil rajanevaid kokkuleppeid. Euroopa Liit on lõpetamata projekt ja juhul kui me jääme, saame me kujundada seda vastavalt oma vajadustele ja prioriteetidele. Kui me jääme sellest välja, jätkab EL arenemist heas või halvas suunas, ent meie sisendita.

Brexit ei tekitaks suurimat kahju siiski mitte Suurbritanniale endale, vaid ülejäänud Euroopale ja läänele laiemalt. Kui me hääletame lahkumise poolt, asetame niigi habrastele ja erimeelsustest tulvil liitudele ja struktuuridele suure lisakoorma ebakindlust. Sellest lõikavad kasu meie vaenlased.

Sellest hoolimata ei ole paljudel inimestel lihtsalt vähimatki aimu, mis on kaalul. Kampaania tekitab neis igavust ja nad suhtuvad selle peategelastesse künismiga. Paljusid lahkumise pooldajaid motiveerivad teised teemad: nagu (minu hinnangul täiesti mõistetav) soov valada kogu oma rahulolematus välja terve poliitilise eliidi ja eriti David Cameroni peale; või naiivne lootus, et Suurbritanniast saab Brüsseli “ahelatest” vabastatuna võluväel riik, kus nad tahavad kõige rohkem elada.

Loodan, et EL-i pooldajate kampaania suudab veel kosuda. Neid aitaks populaarse parteidevälise liidri olemasolu tagasihoidliku jaekaupmehe Sir Stuart Rose’i asemel, kes ei näi tegevat vahet Rootsil ja Šveitsil.

Paraku hakkab aega napiks jääma ja referendumi tulemus on selgelt liiga tähtis, et jätta see brittidele. Seega esimest korda enam kui 10 aasta jooksul, kui ma olen seda kolumni kirjutanud, palun ma teie, lugeja, abi.

Seega ükskõik, kas te loete seda Ühendriikides, Ida-Euroopa eesliiniriikides või kuskil kaugemal, inglise või ühes mõnes muus neist rohkem kui kümnest keelest, milles see ilmub, palun võtke ühendust kõigi oma Briti sõpradega, muuhulgas ja eriti nendega, kel pole poliitika vastu mingit huvi. Selgitage neile, mis on teie hinnangul kaalul. Käige koos nendega läbi argumendid ja küsige neilt nende arvamust. Kui nad on teiega nõus, andke neile täiendavat laskemoona. Kui nad teiega ei nõustu, üritage müütide purustamist ja kummutamist (te leiate suurepärast materjali veebiküljel infacts.org, mida haldab minu sõber Hugo Dixon).

Seejärel tuletage neile meelde end referendumil osalejaks registreerida. Sellele kulub umbes viis minutit ja te saate seda teha siin: https://www.gov.uk/register- to-vote. Kui nad on 23. juunil eemal, julgustage neid registreerima end posti või volitatud isiku kaudu hääletama. Võtke nendega kord nädalas ühendust, et neile meelde tuletada. Ja veel kord: iga nädal kuni valimispäevani.

Kui te kasutate sotsiaalmeediakanaleid nagu Facebook, Instagram või Twitter, üritage ka seal oma Briti sõpru üles leida. Pange uuesti üles EL-i toetav materjal. Naeruvääristage ja kummutage lahkumise pooldjate argumente.

Kas see on teiste siseasjadesse sekkumine? Ei, jäämise toetajate peamine argument on, et me elame vastastikuses sõltuvuses olevas maailmas, kus probleemid ja lahendused on piiriülesed. Brexit on probleem. Teie, kallis lugeja, olete osa lahendusest.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.