Ingrid Morrison. Foto: erakogu
See nädal on olnud sõna otseses mõttes üks hull nädal. Juhtus nii, et murdsin pähkleid süües hamba ja käik hambaarsti juurde lõppes haiglas – arst ütles, et kõik mu neli tarkusehammast tuleb edasiste jamade vältimiseks välja tõmmata. Ma olin üks korralik närvipundar. Nimelt istus hammas kõigi oma juurtega väga sügaval luus kinni ja arsti sõnul on risk, et lõualuu võib kannatada saada. Õnneks rahustas hambakirurg mu maha…
Niisiis räägime täna meditsiiniteenustest Austraalias. Nagu igal pool, on siingi nii riiklik kui ka eraarstiabi, samuti haigekassa- ja tervisekindlustus. Mul on need mõlemad. Tervisekindlustus on vabatahtlik, kuid soovitatav ja selle puudumisel on palgalt tasutav tulumaks suurem. Haigekassa on tulumaksu sisse arvestatud ja on vahemikus 1–2,5 protsenti palga suurusest olenevalt. Tervisekindlustuse makse oleneb kokkuleppest fondiga: on see siis kuine, kvartaalne või aastane ja summa varieerub sellele vastavalt, milline poliis on valitud: millised haigusjuhud on kaetud, kas tegemist on perega, kas varem on tehtud väljamakseid, ning muidugi sellest, milline on inimese tervislik seisund ja kui vana ta on.
Mina maksan kord kuus 208 Austraalia dollarit. Sellega on kaetud erahaiglas viibitud aeg, osaliselt enamik protseduure ja ravimeid. Haigekassa omakorda katab suurema osa arstivisiite ja samuti mingi osa protseduure. Niisiis tasus minu haiglaarve kindlustus, haigekassa ühe osa operatsiooni maksumusest ja teise osa kindlustus.
Operatsioonipäev algas mul paastumisega. Kell kaks päeval kirjutasin end haiglasse sisse ja jäin ootama. Nälg, eriti just kohvinälg oli kohutav ja enesetunne läks aina kehvemaks, sest minu operatsioon lükkus kolm tundi edasi. Ka põhjuse teadasaamine ei aidanud kaasa – patsiendil, kes parasjagu opil oli, tekkiski lõualuusse mõra ja seda hakati titaanist plaadiga kokku panema…
Ma olin ka ise alla kirjutanud paberile, millel oli kirjas, et selline asi võib juhtuda. Minu enesetunnet see muidugi ei parandanud. Istusin ja ootasin nagu oma viimset tundi. Siis see lõpuks tuligi. Kõigepealt juhatati mind riietusruumi, kus pidin haiglarõivad selga panema. Sellest toast väljudes olin paras vaatamisväärsus: mul oli seljas midagi hullusärgi laadset, võrk peas ja jalas sinised haiglasussid, mis olid liiga suured, nii et pidin käies jalgu järele lohistama. Veel mõned allkirjad ja selgitused ning siis olingi opiruumis, seitse inimest minu ümber askeldamas. Kirurg ja narkoosiarst olid peale oma lahke oleku ka väga kenad mehed. Muigasin endamisi ja tabasin end mõttelt, et nende tumepruunide silmade ja pärlvalge naeratuse järgi neid siia siis valitaksegi, et inimeste hirmu hajutada. Narkoosiarst hoidis hellalt mu kätt, viskas nalja ja soovis head und, kirurg kohendas galantselt tekki ja lohutas, et kõik saab korda. Siis tundsin kerget surinat ja pilt kadus…
Ärgates olin palatis üksi. Mu suust rippusid välja mingid sidemed. Lõua all ja põskedel olid jääkotid, mis olid pealaele sidemega lipsu seotud. Olin täitsa sassis ja uimane. Tunnikese pärast tuli sanitar ja lükkas mind ratastooliga õue, kus ootas autoga mu abikaasa. Öö veetsin poolistuvas asendis. Vahetasin aga jääkotte ja üritasin magada, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Samamoodi möödus ka järgmine päev. Lapsed tõid mulle koolist tulles „Emme, saa ruttu terveks!”-kaardid ja naljatasid, et ma näen välja nagu hamster, kes on salaja suu komme täis toppinud. Enesetunne oli suht niru – ma ei oska haige olla.
Järgmisel päeval olin jalgel, nägu paistes, mõlemal lõualuul suured sinikad, suus kaheksa õmblust ning lõug ja alahuul endiselt tuimad. Suurt valu õnneks ei olnud ja elu läks edasi. Arstid helistasid mulle neljal päeval järjest ning uurisid, kuidas ma ennast tunnen, ja saatsid mulle kulleriga lillekimbu. Jajah, selle 3000 dollari eest, mis see operatsioon ilma haiglatasuta maksma läks, võib ju tõesti mõned telefonikõned teha ja lilli saata!
Sellest on nüüd ligi nädal möödas, paistetus läinud ja jälgin huviga, kuidas sinikad rohekaks ja kollakaks muutuvad. Aga asi pole sellega üldse veel läbi – ühe mu nüüd juba endise tarkusehamba „naaber” hankis endale juurepõletiku. Niisiis olin eile taas hambaarsti toolis. Nüüd söön valuvaigisteid ja imetlen taas oma paistes põske – üks õmblus rebenes protseduuri ajal. Juba on arst mulle kaks korda helistanud. Kolme päeva pärast on järgmine visiit. Loodan, et kõik saab õigeks ajaks korda, sest mind ootab üsna pea ees 25 tundi lennukis. Sellest aga juba järgmisel nädalal.
