0

Eestlane Austraalias: minu elu suurim seiklus

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

morrison_eestlane_austraalias_ingrid_f_erakoguIngrid Morrison. Foto: erakogu

Nagu varem kirjutanud olen, tegelen paar viimast aastat tõsisemalt tervisespordi, pikamaajooksuga. Joostud on nii mõnedki pool- ja täismaratonid, selle aasta tippsündmus on New Yorgi maraton 6. novembril. Esimene tõsisemat sorti jooks on mul aga 14. mail Austraalias. Ees ootab 46 kilomeetrit mööda käänulist Great Ocean Roadi, mis kulgeb ookeanirannikul. Vaade on seal lihtsalt imeline! Ühel pool laiub ookean ja teisel kõrguvad kaljud. Joostakse ühest rannalinnast teise ja finiš on ühe selle kandi kuulsama pubi ees. Aga sellest kirjutan siis, kui asi tehtud.

Viimastel päevadel on mind aga ärevuses ja öösiti magamata hoidnud ootus saada kinnitus Prantsusmaalt, et saan osaleda Marathon de Sables’l. See saab olema pähkel – Marokos, Sahara kõrbes. Distants on 251 kilomeetrit, mis tuleb lõikude kaupa läbida kuue päeva jooksul. Kõige pikem päevadistants on 91 kilomeetrit. Oma söök, jook, riided, magamiskott ja madrats tuleb kogu teekonna vältel endal kaasas kanda.

Any idiot can run the marathon but it takes special kind of idiot to run the Marathon de Sables.” (Iga idioot võib maratoni joosta, aga Marathon de Sables’i jooksmiseks peab eriline idioot olema – toim.). Selline hüüdlause on maratonikorraldaja veebilehel.

Paar mu meessoost sõpra on selle kunagi läbi teinud, minule on see aga seni tundunud midagi kättesaamatut. Peamiselt aukartusest ja ka teadmatusest, kuidas selliseid asju üldse tehakse. Olles nüüd ise paar aastat jooksnud, tean, kui palju higi, verd ja pisaraid üks maratoniks treenimine tähendab. SEE on aga veel omaette tase.

Esimene Marathon de Sables peeti 31 aastat tagasi 23 osavõtjaga ja idee maratoniks sündis aasta varem, kui kontsertide promootor prantslane Patrick Bauer jooksis 12 päeva jooksul maha 350 kilomeetrit, läbimata ühtegi küla või oaasi. Patrick tuleb siiani igal aastal isiklikult finišijoonele, et oma järgijaile medal kaela panna. Sel aastal on osalejate arv kasvanud juba 1360ni.

Kogu ettevõtmine kestab kümme päeva. Esimesed kaks kuluvad aklimatiseerumiseks. Kolmandal viiakse osalejad stardipaika telklinnakusse, kus tehakse check-in, arstlik läbivaatus, kus tuleb esitada terve patakas arstitõendeid. Kaalutakse ära seljakott ja kontrollitakse, kas kõik vajalik on ikka kaasas. Üks vajalik asi on näiteks pump maomürgi eemaldamiseks, siis soolatabletid ja erivarustus kaitseks liivatormide, kuumuse ja öökülmade eest.
Stardijoonel saadab jooksjad teele AC/DC hitt „Highway to Hell”, mis on kindlasti asjakohane.

Igal õhtul pannakse seal, kus jooksjad päeva lõpetavad, üles telklinnak. Õhtu möödub paljudel meditsiinitelgis varbaid plaasterdades. Hommikuti kell kuus on juba äratus ja ei mingit värskendavat dušši – seda saab alles siis, kui pärast finišit hotelli jõutakse.

Olen tundide kaupa YouTube’ist videoid vaadanud ja lugenud jooksuveteranide blogisid. Olen nutnud, olles tunnistajaks emotsioonidele, mis lõpetajaid valdavad. Ütlen ausalt, et liblikad on kõhus… Igas mõttes.

Minu otsus sai küpseks eelmisel laupäeval, kui jooksin 30 kilomeetrit ja pidasin samal ajal iseendaga maha ühe jutuajamise. Et on asju, mida tahan oma elus proovida ning et millal ja kuidas need teoks teha. Jõudsin otsusele, et nüüd on see kõige õigem aeg. Mul on hea tervis ja tugev tahtejõud. Mu lapsed on vanuses, kus nad ei ole enam emme tissi otsas, ja mul on võimalus treenida, sest praegu piisab veel vaba aega ja võimalusi. Mis aga kõige tähtsam – mu vaim on selleks elu suurimaks seikluseks ja katsumuseks valmis. Igas mõttes. Jah, liblikad on kõhus, aga mind valdab Suur Rahu.

Juulis algavad eritreeningud, kuhu kuuluvad jooksmine liivas, jooksud üheksa kilo kaaluva seljakotiga ja matkad mägistel teedel. Muidugi teen ma seda kõike Eesti lipu all, Eesti passiga. Nagu selgus, olen esimene eestlane, kes selle põrgu kiirtee ette võtab. Tõsi, Eestit kui riiki esindas 2011. aastal Tallinnas elav šotlane, kuid meie sinimustvalge pole seal veel lehvinud.

Enamik sellel maratonil osalejaid loob jooksuga seotud heategevusfondi. Otsustasin neid järgida ja otsida mõni laste abistamisega tegelev fond või asutus. Kui ma treenin kaheksa kuud ja jooksen läbi vere ja pisarate selle maratoni läbi, oleks ju tore, kui mu kaasmaalased toetaksid kõige selle taustal valitud asutust.

Esialgu on need muidugi kõik veel plaanid. Olen end maratonile registreerinud, tasunud poole osavõtutasust ja ootan nüüd e-kirja, mis ütleks, et olen pääsenud startijate sekka. Vastus peaks tulema viie päeva jooksul. Kui see käes on, saab alustada. Muuhulgas ka loota, et tervis vastu peab ja mõnd nõmedat apsakat ei juhtu.

Usun, et järgmiseks korraks, kui kirjutan, on vastus käes…

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Kalle
Kalle

Mina aru ei saa miks peab sellist soga inimestele ette valama.

Jaan
Jaan

Tühja koha täiteks, jätab mulje mahukamas meediast. Minuarust ka mõtetu jura, üks artikkel oli arusaadav, et oli õnnelik kodumaal käies, teisi pole viitsinud väga läbi lugeda, tundub selline pläma. Küsimus on selles, et mis mõte sellel artiklil on nagu ülelüldse lääne elu lehel? Kellele see mõeldud on? Või misasi see üldse on?

wpDiscuz