0

Üleskutse: Vikerraadios võidakse ette lugeda just sinu suguvõsa lugu

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Roman Haavamägi matused

Roman Haavamägi matuserongkäik Haapsalus. 12.01.1964. Foto: Lembit Odres, HM F 87:16 Ff, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, http://muis.ee/museaalview/1059630

 

 

Vikerraadio saade “Päevatee” ootab veebruarikuu jooksul lugusid teie peres, suguvõsas või kodukandis juhtunud põnevatest või olulise tähtsusega sündmustest või juhtumitest, millest parimad tulevad ka raadios ettekandmisele.

Mõelge, kas teil tuleb meelde midagi erilist, mis on mälusopis kuhugi sügavale vajunud, kuid mis kunagi aastakümneid tagasi tekitas elevust, pinget, millest rääkisid teie vanemad või vanavanemad ning mis on jagamist väärt? Võib-olla oli mõni neist isegi ühiskondlikult oluline teema? See ei peaks olema elulugu, vaid eelkõige mõne sündmuse, juhtumi või kasuliku kogemuse kirjeldus.

Saabuva iseseisvuspäeva valguses on kõigepealt oodatud huvitavad lood-juhtumid Eesti iseseisvumise esimesest kümnendist 1918–1927. Kui asi käima läheb, siis edasi liigume kümne aasta kaupa kuni tänapäevani välja.

 

Kuidas sündis idee?

Lugude sarja “Saja aasta jutud” idee sündis tegelikult juba mitu aastat tagasi ning osaliselt isiklikel põhjusel. Mulle on alati meeldinud vanade inimeste seltskond, nende jutud, elutarkus, põnevad kogemused. Mäletan oma lapsepõlvest sadu lugusid, mis mõjutasid kindlasti minu maailmapilti, elu ja ajaloo mõistmist. Isegi kaheksakümnendatel hõljus paljudes vanades taludes veel 20. sajandi alguse „hõng, palju oli sellest ajast pärit mööblit, raamatuid, esemeid. Vanad inimesed mäletasid ja rääkisid lugusid, mis juhtusid 1920ndatel aastatel. Ja minu lapsepõlve vanuritest olid mitmedki sündinud isegi 19. sajandi lõpus.

Veel kümme aastat tagasi arvasin, et ma tean oma esivanematest kõike olulist ning meie peres mingeid saladusi ei ole. Kuid mõned aastad tagasi, kui mu 1913. aastal sündinud vanaema oli surnud ning algas Geni portaali võidukäik, selgus miski, mis ehmatas meid kõiki.

Mäletan oma lapsepõlvest ühte alati kurvaks tegevat lugu, kui mu vanaema rääkis oma emast, kes oli olnud vaenelaps ning ei teadnud isegi oma ema nime. Ta oli antud pärast ema surma kasuperesse, hiljem läks mõisasse teenijaks. Nii teadsid kõik järeltulijad, et meie vanaema emal polnud vanemaid, õdesid ega vendi, et ta oli siin maailmas üksi, õnnetu, teenis mõisas, abiellus noorelt ja läks koos sepaametit pidanud mehega teise kanti elama.

2011. aastal ilmus aga Genisse informatsioon, mis paiskas kogu meie teadmise segi ning tekitas kümneid uusi küsimusi. Mitte miski polnud Geni ja sealt edasi kirikukirjade põhjal nii, nagu vanavanaema oli oma lastele rääkinud. Ta ema suri alles siis, kui vanavanaema oli 17 ja tema isa elas üle isegi tema abikaasa. Tal oli mitmeid õdesid-vendi, kelle viimane otsene järeltulija suri 2011… Ma ei tea, mida mu vanaema või vanatädi praegu ütleksid, kui seda kuuleksid. Kas see šokeeriks neid, et nende ema ei rääkinud (või ka ei teadnud), et asjad olid teisiti. Kas see muudaks midagi? Vaevalt, kuid rääkimata lood, mis ikkagi juhtus 1896. aastal vanavanaema peres, oleks avanud paremini selle ajastu olusid, inimeste (sund)valikuid ja kannatusi.

Kui arvate, et teie järeltulevaid põlvi need lood ei huvita, siis eksite. See huvi ei pruugi tulla kohe, ka mitte viie aasta pärast, aga see tuleb siis, kui noorem põlvkond avastab, et polegi enam kellelt midagi küsida, et ise ollakse see, kes kõige enam minevikust teab.  Kuid siis tundub, et see teadmine võiks olla suurem.

See minu lugu oli isikliku elu keerdkäik, kuid paljudes peredes on juhtunud põnevaid, suursuguseid lugusid: kohtumisi selleaegsete kuulsustega, kogemusi Eesti Vabariigi ülesehitamisest, talude rajamisest, ühiskondlikest muutustest ja suhetest. Esimesed autoostud, uue tehnika tulek, hariduse omandamine, välismaa-sõidud jpm.

 

Miks rääkida oma lugu?

1) Igas peres, suguvõsas on lugusid, mida räägitakse edasi või tahetakse teistega jagada, mõned pered peavad päevikut, mõnest loost saavad legendidki.

2) Kui tunnete, et mõni väärtuslik ja põnev lugu ootab väljarääkimist, siis olete teretulnud oma lugu jagama. Vaid siis võite olla kindel, et teie pere või isegi Eesti ajaloo jaoks oluline seik, juhtum või kasulik kogemus ei jää unustusse ega kao koos teiega, vaid elab edasi.

3) Lugu ei pea olema juhtunud tingimata ühel päeval, aga see peaks keskenduma ühele kindlale sündmusele või teemale, mitte haarama terve suguvõsa elulugu.

Vanusepiirangut lugude kirjutajale pole – võite olla 20, 40 või 90 aastat vana!
Loo pikkus võiks olla 1–1,5 A4 lehekülge, käsitsi kirjutades kuni 3 lk.
Lugusid oodatakse veebruari keskpaigaks postiaadressil: Päevatee. Vikerraadio. Gonsiori 21 10150 Tallinn või meiliaadressil ulle.karu@err.ee.

 

* * *

Üks lugu, mis sai alguse 1920ndatel aastatel

Mis sai kuulsa sportlase naisest ja tütrest?

Eestis on arvatavasti vaid üksikud inimesed kuulnud ühte Eestiga seotud lugu, mis sai alguse 1920ndatel aastatel Eesti Vabariigis ja ulatub otsaga ka tänapäeva.

Juba aastaid enne Kristjan Palusalu olümpiavõitu olid eestlased “omaks” võtnud ühe maailmas veelgi kuulsama maadleja – ameeriklase Reginald Siki, sünninimega Berry. Siki oli selle aja kuulsus, pealegi esimene mustanahaline, kes võitis maadluse raskekaalu maailmameistri tiitli (Wrestling Heavyweight World Championship) ning keda nimetatakse spordiajaloolaste poolt siiani profimaadluse pioneeriks ja superstaariks.

Eestisse saabus pikka kasvu ja silmapaistva välimusega Reginald Siki esimest korda 1928. aastal. Ilmselt poleks Siki Eestit kuigi oluliseks pidanud, kui ta poleks siinsel matšil märganud kaunist eestlannat Bettyt. Juba sama aasta jõulude ajal tuli naistelemmik Siki Saksamaal toimunud võistlustelt otse Eestisse, et Bettyga abielluda.

Siki polnud mehe sünninimi, vaid ta võttis selle mõrvatud prantsuse poksikuulsuse Siki auks, sest sporditeed alustas must mees just poksijana. Sikit ei tohi segi ajada ka aastakümneid hiljem võistelnud Sweet Daddy Sikiga, kes sündis 1940. aastal. 

Eestiga jäi Siki seotuks aastateks, ta käis siin võistlustel ja puhkusel. 1935. aasta suvel kirjutasid lehed, et “Tallinna elanikud näevad tänaval jalutavat noort daami, käekõrval väike tütarlaps pruuni näonahaga ja tumedate käharjuustega. See tähelepanuäratavalt kena laps on Regina Siki, Tallinnas hästituntud mustanahalise maadleja Reginald Siki tütar. Samal ajal, kui Siki ise rassib laias maailmas maadlusmattidel, veedab tema abikaasa pr Betty Siki ühes tütrekesega vaikseid päevi Tallinnas oma ema juures”.

Siki abiellumine Tallinnas aastate eest oli ajalehe sõnul eestlastele sensatsiooniks, sest seda ei juhtu iga päev, et must mees leiab naise Eestist. Väike Regina Siki oli ajalehe andmetel sel ajal Eesti ainuke mulatt. Tegelikult oli muidugi teisigi Eesti naisi, kes sel ajal abiellusid või said lapsi mustanahalistega. 1931. aastal ilmub lausa lugu sellest, kuidas kuulsad ja vähem kuulsad Eestit külastanud mustanahalised eestlannadega suhteid loovad. Üks rikas ärimees oli musta mehe oma naise voodist leidnud ja seejärel mehe vaeseomaks peksnud. Kuna maadlus oli sel ajal Eestis suur tõmbenumber – nagu praegu korv- või jalgpall –, siis oli teisel selle aja kuulsal mustal maadlejal William Thomsonil Eestis korraga käsil isegi rohkem afääre, ta liikus ringi nii kuulsate meeste tütarde kui ka isegi rikaste leskedega. Üks noor Tartu tudeng sai temaga lapse, aga kuna Thomson oli abielus, ei saanud ta neiut naiseks kosida, aga andis siiski lubaduse aidata last kasvatada.

Reginald Siki kuulus maailma tippude sekka ameerika vabamaadluses, mille põhimõte on: “võta kinni, kust võtta saad” ehk siis väga toores ja võitluslik ala, kuid Euroopas võistles Siki ka Kreeka-Rooma maadluses. Euroopa meistriks tulles sai ta kingiks kuldse ornamentidega kaetud vöö, mida mainitakse ka 1935. aasta Eesti ajalehtedes. Kui ma ei eksi, on sama vöö isegi pildil näha.

Kui naistemehest sportlane William Thomson on vajunud ajalukku, siis Reginald Sikit teatakse siiani. Tema järeltulijad otsivad veel tänagi infot – ka selle haruldase kuldvöö kohta, mille kohta levis suguvõsas mitu legendi. Robert Reginald, kellele Siki oli (kasu)vanaisa, otsib juba aastaid neid, kes võiksid midagi teada nii vanaisa kui ka tema elu kohta.

Siki eraelus on mitmeid valgeid laike – mis sai eestlannast Bettyst ja tütar Reginast? Ameerikas elavad Siki lapselapsed ja tema venna järeltulijad teavad, et Siki valdas seitset keelt, oli mitu korda abielus ja ta tuli Ameerikasse tagasi koos oma valge abikaasaga, kuid nende andmetel oli naise nimi “Jarmilla”, mitte Betty. Eestis abiellumisest ja pere loomisest nad ei tea. On andmeid, et ta oli valge naisega abielus isegi mitu korda, mis oli sel ajal väga suur patt. Neljakümnendatel aastatel toimus Siki elus veel muutusi – pärast islamiusku pöördumist võttis Siki nimeks Kemal Abdur Rahman ning tuli uus abielu Mildrediga, kes on oma vanaisa pärandi jälgi ajava Robert Reginaldi vanaema.

Siki saatus oli traagiline. Ta hukkus maadlusringis saadud vigastustesse 48aastaselt 1948. aastal, kui tema vastaseks oli noor Zaharius, kuid nagu tema elu, jäid ka suurmehe surma jäid varjutama mitmesugused küsimused ja kahtlused. Kas kõik ikka oli nii, nagu paistis?

Kaire Uusen

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz