Esmaspäevases Postimehes ilmunud 69 kultuuriinimese avalik kiri tuletas taas meelde juba mullu valminud seaduseelnõu, millega tahetakse kaotada kohalike omavalitsuste kohustus toetada erakoole võrdselt munitsipaalkoolidega. Täpsemalt öeldes tahab haridusminister kaotada kohaliku omavalitsuse kohustuse maksta erakoolidele tegevuskulude toetust, mis on praegu 87 eurot õpilase kohta kuus.
Oma koalitsioonipartneritest erinevalt ja 69 tuntud kultuuriinimesega sarnaselt pole Isamaa ja Res Publica Liit sellega nõus. Just IRLi vastuseisu tõttu ei ole see eelnõu seaduseks saanud ja seisab riigikogu kultuurikomisjonis juba mitmendat kuud.
Haridusministri soov erakoolide toetamise kohustus kaotada riivab ennekõike lapsevanemate valikuvõimalusi ja valikuvabadust. See, muide, on lausa põhiseaduslik õigus. Põhiseaduse 37. paragrahvis, kus mainitakse ka erakoole, on lause „Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel”. Aga valida ja otsustada saab üksnes siis, kui on koole, mille vahel valida. Valikuvõimalus ja vanemate „otsustav sõna” eeldab seega, et koolivõrk peab olema mitmekesine.
Vajadus erakoolide järele ei tule sugugi sellest, et munitsipaalkoolidel on midagi häda. Üldjuhul annavad nad head või väga head haridust. Aga isegi kui eranditult kõik munitsipaalkoolid oleksid väga head, on nad siiski liiga ühetaolised selleks, et pakkuda piisavat valikuvõimalust lapsevanemale, kelle laps vajab pisut teistsugust õppekeskkonda või õpetamisviisi. Nagu inimesed ikka, nii on ka lapsed erinevad. Kui poes müüakse ainult üht sorti juustu ja isegi kui see juust on väga hea, ei pruugi see kõigile maitsta ja võib mõnel tekitada hoopis allergiat. Just munitsipaalkoolide ühetaolisuse, mitte kehva kvaliteedi tõttu on vaja ka erakoole.
Kurja juur on selles, et sõna „erakool” seostub paljudel inimestel sõnaga „äri”. See on läbi ja lõhki väär ettekujutus. Eestis ei tähenda erakool mitte äri, vaid ainult eraalgatust – lapsevanemate endi või heldete annetajate rajatud koole. Täpselt samuti on eraalgatus ja kuulub eraomanikule ka näiteks vaeste abistamiseks mõeldud toidupank, millel pole äriga mingit pistmist. Erakooli omanik ei teeni kasumit, ta ei saa sentigi dividendi, sest erakoolide omanikeks on valdavalt mittetulundusühingud. Kogu erakoolile antud raha läheb lastele hariduse andmiseks täpselt samuti nagu munitsipaalkoolis.
Teine laialt levinud väärarvamus on, et erakoolis saavad käia ainult rikaste inimeste lapsed. Just tänu kohaliku omavalitsuse toetusele on erakoolides õppemaks praegu paljudele inimestele jõukohane ja jääb odavamais koolides samasse suurusjärku lasteaia kohatasuga. Kristlikes koolides on õppemaks enamasti 40–50 eurot, Waldorfi koolides alla 100 euro kuus. Kui kohaliku omavalitsuse toetus kaotada, nagu soovib haridusminister, siis peab kool järsult õppemaksu tõstma ja erakoolides saaksid edaspidi õppida ainult rikaste inimeste lapsed. See suurendaks hariduslikku kihistumist tunduvalt, valikuvõimalus oleks siis üksnes rikastel.
Seepärast ei saa sugugi nõus olla taotlusega tühistada kohalike omavalitsuste kohustus toetada erakoole. See oli hoopis üks teine aeg, kui kõigile inimestele pidid ühtviisi sobima Kommunaari kingad, Marati pesu ja kommunistlik partei. Kui me tahame mitmekesist ja paljude lapsesõbralike valikuvõimalustega koolivõrku, siis tuleb erakoole maksurahast toetada enam-vähem samal määral kui munitsipaalkoole.
Aga selle raha eest peab kohalik omavalitsus saama ka õiguse kaasa rääkida raha soovivale erakoolile tegevusloa andmisel. Samuti peab kohalik omavalitsus saama võimaluse kasutada erakooli oma koolivõrgu lahutamatu osana. Praeguse korra häda pole mitte selles, et kohalikul omavalitsusel on kohustus erakooli toetada, vaid erakoolil pole kohaliku omavalitsuse ees mingeid kohustusi ja enne erakoolile tegevusloa andmist ei küsi haridusministeerium isegi mitte kohaliku omavalitsuse arvamust.
Kõigepealt kus on võrdsus, kui näiteks Tallinnas makstakse munitsipaalkoolile pearaha 60 eurot ja näiteks Rocca al Mare koolile 87 eurot? Kuidas seda saab võrdsuseks nimetada? Ja kui juba rääkida võrdsusest, siis peaks õiguste kõrval võrdsed olema ka kohustused – erakool ei või keelduda õpilase vastuvõtmisest, õppemaksu võtta ei tohi, õpetajate palk peab olema samas suurusjärgus munitsipaalkoolide õpetajate omaga. Praegune süsteem kinnistab juba varasema kihistumise, sest kas on olemas lapsevanemat, kes arvab, et tema laps ei vaja “individuaalsemat lähenemist”, “väiksemat klassi” või “hubast koolimaja”. Mina ei tea ühtegi.
Erakool tavalisele lapsele (iseasi on erivajadusega) on luksus siiski. Kes tahab seda lapsele pakkuda peab selle kinni maksma ise. Meil ei jätke erivajaduste lastele tavakoolis ja lasteaias tugiisikuidki. Lõpetage jama.
Kalle Muuli räägib õigest asjast. Erakool ei teeni kellegile raha taskusse. Erakool ei ole äri. MTÜ-des teenitav raha läheb eranditult laste haridusse. Olen erakooli lapsevanem ja võin seda kinnitada. Majanduslikult oleme isegi kehvemas seisus kui naabruses asuv KOV kool. Aga sisu on meil hea. Selle eest vanemad õppemaksu maksavadki. Mitte kellegi taskusse, aga laste heaks!
Tobe ja tühine sõnamulin !Aga selline raha külvamine kõigile kes arvavad ei tea kus koolimaja avada – tuleb nii kiiresti lõpetada kui saab
Kalle, palun arene natukenegi ning proovi teemas püsida.
Mage on naiivset rumalat faktivigadega juttu lugeda! Ainuõige eesmärk oleks, et Eestis on üks riiklik koolisüsteem, mis annab kõigil väga hea ja kvaliteetse hariduse vastavalt tema vajadustele. Me ei peaks üleval pidama paralleelstruktuure ning tegema lastel vahet.