Seitsmendat põlve kohalik Tiina Lobja tunneb kõiki Lihula inimesi

Tiina Lobja. Fotod: Merilin Kaustel-Lehemets

Nädalavahetusel tähistas 60. sünnipäeva Lihula kultuurimaja direktor Tiina Lobja, vähemalt seitsmendat põlve Lihula inimene, kelle vaarisa oli mõisa kutsar ja vaarema mõisa kokk. Tiina Lobja ise on pidanud mõlemat ametit – juhtinud nõukogude ajal 60 töötajaga Lihula KEKi masinaparki ja pidanud kooperatiivide ajal Kullamaal baari. Viimased kakskümmend aastat on ta ennast jaganud Lihula võimu ja kolossaalse Lihula kultuurimaja vahel. Vahel tundub, et see püsibki tema õlgadel.

Kas olete Lihulast pärit?

Olen küll Haapsalu linnas sündinud, aga mu vanemad isa poolt seitse põlve on lõunaläänlased. Vanavanaema oli Vanamõisast pärit, ema poolt vanavanaisa oli mulk. Vanavanaema oli Lihula mõisas kokk ja vanavanaisa kutsar. Neil oli kuus tütart ja minu isa oli ühe tütre neiupõlve laps. Sellega läks see Naanu nimi minule edasi – minu neiupõlvenimi.

Isa lapsendati, kui ta oli nelja-aastane. Ta jättis oma nime alles. Lapsendati majja Aia tänav 1, kus mina praegu elan. Venelased võtsid selle maja ära 1953. aastal, üldse mitte siis, kui teistel natsionaliseeriti. Isa oli sel ajal sõjaväes aega teenimas, seal elas tema ema õdede-vendadega. Meie päralt oli vene ajal maja esimene korrus ja üleval oli kolm korterit. Vanaema võttis sinna korterisse ühe kulaku tütre ja ei võtnud parteitöötajat. Selle peale võeti tal maja käest ära. Tunnistati peremeheta varaks.

1960 hakkas isa kohut käima, et saada see tagasi. Moskvast ülemkohtust tuli vastust, et ei eita ebaseaduslikku äravõtmist, aga tagasiandmiseks puudub alus. Mina sain selle nüüd tagasi, kui varasid tagastati. Vanaisal oli kolm maja ja talukoht.

Vanaisa pidi jõukas mees olema?

Tema oli mõisa tisler ja tark mees. Ta ehitaski maju. Tema projekti järgi on Lihulas kolm maja ehitatud, need on siiani alles. Ta oli rikas mees tõesti. Ajad olid segased, rahareforme oli mitu ja tema tegi ainult kulla eest tööd.

Milline te lapsepõlv oli?

Lasteaialaps ma ei ole olnud. Mul oli peaaegu kaks aastat vanem vend Jaan. Kui ma väike olin, siis mulle öeldi, et lapsi ostetakse poest, Haapsalus pidi titepood olema. Küsisin isa käest, miks nad venna enne ostsid. Isa oli naljahammas, ütles, et vend oli alumise riiuli peal. Ja rääkis, et ninasid oli poes ka valida. Olid suured ninad, väikesed ninad ja tattninad. Suured ja väikesed ninad olid otsas, mina sain selle tattnina.

Üldiselt olin ma isa tütar. Eks ma olnud iseloomult hästi elav nagu isagi. Vend, kes sai mõisakutsarist vanaisa järgi nime, oli vaikne ja tagasihoidlik. Olime iseloomult nii erinevad, kui üldse saab olla, kuigi ühe pere lapsed ja ühtmoodi kasvatatud.

Kui vend läks kooli, ei tahtnud mina üksi kodus olla. Hakkasin jurama ja jonnima, et tahan ka kooli. Onunaine oli klassijuhataja ja ma ise kuulsin, kuidas nad köögis isaga arutasid, et ah, ostame selle koolivormi ära ja saadame Tiina kooli. Paar päeva käib ja küll ta tüdib ära. Jõuluks läksin kooli ja jäingi, kuigi olin kuueaastane. Poole aastaga õppisin terve klassi asjad ära ja lõpetasin kiituskirjaga. Nii juhtus, et kuigi meil oli vennaga peaaegu kaks aastat vanusevahet, käisime ühes klassis. Neljandas klassis jäi vend veel sitsi ja mina põrutasin eest ära.

Oktoobrilaps ma ei ole olnud. Klassi lapsed said pioneeriks, kui kümneseks said, aga mina ju olin noorem ega saanud. Jumal, kuidas ma tahtsin! Koondused, üritused, mitte millestki ei saanud ma osa võtta. Oli üks raamat „Salgajuht Mare”, see oli mul kapsaks loetud, nii tahtsin saada salgajuhiks. Järgmine aasta sain pioneeriks ja kohe salgajuhiks ka. Sealt hakkaski mu karjäär. Olin rühmanõukogu esimees, malevanõukogu esimees. 

Komsomoli ei astunud ma tükk aega, aga siis keelati meil, kes komsomoli ei kuulunud, kultuurimaja pidudel käimine ära. Tuli minna, pidudel oli vaja ju käia.

Kui palju siis Lihulas rahvast oli?

Linn oli suurem küll. Kui mina käisin Lihula koolis, oli seal umbes tuhat õpilast. Kool käis kahes vahetuses, kella kahest tuli peale vene kool. Vene kool oli meil kaheksaklassiline, suuresti õppisid seal volgasakslased. Neid tuli tol ajal massiliselt siia, sest Eestist oli lihtsam Saksamaale emigreeruda.

Nüüd on peaaegu kõik meie volgasakslased läinud, mõni üksik, kes läks siin mehele, jäi. Aga nad käivad tihti suure bussiga Saksamaalt siin. Paljudel Lihula inimestel on nendega sidemed, käivad neil seal külas.

Mis pärast kooli sai?

Esimene töökoht oli mul Kullamaa koolis pioneerijuht. See oli kohe pärast keskkooli 1973. aastal, 17 olin siis. Andsin seal muid tunde ka, kõike, mida vaja. Kui inimene lõpetab ülikooli, on ta juba spetsialiseerunud. Kui lõpetab keskkooli, siis teab ta kõike. Küll ma andsin seal matemaatikat ja joonistamist, siis jäi vene keele õpetaja haigeks ning andsin vene keelt ja ajalugu. Siis läks kehalise kasvatuse õpetaja dekreeti ja andsin kehalist. Ma tean, et minu palk oli täpselt poole suurem, kui minu ema ja isa kokku teenisid. Põhipalk oli juba 90 rubla, poole kohaga olin öösiti internaadikasvataja, kus sai 40 rubla lisa, ja lisatundide tasu ka veel. Mul oli 200rublane palk. Ema sai 80 ja isa sai KEKis 100. Aga raha mul ikka kunagi ei olnud.

Pioneerijuht on tänapäeva mõistes huvijuht. Minu esimene ettevõtmine oli koolipidu teha. Seal vaatasin, et mitte keegi ei osanud tantsida. Olin ise seitse aastat Lihulas peotantsu õppinud ja mul oli Lihulas tuttav tantsuõpetaja. Tegin väikse telefonikõne, kutsusin Kullamaale ja õpetasin terve kooli tantsima. Siis sai pidusid edasi pidada. Olen käinud peotantsuvõistlustelgi, tantsisin tangot ja aeglast valssi. Minu partner oli Tiit Roos.

 

Kullamaa koolis olin poolteist aastat, aga mulle ei meeldinud selle kooli direktor Viktor Topper. Ta oli tulnud Koluvere pättidekoolist ning oli väga despootlik ja karm. Lastega käitus võikalt. Nad said peksa ja neil aeti päid paljaks iga väikese asja pärast. Minu närv lihtsalt ei pidanud vastu.

 

Pärast Kullamaa kooli olin paar aastat Lihula tarbijate ühistus jalanõude osakonnas müüja. Õppisin seal müüjaks ja einelauapidajaks. Siis olid kohapealsed väljaõpped – kuus kuud olid õpilane, tegid eksami ja said kutsetunnistuse. Nii et olen paberitega baarmen ja müüja.

 

Kuidas teist sai Lihula KEKi masinapargi juht?

Pärast ühistut läksin tööle KEKi. Isa oli mul seal meh-baasi (masinapargi) juhataja ja mina läksin nooremdispetšeriks. Aga isa suri mul väga varakult. Ta oli 51aastane, pärast südameoperatsiooni. Siis taheti must kohe teha baasi juhatajat, aga keeldusin, et olen nii noor.

Läks paar aastat mööda ja meie meh-baas hakkas kiratsema. Kui mulle siis selle juhtimise eest lubati head palka, võtsin selle vastu. Tõin baasi kahjumist välja ja töötasin 17 aastat baasi juhatajana. Kaasa arvatud siis, kui tuli uutmisaeg.

Masinapargis oli kümme kallurit, tsemendipütid, suured veoautod – Kolhidad ja MAZid, kraanad, bussid, ekskavaatorid. Kõik juhid, terve garaaži lukksepabrigaad.

Kuidas noor naine sellisel kohal hakkama sai?

Ei ole noorele naisele lihtne töö, aga hakkama sain. Mul ei ole kunagi olnud probleeme, et alluvad ei alluks. Imestan isegi, kuidas ma seal 60 mehega, vahepeal isegi 66 mehega hakkama sain. Kontingent oli ju seinast seina. Aga tulime kahjumist välja ja töötasime hästi, kuni kolhoosid ja sovhoosid kestsid ja ehitustegevus käis.

Vene aja lõpp oli omamoodi huvitav aeg. Väga palju oli segadust ja tundmatusse minekut. Ma olen pea ees sukelduja. Tegime abikaasaga eraettevõtlust, võtsime Kullamaal baari ja hakkasime kahekesi seda pidama veel KEKi töö kõrvalt. Nägin ära, et mingisugune sissetulek peab veel mujalt olema. Noored, inimesed, mitu aastat jõudsime seda pidada.

 

Milline oli baaripidaja elu?

See oli nii naljakas. Igal neljapäeval oli meesteõhtu. Siis nad istusid mul seal baarileti ees ja pidin nende kõigi rasked elulood ära kuulama – kellel millised naised on ja mismoodi on keegi läbi akna autokasti hüpanud, et tulla baari.

Joodi võlaraamatu peale. Ühele ükskord ütlesin: sul on nii palju siia võlga kogunenud, maksa see ära, enne kui juurde võtad. Sellel sai süda täis, läks koju, tõi kopa ja sõitis sellega uksest sisse! Siis tahtis veel mu autot tagurpidi tõsta. Aga tol ajal oli ukse peal ikka poiss ka, kes valvas. Too siis ohjeldas seda meest. Heino Priimägi, kes oli Kullamaal kolhoosi esimees, kutsus ta pärast välja ja mees pidi kultuurimaja uksed ära parandama.

See pidi vene aja lõpp olema, sest olid veel kolhoosid. Mäletan, et Priimägi maksis üleval korrusel välja kokku 15000 rubla aastapreemiat ja minul tuli all sellest 12 000-rublane kassa. Naersin veel, et Priimägi, tule baari! Sinu preemiaraha on veel puudu, too see siia. Ega selle rahaga tol ajal midagi teha olnud.

Joodi Royali piiritust. Olid kõva baarmen, kui sul oli veel Vana Tallinna ja šampust. Minul oli, sest mul oli tuttav kooperatiivi kaubatundja, kes baare varustas.

 

Millal te poliitikasse läksite?

Mulle tehti ettepanek tulla Lihula abilinnapeaks. Kandideerisin volikokku 1996. aastal. Sain sisse ja 1. jaanuarist pandi mind linnapea Tõnis Metsale kõrvale, ilmselt taheti natuke nooremat särtsu talle kõrvale. Töötasin abilinnapeana niikaua, kui linn ja vald ühinesid. Sai ehitatud kõlakoda, turuplats tehtud, kuigi tol ajal oli linnaeelarve väga väike – neli miljonit krooni.

Sellega tuli hakkama saada. Meil oli ju suur kool, lasteaed, muusika- ja kunstikool ja seesama kultuurimaja. Need oli vaja kõik kütta ja hoida. Vahepeal olime ikka väga säästurežiimil. Kord tuli kultuurimaja direktoril mõte, et konserveerime kultuurimaja ära ja paneme kinni, aga Tõnis Mets oli nii tark mees, ütles, et seda ei tee me iialgi. Kui me selle kas või aastaks kinni paneme, ei ole meil enam midagi avada. Nii ta paraku oleks olnudki.

Saime rasketest aegadest üle. Tasapisi oleme kogu aeg edasi arenenud. Vabalt pole meil raha kunagi olnud. Masuaeg oli väga raske. Inimesed töötasid sisult ilma palgata. Säästurežiim oli nii kõva, et me ei pannud valgustki linnatänavail põlema. Hoidsime kokku, aga tulime välja.

 

Olen hiljem kogu aeg olnud vallavalitsuse liige – kas volikogus või valitsuses. Ka Tiit Madissoni ajal olin vallavalitsuse liige, ma olin ka samba püstipanija (naerab). Sel ajal juba olin kultuurimaja juhataja. Jaak Kastepõld tõi mu sellele kohale.

Mäletan, et olete Lihulas ka lillepoodi pidanud.

Lillepood oli mul teise töö kõrvalt. Olen ikka kogu aeg paari töö peal korraga olnud, et ennast vee peal hoida. Olen harjunud natuke paremini elama ja ega muidu saa paremat elu elada, kui tööd ei tee.

Ma tegelen ju veel kodumajutuse ja catering’iga. Pean pulmi ja teen matuseid. Majutust pakun siis, kui on mõni suurem üritus ja tulevad väliskülalised, kel pole kusagil ööbida. Meil on suur maja ju. Toad on tehtud nii, et saan võtta inimesi.

Olen mõelnud, et kui jään pensionile, siis teengi oma majutusfirma. Maja tuleb natuke ringi teha, sest selle esimene korrus on väga avatud, aga oma pere tahab privaatsust. Mis see meie riigi pension on? Sellega ma ei ela ära, ei jõua oma maja ülal pidada.

 

Te olete ka Lihula volikogu esimees olnud.

Jah. Tegelikult ma olin väga raskel ajal volikogu esimees. Me saime ju põhjalastud valla, lõhkilaenatud. See oli eelmine valimisteperiood, pärast Anu-Lii Jürmani vallavanemaks olemist, kui nad laenasid lasteaia ehitusega valla lõhki. Olime päris kummuli ja need neli aastat olidki rasked. Nüüd on jälle lihtsam, Euroopa raha on hakanud liikuma. Kinogi tarbeks saime. Mõisa arendamiseks oleme saanud, sutsakad küll, aga ikkagi. Noortemaja ehituseks saime. Ka see käib kultuurikeskuse alla, nagu praegu mõiski.

 

Vallavanema amet on veel proovimata.

Vallavanem ei ole olnud ja ütlen ausalt, ei lähe kah. Seda ametit ma pidada ei taha, selleks olen ma võib-olla liiga vana. Seal peaks olema keegi tervema närvisüsteemiga. Ütleme nii, et tavakodanikul, kellel on kõik hästi, ei ole ju vallamajja asja. Sinna tuleb ikkagi sotsiaalselt haiget saanud ja oma eluga mittetoimetulev inimene. Siis on ta terve maailma ja vallaametnike peale vihane. Minul oli natuke lihtsam, sest olin abilinnapea. Minu juurde jõudsid inimesed siis, kui enam kusagilt mujalt abi ei saanud. Tulid kurtma. Palju asju ma muidugi lahendasin.

Eks ma ka alguses, kui sinna tööle läksin, trampisin jalgu ja mõtlesin, et olen kõva tegija. Tõnis Mets õpetas, et ükskõik, kes meie uksest sisse tuleb – on ta saks või sant –, peab meilt abi saama, kui ta tahab. See 20 aastat tagasi öeldud Tõnise lause saadab mind elu lõpuni.

Ma olen püüdnud seda mõtet siiani järgida ja kõigile soovitada. Käiakse ju ka siin majas abi otsimas. See on päris hea tunne, kui saad inimest aidata.

 

Kuidas Tõnis Mets linnapeana oli?

Tõnis oli töökollektiivis väga tore inimene. Oma kaastöötajaid ta hoidis, ei mingeid riide ega intriige. Paljud süüdistasid teda, et Lihula ei arene. Tema oli terve oma elu elanud hästi kasinalt. Tol hetkel, kui Tõnis oli linnapea, just Eesti vabariigi alguses, olid rahakotid nii õhukesed, et polnudki võimalik midagi arendada. Meil polnud lihtsalt raha. Kui Lihula volikogu esimees võttis vallale laenu, siis ma nägin, et Tõnis Mets sai šoki ja vajus tooli ära.

 

Milleks seda laenu vaja oli?

Teede remondiks. Meil olid teed nii hukas, linnas enam sõita ei saanud. Auk oli augus kinni. Aga tänu sellele on nüüd palju lihtsam, sest siis sai see palju odavamalt tehtud.

Mulle meeldis Tõnisega koos töötada. Ta ei armastanud esindusfunktsiooni täita, aga eks mina siis lehvinud kooliaktustel.

 

Lihula linn ja vald ühinesid juba õige ammu. Kas linna ja valla lõhet on ka praegu tunda?

Ma arvan, et seda on ikka tunda veel.

 

Kas see oli õige otsus?

Kahtlemata oli. Majanduslikus mõttes oli õige, kuigi väga valulik. Pärast ühinemist oli meil kolme aasta jooksul igal aastal uus vallavanem ja intriigid tulid kogu aeg kaasa. Võib-olla nüüd paar valimistsüklit on seda vähem tunda. Nüüd, kus see on peaaegu üle, hakkab juba uus ühinemine peale sõitma, aga ma arvan, et uus vald tuleb nii palju suurem, et ehk ei tekitagi pingeid. Kui vaadata Lääne-Nigula valda, siis nad peaaegu ei kisugi omavahel.

 

Usute, et see ühinemine saab teoks?

Usun küll. Pärnumaa vallad ei taha loobuda oma maakonnast, aga maakonnad ei ole üldse mitte meie teema, vaid riigi teema. On ju juttu olnud, et jääb üldse neli maakonda. Me andsimegi volikoguga sõnumi, et meil ei ole vahet. Meil ei olegi, sest me oleme 50 km Haapsalust ja 50 km Pärnust. Nagunii on riik Pärnut rohkem arendanud kui Haapsalut ja mingid asjad on juba sinna kolinud. Sellest on mul Läänemaa inimesena iseenesest natuke kahju, aga võin öelda, et vanasti oli ju Lihula rajoon eraldi.

 

Kui kaua olete kultuurimajas töötanud?

Tulin tööle 2001. aasta 1. septembril.

 

See on Lihula kohta hirmus suur maja.

Ongi. See on põhiväljakutse. Tegelikult on see Lihula süda, aga töös hoida pole seda lihtne, ikkagi veneaegne ehitis, remonti on vaja kogu aeg. Aga tasapisi on saanud muresid lahendada ja praegu on maja nii kasutuses, et nädalas ei ole ühtegi vaba õhtut.

Olen kogu aeg tööl, sest palju inimesi on ära koondatud. Nüüd on meid siis neli inimest selle maja peal. Kui ma tulin, oli 20 inimest. Olid igasugused öövalvurid ja tuletõrjevalvurid. Kõigepealt said need raha eest magajad koju saadetud rahata magama. Tasapisi teised ka, eraldi haldusjuhid ja taidlusjuhid ja majandusjuhid, dekoraatorid ja kunstnikud – neid ühtegi pole enam. Oli kaks valgustajat, kaks helitehnikut, kaks elektrikut, nüüd on üksainuke mees, kes on nii valgustaja, helitehnik kui ka elektrik ja näitab kino ka veel. Kinotulu arvel tegin nüüd ühe töökoha juurde, et saada noortemajja täiskohaga noorsootöötaja, et noortemaja oleks iga päev lahti, ja täiskohaga administraatori tõin siia tagasi, muidu oli enne pool ja pool.

 

Kas sellisest kokkukuivamisest ei tule masendust?

Tuleb ikka. On väsitav, et peab nii palju tööl olema. Püüan küll ületunde tagasi võtta, kui vähegi võimalik, aga ega ma neid kõiki kätte saa. Ega ma kurdagi. Mulle meeldib see töö ja ma ei kujuta ette, mida ma kodus teeks. Vahiks lakke? Olgu, maalin vabal ajal.

 

Kuidas see hobi tekkis?

Olin vist neljandas klassis kunstiringis, nii et mingisugused algteadmised olid mul kogu aeg. Aga Lihula muusika- ja kunstikooli juurde tehti täiskasvanute täiendõpe ja neli aastat tagasi sõbrannad kutsusid mind sinna. Tegin esimese pildi ja meid juhendanud kunstnik ütles kohe: sa oled ju sündinud kunstnik ja mul pole siin midagi õpetada. Hakkasingi maalimas käima. Nüüd olen portreemaalid ka selgeks õppinud ja läheb ilusti. Olen isegi personaalnäituse teinud ja kunstinäitustel osalenud. Siingi on mõni pilt seinas. 

 

Kuidas vallavanem Tiit Madissoniga läbi saite?

Inimesena on Tiit väga tore ja tolerantne. Ta oli supervallavanem selles mõttes, et ta ise ei teinud mitte midagi, aga ta pani meeskonna väga hästi tööle. See toimis. Ta oli ka väga rahulik, üldse mitte intrigant. Ise teema on riigiga kaklemine. Ta tunneb, et ta on nii palju Eesti ja selle vabaduse eest võidelnud ja teda pole mitte märgatud, vaid rohkem sarjatud. Sellest on muidugi väga kahju, aga seda ta põeb. Kui oli samba mahavõtmine, siis sellest ei tulnud ta kuidagi välja. Lõpuks võtsin sõna, et me ei saa vallavalitsusega ainult mahavõetud sambaga tegelda. See on tehtud, unustame ära, lähme edasi.

Ainus väga raske vallavanem oli Anu-Lii Jürman. Ta teostas oma võimu käskkirjade, paranoiliste jamade kaudu. See neli aastat oli hull aeg. Ükskord lugesime kokku, tema ajal lahkus 14 vallaametnikku. Lõpuks koondas ka minu kultuurimajast ära, aga ta tegi seda valel ajal, vahetult enne valimisi. Ta kutsus endale sellega rahva pahameele ja ma sain valimistel üle saja hääle.

Kuidas sattusite Reformierakonda?

Lauri Luik kutsus. Nemad hakkasid oma reforminoortega käima Lihulas üritusi korraldamas. Ööbisid siin kultuurimajas, korraldasid siin oma konverentse. Ma olin enne seda Keskerakonnas. Siis oli Keskerakonnal muidugi hoopis teine nägu. Aga Lihulas Keskerakonda peaaegu polnudki ja ka Haapsalus oli neil üsna halenaljakas seltskond. Kui ma midagi teen, siis tahan seda teha hästi ja mul peab olema ümber seltskond, kellega teha. Kirjutasin Küllo Arjakasele ilusa kirja, et mul on väga kahju, aga ma ei suuda saada inimesi Keskerakonda.

Reformierakonnaga polnud mul probleemi. Ma olen Reformierakonna siinne piirkonnajuht ja meil on üle 30 liikme. See on päris suur hulk nii väikese koha kohta.

 

Olete terve elu elanud Lihulas. Kas tunnete kõiki Lihula inimesi?

Jah. Ka võõrastega saan ma üsna ruttu tuttavaks. Nüüd on mõned noored, kes on kasvanud kiiresti ja ma pean korra mõtlema, kelle laps ta on ja mis ta nimi on, aga tunnen ikka kõiki inimesi.

 

Rääkige oma perest.

Olen kahekordne vanaema. Tütrepoeg on 12aastane ja tütretütar Sofia on kahe ja poolene. Nemad on sellised vahvad, toovad ellu õnne ja on elu pärlid. Tütar on ka kukkunud täpselt kännu peale ja on organiseerija. Tema võitleb nüüd hirmsasti erakoolide eest – Ave Laas, kui telekas olete näinud. Ta aitab teha Ajujahi projekti, on korraldanud lastelaagreid, aitas teha presidendi kärajaid ja Paides arvamusfestivali.

Ega minusugusega ole lihtne koos elada, aga mu mees Atmar on selle ära õppinud. Me oleme 35 aastat koos elanud. Ta on õppinud minu käest ka selle organiseerimisvõime ära. Tegelikult on see igas inimeses. Ta on hea huumorisoonega, tal on omad hobid – jahimees ja kalamees. Praegu töötab ta vallavalitsuse kommunaalosakonnas. 

 

Kas ehmatasite ka, kui 60. sünnipäev tuli?

Ei ehmatanud, sest ma ei tunne end kuidagi nii vanana. Lapselaps ütles mulle: vanaema, kas sa tead, mu sõbral on muldvana isa! Mina küsin, et kui vana see muldvana siis on? – Noh, nii vana kui sina oled! – Kui vana ma siis olen? – Nii viiekümnene. Mõtlesin, et olgu peale, tehti ikkagi kümme aastat nooremaks. 18aastasele tundub 30aastanegi vana. Aga ise ma ei tunne ennast nii vanana ja energiat praegu veel on. Pealegi on meil suguseltsis pikaealisuse geen. Mul on sugulased 94 ja 96, täiesti adekvaatsed. Ema on 86.

 

Käisite just põneval reisil?

Jah. Abikaasaga just tulime Ameerikast. Lendasime New Yorki, rentisime auto ja sõitsime Miamisse. Olime nädala Miamis ja käisime Key Westis ka. Läbi seitsme osariigi. Paneb imestama, aga peaaegu 14 tunniga olime Miamis. Mul elavad tuttavad New Yorgis ja nemad õpetasid: minge öösel kell neli minema, siis ei satu suurde liiklusvoogu. Need on siis kõigis tee peale jäävais suurlinnades kas veel olemata või juba möödas, saab ühe valuga sõita. Täpselt nii oligi. Portaalidest enne lugesime, et kes on 24 tundi sõitnud ja kes 28. Jõudsime nii vara Miamisse, et ei saanud veel oma hotelligi sisse. See oli alles järgmiseks päevaks broneeritud. Tulime siis sadakond miili enne Miamit kiirtee pealt maha ja olime lihtsalt öö ühes motellis.

 

Kuidas Ameerika maantee pealt välja nägi?

Ameerika on ilus maa. Eriti hea on maantee pealt linnu vaadata – maanteed lähevad üle linnade. Me olime just kevadisel ajal, kui kõik õitses. Hästi ilus ja puhas. Kui Baltimore'ist üle sõitsime, oli ikka võimas vaade. Abikaasa ei näinud muidugi midagi, tema oli „lenksude” taga, aga mina sain oma elamuse kätte.

Tagasi tulles olime ühe päeva Washingtonis. Käisime Kapitooliumil, Valges Majas ja kirsside alleel. Washingtoni lähedal olime samuti ühes motellis. Motellid ei olnud sugugi kallid, 30 dollarit öö.

 

Kannatab elada küll?

Kannatab. See on täiesti müstiline maa, sest ta ongi kõigi võimaluste maa. Kui lähed kallisse Calvin Kleini poodi, siis võid sealt kleidi osta kahesaja dollariga, aga kui lähed odavasse poodi, saad sa sama kleidi 20 dollariga. Ka vaene inimene tahab ilusti riides käia või head lõhna. Täiesti müstika, kui odavalt saab seal ära elada. Meil ei saa nii odavalt.

 

Millised on teie elu pöördelised sündmused?

Üldiselt olen ma olnud väga õnnelik inimene, sest minu ümber on olnud väga head inimesed. Pika elu jooksul on olnud muidugi igasuguseid, aga halbu siiski vähe.

Üks pöördelisemaid momente oli poliitikasse tulek ja üks suuremaid tagasilööke see, mille Anu-Lii Jürman korraldas. Olin kultuurimajas tööl ja mind koondati. Ma ei tea siiani, miks. Nad ei saanud ju siia ka normaalset direktorit – tuli mingi kirjanik, kes ainult kirjutas raamatut ja kultuurielu vajus täitsa ära. Ega mind oleks muidu tagasi toodud.

Pöördelised sündmused olid kindlasti abielu ja lapse sünd. See on mu pere. Negatiivne sündmus oli, et ma nii noorelt oma isa kaotasin. Ta oli mulle väga palju toeks ja hingelt olen ma hästi tema moodi – tema otsekohesuse ja naljasoonega. Ta on mulle palju eluks kaasa andnud, ka oskuse inimestega suhelda. Tema oskas kõigiga suhelda, olgu see minister või bussijaama tola. Ma olin 25aastane, kui isa suri ja isa oli 51. Siiamaani ma tegelikult kogu aeg mõtlen ta peale ja kui mul on vahel raske olnud, siis olen läinud kalmistule ja istunud haua juures. Aga läks natuke lihtsamaks, kui ma abiellusin ja pere tuli. Nüüd ka lapselapsed – need on ju sellised rõõmupallid. Nemad suvitavad ikka siin. Isa oli kirglik kalamees ja temast jäi väike suvila Tuudi jõe äärde. Selle andsin laste kätte. 

Muidugi on oluline ka see, et saan teha tööd, mis on mu hobi. Tegelikult olen ma seda tööd teinud salgajuht Mare ajast peale. See on see, mida ma oskan ja mida mulle meeldib teha. Vahel tunnen küll ennast rampväsinuna ja mõtlen, milleks mul seda vaja on. Võiks ju tulla keegi noorem. Aga see läheb kohe üle.

Mul on hea meel, et olen saanud arendada Lihulat ja teha suuri asju, millega on inimesed jäänud rahule. Praegu tundub ka, et asjad lähevad ülesmäge.

 

Kas Lihula inimesed on teistsugused?

Jah, on küll. Kui võõras tuleb Lihulasse, on tal alguses väga raske, kui ta ei leia kohapealt toetavat inimest, kes võtaks ta oma tiiva alla. Lihula inimesed võõraid väga ei armasta. Ma ei kujuta isegi ette, mis saaks, kui siia mõni pagulane võtta. Võib-olla on see sajandite tapelungide tagajärg – siin on olnud linnus ja nad on pidanud selle ümber kõik koos olema. Aga üksteist nad hoiavad ja aitavad.

 

Mis veel tegemata on?

Tahaks ära remontida kultuurimaja. Hoone on ikkagi 25 aastat vana. Nii katus, aknad, toolid, elekter kui ka vee- ja kanalisatsioonisüsteem vajaks väljavahetamist. Kõige hullem on elektrisüsteem. Vanad alumiiniumjuhtmed seinte sees on kõik puruks. Olen teda siit ja sealt nurgast teinud, et ta üldse püsti seisaks, aga tahaks nii, et kui järgmine direktor tuleb, siis oleks kõik korras. Meile kuluks ära samasugune suur remont, nagu oli Haapsalu kultuurimajas. Ma tean ka, et me oleme kultuurimajaga Läänemaa arengukavas esimesel positsioonil, nii et kohe, kui rahastamine lahti läheb, siis me saame kah.

 

Kes pole teid mõni aasta näinud, lööb kindlasti käsi kokku ja ahhetab, et olete nii kõhnaks jäänud! Mis on juhtunud?

Olen natuke iseenda peale pahane, et lasin end vahepeal natuke käest ära. Lasin ära arstide süül. Mulle olid valed ravimid peale pandud. Kui ma ühel Matsalu festivalil kokku kukkusin ja kiirabi mind Tallinna PERHi viis, siis seal vaadati mu tablette ja ravikava ning öeldi, et niisuguseid rohtusid ei tohiks ma üldse võtta. Ülepinge, kaks korda järjest olin suure töö tõttu kokku kukkunud ja siis mõtlesin, et pean midagi endaga ette võtma. Läksin nõustaja juurde. Tehti kava, käisin 11 arsti läbi ja võtsin end kätte.

 

Kas enda eest hoolitseda on raskem kui kultuurimaja eest hoolitseda?

Nad on mõlemad rasked, eriti kui kalduvus on geenides. Ma võtsin üle 40 kilo alla ja seda peab ju ka tasa ja targu tegema, muidu hakkab tervise peale. See oli kohutav kõndimine. Eelkõige on see muidugi toitumine. Sa ei tohi süüa ennast kõriauguni täis. Ma söön nüüd kohvitassi alustassilt. Suur taldrik tapab mu kohe ära.

 

Kuidas nüüd enesetunne on?

Enesetunne on väga hea. Ma räägingi, et ei tunne ennast mitte 60-, vaid 40aastasena, sest energiat on nii palju.