Aleksei Lotman. Foto: Arvo Tarmula
Sõnnikuhoidlate ehitamise kohustus ähvardab väiketalud välja suretada, kuigi mineraalväetiste kasutamise tõhusam kontroll aitaks Läänemere tervist palju tõhusamalt kaitsta.
Looduskaitse ja keskkonnakaitse ei ole pelgalt rikka heaoluriigi luksusprojekt: loodust hävitades saeb iga ühiskond oksa, millel istub. Looduse hävitamine on lihtsalt amoraalne; uuemal ajal on sellele lisandunud arusaam, et see on vähegi pikema vaate korral ka ebamajanduslik, sest loodushüvedest ehk ökosüsteemi teenustest sõltub kogu majanduse areng.
Meie kodumere seisund jätab soovida, sest oleme selle aastatega üle toitnud ja ära mürgitanud. Kui hukkuks meie meri, ega siis meilgi pikka pidu oleks, surnud mere ääres elu ei edeneks. Mõned mürgid oleme suutnud kasutuselt kõrvaldada, kurikuulsad DDT ja PCB. Tulemused on silmaga näha: merikotkad ja hallhülged on väljasuremise äärelt tagasi. Mõnede mürkidega nii hästi ei ole, nagu pole kuigi hea ka mõne mürkide suhtes tundliku liigi olukord, näiteks viigrite. Pole ka ime, sest kontroll kemikaalide kasutusse lubamise üle põhineb arendajate uuringutel. Ent mere ületoitmine on praegu suurem probleem.
Võib ju vaielda, et siingi on toimunud edasiminekuid: praegu voolab Läänemerre vähem lämmastikku ja fosforit kui veerand sajandit tagasi. Siiski on mere seisundis täheldatavad vaid mõned paranemisele viitavad märgid, samas kui põhiline ületoitmise tagajärg – hapnikupuudus sügavamates mereosades – on sel aastatuhandel hullem kui kunagi varem. Ega siin midagi imestada ole: kui toidate kedagi üle algul topelt toiduportsuga, siis kolmekordse ja lõpuks neljakordsega, on ta ju surmale määratud. Kui seejärel leiate, et dieet peaks tähendama toiduportsu veerandi võrra vähendamist, siis ju määrate edaspidi niigi ületoidetud patsiendi saama kolmekordset toidukogust. Tegelikult ei ravi selline „dieet” kedagi, vaid pakub õige väikest pikendust agooniale.
Kui kedagi dieedile panna, tasub enne vaadata, mida ta õigupoolest kõige rohkem sööb. Võib ju tunduda, et magusa piiramine on alati kindel valik, kuid juhul, kui nuumatav tegelikult sööb põhiliselt mitme mehe eest sealiha kapsaga, mispeale võtab magustoiduks ühe espresso, pole kohvi kõrvale pakutud kommi ärajätmine kuigi tõhus. Paraku on paljud meetmed, mida riiklike institutsioonide poolt tähtsaks peetakse, just samast ooperist.
Praegu on selge, et suur osa Läänemerre jõudvast lämmastikust ja fosforist on pärit põllumajandusest. See on lihtsalt fakt, mis on tuvastatud pikaajalise seirega ja mida igaüks võib näha näiteks Läänemere keskkonnakaitse komisjoni (HELCOM) aruannetega tutvudes, mitte põllumeeste põhjuseta süüdistamine, nagu aeg-ajalt arvatakse. Nõnda ongi justkui loomulik, et seadusandlikult proovitakse reguleerida sõnniku kasutamist. Oma osa lõpuks merre jõudvate taimetoitainete allikana on tõepoolest halval sõnnikumajandusel, kuid põhiline toitainebilansi segilööja on mineraalväetiste kasutamine. Ometigi on seni sellele valdkonnale õige vähe tähelepanu pööratud.
Seevastu sõnnikukäitlusele on iga seadusemuudatusega uus vint peale keeratud, kusjuures nüüd on jõutud ka kõige väiksemate taludeni, kelle arv ju niigi languses. Praegu menetletava eelnõuga tahetakse seni sõnnikuhoidla ehitamise nõudest vabastatud väiketootjaile see kohustus peale panna. Justkui saaks kuidagi Eestis pärast Euroopa Liiduga ühinemist tõusule pööranud lämmastiku äravoolu suurenemist panna süüks veel säilinud väiketaludele. Kui traditsiooniline sügava allapanuga sõnnikukäitlus oleks suur Läänemere saastaja, oleksid meie mere probleemid alanud mitte eelmisel sajandil, vaid üle-eelmisel aastatuhandel. Paraku järgnes massiline veekogude õitsemine intensiivse põllumajanduse võidukäigule: mida rohkem mineraalväetisi kasutati ja mida suurematesse lautadesse koondati loomad, seda suuremad kogused lämmastikku ja fosforit veekogudesse jõudsid.
Küllap annab seaduste vallas üht-teist ära teha. Seadustada võiks toitainebilansi arvutamise, täpsustada karstialade kaitset. Palju sõltub aga ELi ühisest põllumajanduspoliitikast, mis jätkab eri maade põllumajanduse toetamist erinevate summadega hektari kohta – kuigi ollakse ühises turus. Lihtne analüüs näitab, et seal, kus suuremad toetused, on ka suurem väetise kasutus ja taimetoitainete ülejääk, seega läheb paratamatult ka rohkem lämmastikku mere poole. See süsteem tuleb kaotada võimalikult ruttu, kuigi enne 2020. aastat on see vaevalt võimalik. Kindlasti aga ei aita mere kaitsele kaasa väiketalude väljasuremine.
Hoidkem loodushoidlikke põllumehi. Konverentsil „Rohelisem põllumajandus sinisema Läänemere heaks” kuulutati välja aasta Läänemere-sõbralik põllumees, austava tiitli sai Soome talunikest abielupaar Eerola. Jõudu kõigile talupidajaile, kes raskustele vaatamata aitavad keskkonda säästes katta meie laua.
