Loomaarsti märkmed: instinktide võlu

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Ann Mari Anupõld

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst 3  f Tõnis Krikk

Olen alles tasapisi unemaailmast väljumas, kuid tunnen, et keegi jälgib mind. Pingsalt puurivat pilku on raske eirata. Pigistan silmad kõvemini kinni ja üritan võimalikult vähe liigutada. Liikumatu olla on oluline ja silmi ei tohi mingil juhul lahti teha. Voodi ees püsib kõik vaikne. Hetkeks on mulle veel rahu antud. Hingan kergendatult. Olen peaaegu juba jälle sügavamale unne suikumas, kui see juhtub. Äratuskell heliseb tungivalt ja tean, et nüüd on kõik mu lootused luhtunud. Juba sekund pärast esimest tirinat on kuulda kraapimist ja askeldamist. Hetk hiljem maandub prantsatusega minu seljas nüüd juba peaaegu 20 kilo kaaluv õnnelik karvahunnik. Üritan veel kiiruga tekki üle pea tõmmata, kuid jään sellega lootusetult hiljaks. Märg nina tuustib läbi mu juuste ja üle mu näo, seejuures tungivalt nuuskides. Seda kõike saadavad heledad rõõmukilked. Päev võib alata.

Paljud teist ilmselt mäletavad lugu sellest, kuidas ma eelmise aasta suvel sain esimest korda kutsika omanikuks. Pärast pikka plaanimist ja arupidamist tõin ma endale Tšehhist Šoti karjakoera nimega Milo. Nüüd on titest sirgunud asjalik noor koer, kelle elurõõm ja energia paistab olevat piiritu. Kannatamatult ootab ta, millal hommikul äratuskell heliseb, et saaks ometi päeva alustada ja näha, mis seiklusi see talle toob. Esimese asjana uksest välja sööstes viib kontrollring teda alati lammaste juurde. Ilmselt oskab ta neid isegi üle lugeda. Ma igal juhul ei välistaks seda. Kui lambad on üle vaadatud, sööstab Milo ruttu vana koera Tedi jälgedel. Üldiselt suudab vanamees alati midagi põnevat välja tuhnida. Koertel siin maal elades juba igav ei hakka. Kes teab, kelle jälgi nad ümber maja tuvastavad.

Tegelikult võtsin ma Milo kindla mõttega, et ta lammaste peal tööle panna ja minu tööd lambakarjades lihtsamaks muuta. Optimaalse treeningu algusaja kohta on mitmesuguseid teooriaid, kuid üldiselt pooldan nii koertel kui ka hobustel pikka lapsepõlve. Muidugi ei tohi nad mulle selle aja jooksul pähe istuda ega võimust võtta, aga kui põhireeglid on paigas, ei pea selle tööga liialt kiirustama. Mida aeglasem ja põhjalikum on algus, seda pikemalt me koostöö ka kestab. Nüüd aga, mil Milo saab peagi aastaseks, otsustasin paar nädalat tagasi, et õige aeg on teda tõeliselt lammaste peal proovida. Kodus ei olnud ma teda siiani lambaaeda sisse lasknud. Polnud ju ei temal ega ka minul kogemust karjatamise väljaõppega. Niisiis otsustasin targema inimese abiks võtta ja sõitsime Miloga koos Lõuna-Eestisse.

Esimene kokkupuude lammaste ja koera vahel peab alati olema rihmastatult või läbi aia. Kuna see etapp oli meil juba läbitud, aeti kogenud töökoera abil kümme lammast laudast välja kesk põldu ning kästi Milo rihma otsast lahti lasta. Palvetasin jumalate poole, et mu koer esimesel lambal kintsust kinni ei haaraks, ning lasin ta seejärel murelikult vabaks. Oodatud mõtlematu sööstu asemel võttis Milo kohe karjakoertele omase madalalt hiiliva hoiaku sisse ning jooksis sedamoodi karjale lähemale. Jõudnud lammastest umbes viie meetri kaugusele, jäi ta hoopis seisma ning olukorda jälgima. Siis hakkas ta tasapisi liikuma ringiga ümber karja. Olin hetkeks täiesti sõnatu. Kas see võis olla tõesti minu püsimatu koerajõmpsikas? Kust see ettevaatlik hoiak ja püüdlikult kontrollitud liikumine nüüd järsku välja tuli? Kuidas ta üldse teadis, et ta ei tohi hooga lambakarja sisse söösta?

Kogu selle imetabase etenduse taga ei ole lõppkokkuvõttes muud kui suurepärane instinkt ja geniaalne aretus. Kust teab karjakoer, et lammas on tema elu sisu, ning jahikoer, et oma ninaga saab ta endale magusa saagi? Eks ikka sedakaudu, et aastakümneid ja kohati ka aastasadu on koeri just selle põhjal välja valitud. Kindlasti on ka välimik oma rolli mänginud. Minagi valisin oma koera peale tema oskuste ka suuresti tema ilusate vanemate tõttu. Ei ole häbiasi tunnistada, et tema töötahe oli mulle sama tähtis kui see, et ta mulle väljanägemiselt meeldib.

Olen suhtunud mõningase irooniaga inimestesse, kellele on koduloomad nagu lapsed ning kes nende kasvamist ja saavutusi just sellise kanaemalaadse eufooriaga käsitlevad. Nähes aga omaenda koera geniaalseid esimesi samme töökoerana, ei jäänud mul muud üle, kui vargsi silmanurgast rõõmupisaraid pühkida ning loota, et vanad kogenud lamburid mind päris hulluks ei pea. Aga eks need olegi just sellised hetked, mille nimel kogu ülejäänud vaev ennast ära tasub.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments