0

Kummituskoer Caesari seiklused Haapsalus

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Vilkla varjupaiga vabatahtlik Helina Alp tunnistab, et Caesari otsingud olid väsitavad ja pingelised, Caesari leidmise rõõm kõigil aga nii suur, et varjutab kõik raskused. Foto: Eduard Laur

Aprilli alguses olid Facebooki grupi Haapsalu ja Läänemaa liikmed tunnistajaks nädalajagu päevi kestnud aktsioonile, mille eesmärk oli kätte saada üks Caesari-nimeline koerahärra. Loo teeb eriliseks see, et tegemist pole Haapsalu koeraga ega ka Läänemaa koeraga – Caesar matkas meile Keilast.

Caesar on tegelikult pärit hoopis Narvast ja jõudis pärast eaka omaniku surma uude kodusse Pille-Riin Lepa juurde, kus ta jõudis olla vaid loetud tunnid, kui jalutuskäigul jooksu pääses. Lõpuks pärast 46 päeva jooksus olemist saadi maailmarändur lõpuks kätte.

Caesari ekslemised said alguse 1. märtsil Keila kandist. Teada on, et ta käis ära Tallinnas ja jõudis pärast 36 päeva kestnud rändamist lõpuks Haapsallu. „Ilmselt ta käis mööda väga kõrvalisi kohti, sest ta kardab autosid ja ei andnud end kätte ka inimestele,“ räägib Läänemaa kodutute loomade varjupaiga vabatahtlik Helina Alp.

Suur jaht kummituskoerale 

Kohe, kui teda Haapsalus märgati, ilmus fotoga kuulutus ringi lippavast Caesarist Facebooki Haapsalu ja Läänemaa gruppi. Pildi järgi tunti hulkur ära. „Siis läks lahti suur trall, et koer kätte saada. Ta oli meil nii hinge peal! Me lihtsalt pidime ta kätte saama,“ seletab Helina.

Paari päevaga tekkis Helinal ja teisel varjupaiga vabatahtlikul Cim Aajel rutiin – ärgati pool kuus hommikul ja mindi Caesari otsima. Otsingute juures olid suureks abiks Haapsalu elanikud, kes pidevalt Facebookis märku andsid, kui koera kuskil nähti. Tänu sellele said otsijad peagi ette pildi, kus Caesar konkreetsetel kellaaegadel liikub. Koerad armastavad nimelt rutiini ja kuigi neil ajanäitajat käpa peal pole, tunnevad nad päris hästi kella. Kõigi nende päevade jooksul panid Haapsalu inimesed kindlatesse kohtadesse tema jaoks ka toitu ja vett, mille Caesar tänulikult ära tarbis.

Vilkla vabatahtlikele tulid otsingutel appi ka linnaelanikud, kes samuti neid piirkondi läbi kammisid, kus Caesarit jooksmas nähti. Ka Lepp käis Haapsalus Caesarit otsimas. Püüti välja mõelda taktikat, kuidas koer kätte saada – iga kord, kui teda nähti, kadus koer otsijail käes kui kummitus. „Me ei teadnud ju alguses tema iseloomu ka. Kui selgus, et ta ennast üldse kätte ei anna, otsustasime anda talle koos toiduga uinutavat pastat,“ selgitab Helina.

Kindlaks määratud hommikul oldi juba poole kuuest koos paari Haapsalu elanikuga väljas. Paraku juhtus nii, et Caesar harjumuspärastesse kohtadesse sel varahommikul ei ilmunudki. Päästjatel tekkis väike paanika – kas midagi on juhtunud? Miks koer sööma ei tule?
Õnneks selgus, et otsijad olid õiglase und magavast koerast mitu korda lihtsalt mööda jalutanud. Nagu öeldud, on Caesar suurepärane varjuja ja ta oli end üliosavalt raudteejaama perroonide lähedal pika rohu sisse kerasse sättinud.

Cimil kui ravimitega ümberkäimiseks volitatud isikul oli „täiustatud“ koeratoit valmis pandud. Caesar tuligi oma toidu järele, nagu tavaliselt ja sõi unerohu koos hommikusöögiga ära. „Kuna ta oli nii arglik ja umbusaldav, et riskinud me teda söömise ajal kinni krabama hakata, sest kui see katse oleks ebaõnnestunud, jooksnuks uinutit söönud koer kuhugi peitu ja siis oleks olnud teda juba väga raske leida,“ selgitas Helina.

Jooksu pani Caesar sellegipoolest. Koer taasesitas juba tuttavaid kadumise trikke, ilmutamata mingit märki uinuti mõjust. Korraks tekkis juba kahtlus, et doos oli liiga väike, kuid siis hakkasid ilmnema esimesed märgid sellest, et uinuti ikkagi töötab. Kuigi Caesari samm hakkas töntsimaks jääma, polnud kuhugi kadunud tema oskus varjuda. Nüüd muutusid otsijad juba murelikuks.
„Me kartsime kõige rohkem seda, et läheduses on Jaama oja – kui uinuti peaks ta just seal, vees jalust maha võtma…“ meenutab Helina oma kõige suuremat hirmu.

Vahepeal tegid jalgratastel suuremaid otsimistiire kaks appi tulnud linnakodanikku. Ja siis tuli rõõmusõnum – nad märkasid vahepeal silmist kadunud Caesari teisel pool Männiku teed. Kõik otsijad lendasid kiirelt selle teate peale kohale. Vahepeal üsna uimaseks jäänud põgenik oli end kõrge rohu sees pikali visanud. Kui Cim talle aga lähenes, hakkas Caesaril taas kiire ja vaatamata uinuti mõjule leidis ta endas piisavalt jõudu, et tõusta ja oma päästjate käest ära libiseda.

Cim aga astus kindlal sammul koerale järgi. Väsimusega võitleva Caesari põgenemine vaheldus väikeste istumispauside ja üle õla vaatamistega – kui kaugel tagaajajad on. Lõpuks maailmaränduri jõud rauges. Caesar istus maha ja vaatas lähenevat Cimi pilguga – no tule ja võta mind siis kinni, kui nii väga tahad…

„See oli kõigile otsijatele ja kaasaelajatele ääretult suur kergendus ja rõõm, sest Caesar on väga paljudele hinge läinud. Tema teekond on olnud meeletult pikk ja ega me keegi ju ei tea, mida ta kõike on pidanud läbi elama…“ ütleb Helina.

Seisukord kehv, kuid tuju hea

Caesar taastus oma seiklustest Vilkla varjupaigas. Esialgne suur rõõm sai natuke varjutatud, kui selgus, kui kehvas seisukorras ta on. „Ma olen andnud talle juba kolm korda ussirohtu, aga ta pole nendest ikka veel lahti saanud. Ta oli sõna otseses mõttes kirpe ja puuke täis. Tal on ka väga suur vitamiinipuudus, mis tundub olevat pikemaajalisest valest toitmisest. Muidugi on ta alakaalus, lihased on ülekoormusest läbi ja jalad kanged,“ räägib Cim (vestlus toimus eelmisel neljapäeval – toim.).

Kui Lääne Elu Caesarit vaatamas käis, oli ta veel nii nõrk, et õue tuli teda süles kanda. Inimesi ta veel pelgab, aga Helina sõnul meeldib talle meeletult tähelepanu. Caesar lubaski ennast pikalt ja põhjalikult paitada ja usalduse märgiks pani endine kummituskoer oma väsinud käpa artikli autorile pihku.

Caesari täielik taastumine võtab Cim Aaje sõnul aga aega mitu kuud.

„Ma tahan Läänemaa varjupaiga nimel tänada kõiki neid inimesi, kes aitasid Caesari üles leida – neid, kes tema tegemistest Facebookis teada andsid ja meiega koos teda otsimas käisid. Väga hea on teada, et Haapsalu inimesed hoiavad kokku ja on väga abivalmid. Aitäh teile!“ ütles Helina Alp, vabatahtlik, kes on oma noore elu  jooksul aidanud juba väga paljusid hädas olevaid lemmikloomi.

Pille-Riin Lepp: Caesariga on kõik korras!

Lepp käis sel esmaspäeval Vilkla varjupaigas ja viis Caesari koju. „Temaga on nüüd kõik korras!“ teatas ta rõõmsalt ja kiitis ohtralt Vilkla varjupaika. „Nad on tema eest nii hästi hoolitsenud! Caesar oli alguses kohutavas olukorras ja väga pelglik. Nüüd on ta terve ja rõõmus ja käib jälle ise väljas,“ rääkis Lepp ja palus edastada tänu kõigile, kes Caesarit otsida aitasid.

Caesaril käis eelmisel nädalal külas ka TV3 uus saatesari „Meie lemmikud“, mida juhib Marek Sadam.

p>Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik Foto: Eduard Laur

Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur Helina Alp, Caesar, Vilkla varjupaik, Foto: Eduard Laur

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Annu
Annu

Se on tore küll kui ta tagasi koju sai aga keegi ei tea mis ta tahab ausalt öeldes kui mA oleks hulkuv koer mulle meeldiks ka seigelda aga kui se koer on omanikule nii kallis siis olgupeale

Soe
Soe

Tore on lugeda, et inimesed on nii hoolivad ja näevad vaeva ühe õnnetu loomakese normaalsesse ellu tagasitoomisega. Südantsoojendav artikkel!

aitab
aitab

inetustest. Loom on koju jõudnud ja õige on see , et ta igatses ja otsis oma esimest peremeest . koerad on väga truud ja teda ajendaski jooksu panema suur igatsus esimese kodu järgi. Arusaadav et praegune omanik teda otsis. Ei saa ju sedasi südamerahu kui koer kadunud. Edaspidi tasuks ikka veel jälgida kas loom on nüüd täiesti uue elamise omaks võtnud ega kavatse enam kuhugi põgeneda. Loodame et peale raskeid seiklusi saab ta aru kus on tore elada.

Arvaja
Arvaja

Ma miskipärast arvan, et nendest, kes loomadest ei hooli, pole ka laste aitajaid.
Empaatia kas on olemas või pole.

Anonüümne
Anonüümne

sa sahiib oled vist rõve loomavihkaja

juss
juss

Selleks, et koerte asemel lapsi aidata, ei pea ju rõve loomavihkaja olema!

sahiib
sahiib

Inimesed on juba peast segi läinud. Kulutada oma aega ja närve mingi koerahulguse peale on ikka absurd.
Kui loom tahab omaette ja vaba olla, siis las ta olla.
Selle asemel, et puudust tundvaid lapsi aidata, aetakse taga mingit koeranässi.
Te olete haiged!

Lily
Lily

See ‘koeranäss’ on ka elus hing, kes vajab hellust ja hoolt!

Kodus küll
Kodus küll

aga tegelikult läks ta esmast peremeest ja kodu otsima

Marina Siil
Marina Siil

Oh seda koera. Rõõm et on nüüd kodus ja temaga on kõik hästi ???

wpDiscuz