0

Maris Sander: kristliku lobitöö tõusuaeg

Lehte Ilves

Lehte Ilves

lehte@le.ee

Maris Sander

Haapsalust pärit Maris Sander on ajakirjanik ja politoloog. ERAKOGU

Kõigepealt kooseluseadus, seejärel erakoolide rahakraanide kinnikeeramine – need on väga valusad löögid Eesti kristlaskonnale, kes on lükanud käima enneolematu lobitöö pühakirja järgijaile ebasoodsa seadusloome takistamiseks.

Eesti on sekulaarne riik. 2011. aasta rahvaloenduse järgi peab ennast usklikuks vaid ligi 29 protsenti siinseist inimestest. Venelaste hulgas on religioon muidugi hoopis populaarsem – neist on usklikud pooled, eestlastest aga kõigest 19 protsenti. Seega on üsna loogiline, et kirikul pole Eesti ühiskonnas väga suurt poliitilist mõjuvõimu, kuid see ei tähenda, et religioossed ühendused seda programmiliselt edendada ei püüaks. Vastupidi, kirikuringkonnad on olnud pretsedenditult aktiivsed kooseluseadusvastased lobistid ning nüüd protestitakse erakooliseaduse muutmise pärast, sest sellega võivad tegevuskulude rahastamisest ilma jääda ka vasttärganud kristlikud koolid.

Kui riigikogu võttis 2010. aastal vastu erakooliseaduse muudatuse, mille järgi pidid kohalikud omavalitsused hakkama kõigile erakoolidele tegevustoetust maksma, kirjutati seadusesse juurde ka säte, mis lubas anda erakoolides konfessionaalset usuõpetust ehk ühe konkreetse kiriku või usulise ühenduse õpetust. Seda seadusemuudatust olid religioossed ringkonnad ilmselt kaua oodanud, mille tunnistajaks on asjaolu, et peaaegu pool kõigist alates 2010. aastast loodud uutest erakoolidest on kristlikud. Eesti Kristlike Erakoolide Liidu andmeil on konfessionaalne usuõpe õppekavas praegu kokku üheksas koolis, kus käib üle 1000 õpilase. See moodustab üsna märkimisväärse osa umbes 6000 Eesti erakoolides käivast lapsest.

Nüüd aga on riigikohus tunnistanud, et viie aasta eest omavalitsustele pandud kohustus erakoolidele tegevustoetust maksta on põhiseadusvastane ja riigikogus on arutlusel seaduseelnõu selle muutmiseks. 2015. aastal kulus erakoolide tegevustoetusteks üle kuue miljoni euro ning just sellises suurusjärgus summasid loodab haridusminister Jürgen Ligi seaduseelnõu jõustumisel riigieelarvest edaspidi kokku hoida. Siinkohal tuleb mainida, et riik jätkab kõigile koolitusloa saanud erakoolidele pearaha maksmist iga õpilase pealt. (See kulu on ainuüksi kolme aasta jooksul kasvanud 6,8 miljonilt 10,8 miljoni euroni ning kasvab veelgi.)

Kuigi näiteks Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart on juba öelnud, et tema arvates võiks pealinn kristlikke koole edasi toetada, jätab selline seadusemuudatus siiski erakoolidele tegevustoetuse maksmise edaspidi kohalike omavalitsuste poliitikute otsustada. Nii ongi teiste hulgas just selle suurt ebakindlust tekitava asjaolu vastu sõna võtnud EELK peapiiskop Urmas Viilma ja Eesti Kirikute Nõukogu, saates seaduseelnõu juurde oma märkused, kus muretsetakse sellest tuleneva raske finantsilise löögi pärast noortele kirikukoolidele.

Ka endine IRLi tipp-poliitik Liisa Pakosta, kes seisab nüüd usuringkondade huvide eest võrdõiguslikkuse volinikuna, on kristlaste võimaliku diskrimineerimise pärast muret tundnud. Pakosta on olnud ka pikaaegne kooseluseaduse vastane, eelmine võrdõigusvolinik aga selgelt toetas seda.

Siinkohal tuleb taas meenutada, et Eesti on sekulaarne riik ka institutsionaalses mõttes – ehk seisavad riigiasutused ja kirik lahus. Õigus oma lapsele kristlikku haridust anda ei võrdu riigi kohustusega see täies mahus kinni maksta.

Seaduseelnõu on veel riigikogus menetluses.

Hoopis sügavam probleem tekkis usuringkondadel 2012. aastal, mil hakati ette valmistama kooseluseaduse eelnõu, millega reguleeritakse koos elavate eri- ja samasooliste partnerite varasuhteid, pärimisõigust, ülalpidamiskohustust ning suhtlus- ja hooldusõigust.

Toonane õiguskantsler Indrek Teder nimetas, et samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonna põhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus, kui selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Samuti toetasid kooseluseaduse vastuvõtmist sotsioloogilised tõendid heteroseksuaalsete inimeste perekonnamudelite muutumise kohta Eestis – umbes viiendik Eestis elavaist paaridest elab mitteabielulises kooselus ning valdav osa lastest sünnib väljaspool abielu. See tõi perekonna institutsioonis kaasa vajaduse kaitsta nii eri- kui ka samasooliste kooselusuhete nõrgemat poolt, et suurendada nende turvatunnet ning soodustada lastele stabiilsema kasvukeskkonna teket. Neile argumentidele tuginedes võttiski riigikogu eelmise aasta sügisel kooseluseaduse vastu.

Vastuseis seadusele mobiliseeris kristlasi enneolematul moel. Selle vastu protestis kümmet suurt kristlikku kirikut ja koguduste liite koondav katusorganisatsioon Eesti Kirikute Nõukogu, mis toimib usundiloolase Ringo Ringvee hinnangul klassikalise poliitilise lobiorganisatsioonina – nõukogu liikmed saavad kord aastas kokku peaministriga, neil on ligipääs valitsuse liikmetele ja riigiasutustele ning nad on esindatud näiteks Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogus.

Kirikute nõukogu kooseluseadusvastased argumendid olid, et „kooseluseaduse koostamine ei ole õiguslikult ja sisuliselt põhjendatud ning seadusandluse võimaliku muutmise küsimustes tuleks jääda traditsioonilise peremudeli juurde, mis kaitseb lapsi ning tagab nendele isa ja ema poolse hoole ja kasvatuse”.

Ametlikus seisukohavõtus toonitas Eesti Kirikute Nõukogu veel, et „homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida”.

Religioossed organisatsioonid on selles küsimuses viidanud ka põhiseaduse paragrahvile 27, kus on kirjas: „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.”

Usuühendused ning nendega koos ka riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon leidsid toona, et nii sõnastatud perekonnaelu kaitse samasoolistele paaridele ei laiene – kristlik-normatiivne seadusetõlgendus, mis jätab tähelepanuta asjaolu, et vanemate või abikaasade sugu selles tekstis ei määratleta.

Arutelu kooseluseaduse üle muutus meedias enneolematuks ideoloogiliseks võitlusväljaks siis, kui kristlaste valjuhäälseimaks poliitlobistiks hakkas Varro Vooglaid oma sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Nimetatud sihtasutuse kooseluseadusvastane lobitöö on professionaalne ja mastaapne seepärast, et neil on selleks ka väga palju raha – näiteks ainuüksi 2013. aastal sai sihtasutus annetustena üle 270 000 euro. Kes aga Vooglaiu PR-kampaaniad kinni maksab, on siiani hoolega varjatud saladus. Spekuleeritud on Venemaa päritolu annetuste üle, kuid sihtasutuse juht on need väited ümber lükanud.

Vooglaiu megakampaania tuules pääses sel aastal riigikokku Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes püüab takistada kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmist nüüd juba parlamendi tasemel – veel üks näide sihtasutuse poliittöö fantastilisest tulemuslikkusest. Peale EKRE ja IRLi on samasooliste paaride suhete reguleerimise asjus konservatiivselt meelestatud ka Vabaerakond ning suur osa Keskerakonnast ja on üldse kahtlane, kas rakendussätted suudetakse riigikogus vastu võtta.

Sellisel juhul saavad inimesed, kelle suhteid kooseluseadus reguleerib, kuid kes ei saa oma seaduses sätestatud õigusi realiseerida, pöörduda halduskohtusse ja nõuda rakendusseaduse puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kui see läbi läheb, otsustab asja üle juba riigikohus. Kui see omakorda leiab, et rakendusseaduse puudumine on tõepoolest põhiseadusvastane, peab seda tunnistama ka riigikogu, kes on siis kohustatud seaduse ikkagi kehtestama. See on võimalik asjade käik muidugi ainult juhul, kui Vooglaiu riigikogu-mõttekaaslastel ei lähe enne läbi seaduse tühistamine.

Sekulariseeruvale riigile on omane, et riik võtab järjest enam üle funktsioone, mille eest on ajalooliselt varem hoolitsenud kirikud. Kuna ka abielu ja inimeste kooselu reguleerib meil üha rohkem riik, on kirikuringkondadel raske leppida, et kristlikku dogmaatikat, sh patu kontseptsiooni perekonda puudutava seadusloome aluseks enam võtta ei taheta. See tähendaks nende silmis kristliku mõistestiku ja laiemalt religioosse põhjenduslikkuse õõnestamist nii riigi tasandil kui ka ühiskonnas laiemalt, mida ei taha niigi väikese ja väheneva liikmeskonnaga kirikud mingil juhul näha.

Euroopalikku kultuuriruumi kuuluda sooviv Eesti ei saa endale lubada seksuaalvähemuste diskrimineerimist kristlik-normatiivsetel põhjustel ning hoolimata kristlaste enneolematult võimsast lobitööst peavad Eesti seadused vastama ühiskonnas toimuvale reaalsele demograafilisele arengule.

Maris Sander

ajakirjanik

Artikkel ilmub Müürilehe ja autori loal.

1 KOMMENTAAR