Aleksei Lotman. Foto: Arvo Tarmula
2. veebruar on Tartu rahu aastapäev, aga rahvusvaheline looduskaitsekogukond tunneb seda päeva hoopis kui märgalade päeva. 1971. aastal sõlmiti sel kuupäeval Iraani väikelinnas Ramsaris märgalade kaitseks rahvusvaheline leping, mida tuntaksegi Ramsari konventsioonina. Tööd selle sõlmimiseks alustati kümmekond aastat varem, sest märgalade hävitamise tagajärjed tegid muret looduskaitsjaile, linnuhuvilistele ja jahimeestele.
Ramsari konventsioon oli esimene globaalne looduskaitseleping; sellele järgnes ajapikku teisigi, millest üldisim on Rio de Janeiros 1992. aastal sõlmitud elurikkuse kaitse konventsioon. Selle aasta märgalade päeva rahvusvahelist tunnuslauset võiks eesti keelde tõlkida kui „märgalad tuleviku heaks – jätkusuutlikud elatusvahendid”. Veidi kohmakas tõlge, aga mõtte annab edasi: ilma märgaladeta poleks inimkonnal tulevikku, sest need on eluliselt tähtsad kalade koelmud, veerežiimi reguleerijad, süsiniku neelajad – kõiki inimesele vajalikke märgalade pakutavaid avalikke hüvesid ei jõuaks ühes artiklis käsitleda.
Pole ka juhus, et inimkonna ajalugu on märgaladega tihedalt seotud: siin on püütud kala ja kütitud veelinde, siit algas põllumajanduse ajalugu, siit on saadud kütet ja loomasööta. Seetõttu on loomulik, et märgaladega seondub ka märkimisväärne kultuuripärand, sealhulgas arheoloogiline. Mitukümmend aastat vana Ramsari konventsioon on igati tänapäevane oma suhtumises looduskaitse ja loodusressursside kasutamise vahekorda: peale märgala-ökosüsteemide hoidmise toetatakse ka nende mõistlikku kasutamist.
Ometigi pole inimesed märgalade kasutust alati suutnud mõistliku hoida, suur osa nende pakutavate hüvede kasutusest pole olnud säästlik; massilise kuivendamise tõttu kaotas maailm eelmisel sajandil umbes kaks kolmandikku märgalade pindalast. Konventsioon pole paraku seni suutnud märgalade kao ohtlikku suundumust väärata, kuid on kindlasti aidanud seda pidurdada.
Üks kohustustest, mis konventsioon riikidele paneb, on rahvusvahelise tähtsusega märgalade määratlemine, mida tuntakse ka Ramsari aladena. Kui „kadunuke” NSVL esimesed märgalad sellesse nimistusse esitas, oli Matsalu nende hulgas. Nii oligi Eesti iseseisvuse taastamise ajaks Matsalu juba Ramsari nimekirjas, kuid siiski tuli see sinna uuesti nimetada, sedakorda juba Eesti riigi poolt. Peagi lisas Eesti auväärsesse nimekirja veel mitmeid väärikaid märgalasid, praegu on neid juba 17. Ainuüksi Läänemaal on peale Matsalu tunnistatud rahvusvahelise tähtsusega olevaks ka Puhtu-Laelatu-Nehatu, Leidissoo, Lihula ja Haapsalu-Noarootsi märgalad. Meie maakonna märgalarikkus ilmestab hästi Eesti mitmekesisust: siin on madalaid lahtesid ja rannikulõukaid, roostikke ja rannaniite, rannalähedasi puisniite ja soometsi, madalsoid ja rabasid.
Sel aastal oli Tartus märgalade päeva puhul rahvusvaheline konverents. Ettekanded käsitlesid märgalade kaitset, kasutamist ja taastamist. Kuuleme tihti, et Eestist on ligi veerand märgaladega kaetud, kuid paraku elavad nii arvajad minevikus: ka meil on enamik soid kuivendamisega rikutud või suisa hävitatud. Praegu on paljud kuivendatud sood muutunud turbamoodustajaist süsinikuemiteerijaiks.
Seetõttu on vaja otsustada, kas need kohe taastada või esmalt lõpuni kaevandada. Rutakad otsused ei tule küll kasuks, poolt- ja vastuargumente tuleb kaaluda ning asjalistega arutada, kuid lihtsalt ootamine on kindlasti väär: kuivendamisest või kaevandamisest põhjalikult rikutud soo ei taastu ise pika aja jooksul ning turba jätkuv lagunemine annab hoogu kliimamuutusele ja veekogude seisundi halvenemisele. Seal, kus looduskaitseline kasu suurim, on alustatud soode taastamist. Mõnel pool, kus soo sisult hävitatud, on vastu võetud otsus turvas lõpuni kaevandada.
Seega on tasapisi alustatud otsustamist, kuid määramata saatusega varem kuivendatud ja nüüd kõdunevaid soid on veel liiga palju. Rikutud märgalade tulevik on kahtlemata riiklikul tasemel otsustamist vajav asi. Veebruari märgalakuuks ümber nimetamiseks pole vahest otsest vajadust, kuid märgaladega seotud probleemide lahendamist võiks ju sel kuul küll kiirendada.