Anvar Samost: kas Kallas võttis jälle liiga suure riski?

Anvar Samost. Arhiiv

Esimese presidendiks pürgija väljavaated võivad olla ebakindlamad kui algselt paistis.

Jaanuari lõpus kirjutasin siinsamas võimalikust presidendivalimiste stsenaariumist, kus valitsuserakondade koostöövõimetus ning erakondade üldine usaldamatus üksteise suhtes võib Kadriorgu kanda kandidaadi, keda keegi ei oota ega ennusta. Vahepeal, ja eriti viimaste nädalate jooksul, on selle tõenäosus ainult suurenenud.

Kuidas hinnata Siim Kallase esmaspäevast avangut, mis sisult tegi temast mitmeks kuuks ainsa oma eesmärki avalikult kinnitanud presidendiks pürgija? Kas see tähendab, et Reformierakonna siseringis on liisk langenud ja see andis Kallasele kindluse välja tulla?

Võimalik, et Kallas on tõepoolest saanud Reformierakonna tuumikust indikatsiooni, et tal on toetus. Erakonna seisukohast oleks see ratsionaalne, sest hoiaks ära võimaliku tüli vanemate ja nooremate liikmete vahel ning välistaks, et presidendiks tahtev Kallas läheb diili tegema näiteks Keskerakonnaga. Võimalik, et puudu on ainult erakonna esimehe toetus. Igal juhul on Kallast mitme riigikogu fraktsiooni juures välja pakkumas käinud Martin Kukk, kes äsja oli peasekretär ning keda peavad mitmed Reformierakonna fraktsiooni üheks juhtfiguuriks.

Selle versiooni kasuks räägib ka asjaolu, et varem Reformierakonna eelistuseks peetud formaalselt parteitu välisminister Marina Kaljurand hakkas mõne nädala eest – umbes samal ajal kui Kallas oma kampaaniameeskonna koostamist alustas ning Kukk teiste fraktsioonidega Kallasest kui kandidaadist juttu tegi – erakonnast sõltumatut kampaaniameeskonda kokku panema. Üllatuslikult näib sinna kuuluvat Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand, kes on tuntud kui Reformierakonna erakordselt mürgine vastane. Võiks arvata, et Kaljurand tahab nüüd presidendiks saada ka ilma, et erakond teda tagant lükkaks ning kes sobiks veel paremini Reformierakonna ametliku kandidaadi Kallase vastu võitlevasse tiimi, kui mitte Tarand?

Liigub ka kuuldus, et Kaljurand oli just esmaspäevaks ette valmistanud enda ülespanekust teatamise, mis oleks toimunud välisministeeriumis president Lennart Meri büsti avamisel. Kallase meeskond sai aga plaanist teada ning tegi ennetava käigu, lekitades Postimehe ajakirjanikule Tuuli Kochile info Kallase poolt esmaspäeval laiali saadetava kampaania avaürituse kutse asjus. Nii sai teoks küll büsti, aga mitte kandidaat Kaljuranna ülesseadmine.

Võib arvata, et varem või hiljem teatab Kaljurand siiski presidendiks pürgimisest. Edasine oleneb paljudest asjaoludest, kuid ei saa välistada, et valimiskogu ette jõuavad nii Kallas kui ka Kaljurand.

Teiste koalitsioonierakondade valikud on keerulised. Ühest küljest on Kallas üks parimaid valikuid presidendi ametisse. Tal on tugev rahvusvahelise tegevuse kogemus ja tuntus ning head eeldused olla Eestis sisepoliitiliselt valitsuse tasakaalustaja ja oluliste arutelude algataja ja vedaja. Teisalt on Reformierakond praegusi partnereid nii palju alandanud ja alt vedanud, et see teeb nende kandidaadi toetamise IRLile ja sotsiaaldemokraatidele raskeks. On lihtsalt liiga suur oht tugevdada puudli kuvandit, mida EKRE ja Keskerakond niigi kultiveerivad. Viimasest Maalehest võisime lugeda isa ja poja Helme intervjuud, milles teatas Martin Helme, et pole vahet, kas kandidaat on Nestor, Kaljurand, Paet või Kallas – kõik nad on Reformierakonna käpikud.

Teisest küljest on väga keeruline ette kujutada, kuidas lepivad IRL ja sotsid kokku ühise presidendikandidaadi. Nende vahel on usaldust tänu kooseluseaduse ning Euroopa Kontrollikoja liikme määramise tülidele veel vähem kui kummagi suhetes Reformierakonnaga. Vabaerakond on presidendivalimiste mängus aga kõige väiksem tegija, sest valimiskogus pole neil teiste erakondadega võrreldes peaaegu mingit kandepinda.

Lõpuks tuleb küsida, mida tähendas Reformierakonna esimehe Taavi Rõivase esmaspäeva õhtul antud kommentaar, kus ta ütles: „Erakonna toetuse kandidaadile otsustab põhikirja järgi juhatus ning plaanime seda teha suve lõpus enne kandidaatide ametlikku esitamist.” Jättes kõrvale, et tegu on küünilise plaaniga taas lükata ametlike presidendikandidaatide selgumine viimasele hetkele, andmata aega korralikuks debatiks, ei saa ka välistada, et oma erakond võib lasta Kallasel kõrgesse ametisse kandideerida ainult selleks, et tal viimasel hetkel vaip alt ära tõmmata.