Hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõluvana külastama 832 peret minutis. Arvo Tarmula foto
Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitude, mängude, laulude ja lõbutsemisega. See on püha, millega seoses on palju mitmesugustest aegadest pärit kohustusi ja tavasid ning mis haarab inimesi nende ametist, positsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest olenemata.
Maailmas peetakse jõuluajaks aega 24. detsembrist 6. jaanuarini. Juba vanal ajal peeti jõule 12 päeva. Mitmel pool oli pühade ajal töötamine keelatud, et mitte halba õnne kaela tuua. Terve öö tuli üleval olla, et ei oleks kogu aasta unine. Jõulude nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus.
Varem kuulus jõulude lahutamatu osa juurde ka saun. 19.–20. sajandil said lapsed jõuludeks uued rõivad ja jalatsid – see oli jõulukinkidest rippumatu lepe. Uute rõivaste ja jalaste omanikku tuli näpistada – siis seisvat riided kaua uued.
Jõuluõhtul tuli süüa 9–12 korda või panna lauale sellekohane arv roogasid. Usuti, et nii on uuel aastal külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid mitmesugused sealihast, -verest jm valmistatud road tähtsal kohal. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahja. Eristaatuses on olnud jõululeib. Rannaaladel ja vaesemais peredes pakuti kala. 18.–19. sajandist kuuluvad lauale ka piparkoogid. Jõululeibade ahjust väljavõtul jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus – kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas. 20. sajandil olid eriti kuulsad Saaremaa ja Hiiumaa murdjad koduõlled, millele kanguse lisamiseks ja mille pähehakkamiseks mõndagi hulka segati. Lääne-Eestis ja saartel käisid mehed õlut otsides, lauldes ja juteldes ringi veebruari alguseni.
Varem ei mindud külla jõululaupäeval ega esimesel jõulupühal. Seda on põhjendatud halbade kontaktide välistamisega, nii et ootamatule külalisele visati pastlad või pajalapid kaela ja soola või tuhka jälgedesse ning tehti muul viisil häbi.
Nüüdisajal veedavad jõuluõhtut ühiselt ka lihtsalt head sõbrad, nii et kodud pole nii suletud kui varasemail aegadel.
19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, mil mehed liikusid külas ringi viimast õlut otsides.
Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad juba novembris. Nende pühade ajal ostetakse ja kingitakse tohutu palju pisiasju ja ka suuri hinnalisi esemeid. Praegune jõuluilme on maailmas tekkinud viimase viiekümne aastaga. Eestis on jõulukombed mõnevõrra segunenud näärikommetega ning mitmed moenähtused on siia jõudnud viimase kümmekonna aasta vältel.
Inglise folkloristid Jacqueline Simpson ja Steve Roud on jõulude kohta kirjutanud read, mis peavad paika ka meil: jõule tähistatakse väga erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste „tavalised jõulud” alla.
Enam määrab jõulude olemuse see, kas peres on lapsi või mitte. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad.
VEEL PÕNEVAT
Maja kaunistamine
Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled, jõukamais peredes aga heinu. Kalendritavade uurijad kalduvad arvama, et üks põhjusi karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samal ajal ehtimine ning ka viljakuse tagamine. Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus kasutati nende valmistamiseks pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga. Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid.
Paarikümnel viimasel aastal kuulub jõulude juurde jõulutäht (piimalill ehk poinsettia). Jõulutähed kuuluvad Ameerikas jõulude juurde aastast 1828, Euroopasse jõudis see Mehhikost pärit lill hiljem. Nõukogude ajal oli kindel pühadelill alpikann. 1950.–1960ndail kuulusid jõulude juurde aknakaunistused, kus pandi vatt akna vahele ja kaunistati õlelilledega.
Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Tegu oli käsitööliste gildide ehitud jõulu- ja vastlapuuga, mis kuulus ühtlasi karnevalikultuuri juurde. Suurte linnakuuskede massiline püstitamine algas 20. sajandi alguses. Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõttel ja jättis rahva esialgu üsna külmaks. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, tõenäoliselt selle juures peetud kontsertide tõttu. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamist uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938).
Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu seati üles hiljem, enne nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suuremaisse linnadesse, alevikesse ja lõpuks ka küladesse.
Kodudesse levisid kuused 18. sajandil luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatult. 19. sajandi alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes ei seatud puud laste rõõmuks üles. Samal ajal panid jõulupuu oma kodus üles mõisnikud ja kirikuõpetajad ning need tavad hakkasid kanduma taludesse. 1870 oli komme juba tuntud, kuid kasutusel vaid üksikuis peredes. 19. sajandi lõpus oli läbimurre ja kuusk oli kodus ka vaesemail lastega peredel. 20. sajandil kujunes kuuskedest ja küünaldest kaubandusartikkel.
1950. aastaist peale oli Eestis jõuludest kõnelemine ja kodus jõulupuu ehtimine ametlikult keelatud või vaikimisi peresisene tava.
1820. aastail korraldati esimesi jõulupuid vaestemajade elanikele ja vaeslastele. 1870. aastail oli see juba üldiselt levinud komme. Jõulupuude juures hakkasid kingitusi jagama ja pidulikumat toitu pakkuma ka esimesed eesti seltsid. Sellised jõulupuud olid alguses heategevusseltside ja heategevusest haaratud isikute eriline panus pühade viimisse ka lihtsaisse kodudesse.
Jõuluvana kuvand
Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust. Tema välimus ja kujutelm on rahvast ja ajastust sõltuvalt aegade jooksul muutunud.
1863.–1886. aastani joonistas Thomas Nast pildiseeriaid Harper's Weeklyle. Tema joonistusi peetakse jõuluvana ja tema kodu kujutlust enim mõjutanuks, sest piltidel näeme jõulumeest kirju lugemas, kingituste nimekirju vaatamas, pakkimas jpm.
1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca-Cola reklaami tarbeks. Sellega lõi ta imago tüüpilisest heasüdamlikust habetunud ja punakuuelisest mehest piibu ja kingikotiga, seesama jõuluvana kuju sai kiiresti tuntuks.
Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanemail piltidel pole eesti jõuluvana sugugi mitte punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihtilugu hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal peale kasuka ka peas tihtipeale üpris tavaline kõrvikmüts. Linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Inglise, Saksa, Ameerika ja Eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel. Üsna kuri oli ta halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki.
Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt. Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestis kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasemaist jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. 20. sajandil said kingitusi juba kõik pereliikmed. Hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama 832 peret sekundis.
Jõuluvanale või päkapikkudele hakati kirju saatma 19. sajandi jõuluraamatute eeskujul. 20. sajandi teise poole postiametnikud kurtsid suure arvu jõuluvana- ja näärivana-kirjade üle. Väga palju oli selliseidki läkitusi, mis jäeti kodus aknale või lauale, et päkapikud need sealt ise õigesse paika viiksid. Lapimaale Rovaniemisse on rajatud Jõulumaa postkontor ja kingitustekeskus – nii on jõuluvana saanud ka kindla postiaadressi.
Jõulukirjandus, -salmid ja -kaardid
19. ja 20. sajandi esimesel poolel avaldati tohutul arvul originaalseid ja mugandatud jõulujutte ja -näidendeid, samuti tõlkeid. 20. sajandil kujunesid väga olulisteks koomiksid, filmid ja videod, tele- ja raadiosaated. Lauldi ka jõululaule, mängiti jõulumänge.
Paljudele laulumängudele on otsitud ja leitud müütiline taust, paljud jõulumängud olid dialoogilised ning lõppesid väikese võistlusega. Sellised on nt koduloomade püüdmist ja tapmist kujutavad mängud (siga, lammas, kull). Mitmegi mängu sisu oli linlikum (kuningamäng, linnamäng, siimumäng jm). Vanaaja jõulude juurde kuulusid ka mõistatamine ja jutustamine. Osav mõistataja ja jutumees sai tasuta öömaja ning oli oodatud külaline nii lossis kui ka taluõues. Jõululaupäeval olid nii mõistatamine kui ka jutustamine keelatud.
Jõulukaarte hakati valmistama Inglismaal (1843). Eestis hakati jõulukaarte saatma 1870. aastail, arvatavasti pärast seda, kui 1872. aasta postimäärustik lubas hakata saatma lahtisi kaarte. Ants Viirese andmeil müüdi pikka aega jõulu- ja uusaastakaarte kõrvuti. Esimesed Eestigi jõulukaardid trükiti Saksamaal ja Rootsis. Valmis kujundusega postkaartidele trükiti peale üksnes eestikeelsed tekstid.
1940–1990 ei saanud trükitud jõulukaarte osta. Jõulud kuulusid sel ajal keelatud või poolkeelatud pühade hulka. Nii joonistati need ise või osteti fotograafilt ümberpildistatud kaarte. 20. sajandil vähenes saadetavate kaartide hulk. Võib-olla oligi siin põhjuseks mugav ja enamasti tasuta e-kaardindus, mida eelistavad nooremad inimesed veel kiiruse poolest.
Kaunite soovidega ilusad kaardid oli kombeks eraldi lauale või riiulile panna. Sealt on neid hea imetleda, lugeda saadetud sõnumeid ja meenutada kaardi saatjat.
Jõuludel käisid ringi jõulusandid, -hani, -kurg, -karu, -sokk. Igaüks neist omamoodi maskeerunud, sageli tagurpidi kasukas seljas ja loomamask ees. Jõuluhani kontrollis jõululaupäeval saunas lapsi, lõi saunalisi kasevitsaga, kaagutas ja näpistas. Hanele pakutakse õlut ja talle võidakse vett visata. Komme oli tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal veel 1980. aastail. Jõulukurg tantsis ja oli käitumiselt sarnane hanega, kuid ähvardas ka peresse lapsi poetada. Jõulusokk tegi nalja ja hirmutas lapsi. Jõulukaru tantsis toas, kippus naisi murdma, kakerdas neljal jalal ringi.
Maagilisi tavasid jõulude ajal
Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Tõrjeks kurja vastu pandi raudesemeid lauta või talli, tõmmati rist laudauksele, suitsutati kariloomi. Rist tehti peaaegu kõigile esemeile, leivale, toitudele, loomadele ja viljale, samuti tööriistadele kaitseks kurja vastu.
Jõuluööl või esimesel jõulupühal visati soola kaevu ja esimesena pidi kaevule minema meesterahvas. Üldse oli soovitav öösel kaevu juurde mitte minna, sest usuti, et kaevul käivad sel ajal surnud. Lõuna-Eestis pesti esimese püha hommikul silmi veega, millesse oli pandud elavaid süsi või kaabitud hõbedat.
Tööriistade eest kanti hoolt, et nad oleksid talu piires oma tavalisel kohal, ulualla toodud. Lagedal olevad sõiduriistad pöörati küljeli, vokid, õmblusmasinad jm kaeti kinni.
Aknad tuli kinni katta, et kurjad jõud, surnud ja haldjad aknast sisse ei vaataks. Eeskätt on kardetud kuradit, vanapaganat, vaime, kuid ka surnuid ja kodukäijaid ehk külmkingasid ja teisi olendeid.
Jõulud oli sobiv aeg nõidumiseks nii nõiaraamatuga kui ka ilma. Taas oli aktuaalne teise pere lammaste niitmine, tagasi tuleva raha nõidumine, nõiaviha näppamine, saatuse muutmine ja muud teod. Lääne-Eestis ja saartel usuti nõidu loksperile minevat.
Ennustati: kelle küünal kauem põleb, elab kauem. Kui ootamatult kustub, siis on surm. Varem on veel mõnel pool tina valatud või kinga visatud. Kui kinganina on ukse poole, tähendab see perest lahkumist.
Allikas: folklore.ee
Kuna Eesti on multikultuurne riik, või siis valmis selleks saama, oleks kohane kasutada jõulude asemel sõna “pühad”.