0

Reportaaž: kuidas me kolm ja pool tundi silorulli otsisime

Avatar

Kristjan Kosk

kristjan.kosk@le.ee

tiit ja peep aedviir

Autoorienteerumise võitsid vennad Peep (vasakul) ja Tiit Aedviir. Foto: Arvo Tarmula

Laupäeva, 5. veebruari varahommik. Kell on 11 ringis, Rohuküla sadam on suhteliselt inimtühi, puhub vaid läbilõikavalt külm tuul. Vihje sellele, et kohe hakkab midagi juhtuma, annab parkla serva pargitud Seiklusministeeriumi logodega ehitud valge Dacia.

Kohvikus istub mees, laual rüperaal ja kõrval paberihunnik ning suur pappkast. Taipan, et tema ongi seiklusminister ehk autoorienteerumise peakorraldaja Joonas Väärtnõu. Astun julgelt ligi ja lausun, et Lääne Elu ekipaaž on kohal. Väärtnõu ulatab selle peale GPS-seadme. „See käib tahavaatepeegli külge. Pärast võistlust tahan seda tagasi, vastasel juhul tuleme koju järele,” manitseb seiklusminister.

Paarkümmend minuti hiljem oli sadamakohvik rahvast pungil, kõik ootavad kannatamatult instruktaaži. Täpselt kell 12 sööstab rajale esimene ekipaaž. Meie stardiaeg on neli minutit pärast keskpäeva.

71 kontrollpunkti

Täpselt sel hetkel saame oma käsutusse A3 formaadis kaardi, tihedalt täis pikitud punaseid ringe, kolmnurke ja ruute. Ring tähistab kõige lihtsamini leitavat punkti, ruut kõige keerulisemat. Kokku on kontrollpunkte 71. Ilmselt sama palju on ka võimalikke marsruute, mida punktide läbimiseks kasutada.

Kaardilugejaks olen valinud ajateenistuse läbinud ja nüüdseks naiskodukaitsesse siirdunud Brenda-Marietta Puki. Elementaarse kaardilugemis- ja maastikul orienteerumise oskuse on ta ajateenistuses igatahes omandanud. Erinevalt minust on Pukk end korralikult ette valmistanud – veekindlad matkasaapad ja roheline vorm. Ei osanud mina arvata, et kontrollpunktide tähiseid peame otsima angaaride katuselt, sildade alt, teetruupide küljest või pimedatest garaažiboksidest.

Esimestesse kontrollpunktidesse suundudes mõistame, et see ei olegi nii lihtne, kui esmapilgul arvasime. Ehkki kirjelduse järgi peab Rohuküla–Haapsalu maantee äärses metsatukas olema peldiku vare, meie seda ei leiagi. Ilmselt ei otsi me piisavalt tähelepanelikult või otsime hoopis valest kohast. Kuna näeme, et ajakulu ühe peldiku vare otsimisele on suur, otsustame keskenduda järgmiste punktide leidmisele. Ees on tervelt 70 kontrollpunkti.

Hoone Kiltsi lennuvälja lähistelt ning Pullapää endise raketibaasi garaažiboksid ja muud punkrid leiame kiiremini. Abiks tulevad taustateadmised, kuna kooliajal sai seal piirkonnas korduvalt orienteerumas käidud.

Läbimatud teed

Edasine paraku nii libedalt ei suju. Jõuame teele, millele korraldaja on lisanud tähise 4 x 4. Loomulikult tähistab see väga raskeid teeolusid, mille läbimiseks sobib enim nelikveoline maastur. Kuna meie sõiduriist on kõike muud kui maastur, otsustame otseteest loobuda. Ringiga minek tähendab lisakilomeetreid ja kaotatud aega.

Kui Pullapää ja lennuvälja ümbruses on kontrollpunktide vahemaad maksimaalselt kilomeetrised, siis Parila kandis on vahemaad mõnevõrra pikemad. See aga ei tähenda, et punktide leidmine oleks lihtsam. Kui elektriposti või teetruubi leidmine on lihtne, siis tihedas lumesajus, kümnete lumivalge kattega silorullide küljest aerosooliga maalitud tähistust leida mitte nii väga.  

Juba esimesel võistlustunnil jõuame arusaamisele, et kõiki 71 kontrollpunkti normaalajaga ehk kolme ja poole tunniga läbida ei õnnestu. Loobume kõige kaugematest ja keskendume ruuduga tähistud punkidele, sest need on kõige väärtuslikumad.

Samuti otsustame, et võimalikku lisaaega me ei kasuta, sest see tooks trahvipunkte. Mõeldud – tehtud. Läbime kiirelt viimase kontrollpunkti ja suundume finišisse Fra Mare parklasse, kuhu jõuame viis minutit enne normaalaja lõppu. Hiljem räägib korraldaja, et esimest lisaaega oleks võinud julgelt kasutada, sest miinuspunktid selle eest on väikesed. Teine ja kolmas lisaaeg on olulisemalt kallimad, nende kasutamist tuleks hoolikalt kalkuleerida. „Järgmine kord oleme targemad,” vastame meie.

Võit kohalikele

Finišis selgub, et meie polnudki ainukesed, kes otsustasid normaalajaga lõpetada. Normaalaega mahuvad peale meie veel viis ekipaaži, nende hulgas üldvõidu võtnud orienteerumisklubi Okas, kus sõitsid läänlastest vennad Peep ja Tiit Aedviir.

Okas läbis 71 kontrollpunkti kolme tunni ja nelja minutiga. Peep tunnistab, et võidu tõi õige marsruudivalik ja kiire tegutsemine kontrollpunktides. „Meie läbisime kokku 97 kilomeetrit, teiseks jäänud aga 107 kilomeetrit,” sõnab Peep. Aedviirud sõitsid nostalgiahõngulise 1985. aasta VAZ 2106ga, millega nad on parimad ka retroklassis. Ehkki sõit kulges suuresti mööda kruusa- ja metsateid, olid kõik teed väikesele tagaveolisele autole läbitavad. „Ohtu, et kuhugi kinni jääda, ei olnud,” lausub Peep.

Ekipaaže, kes leidsid üles kõik kontrollpunktid, on kümme. Lääne Elu piirdub 39 punktiga ja ajaga 3 tundi ja 25 minutit. Lõppkohaks protokolli läheb 17. Oleme rõõmsad, et päris viimaseks ei jäänud. Võistluse lõpetab 25 ekipaaži.

 

Mis on autoorienteerumine?

Autoorienteerumine on spordiala, kus võistlejad läbivad topograafilise kaardi või legendiga määratud võistlustrassi korraldaja poolt etteantud tingimustel, kasutades liiklusvahendina autot. Erinevalt off-road’ist sõidetakse ainult mööda üldiseks liikluseks avatud teid. Kogu võistlussõit toimub ranges vastavuses liikluseeskirjaga.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz