Ann-Mari Anupõld: liiga noor, et olla arst

Ann-Mari Anupõld. Foto: Arhiiv

Sakslastel on vanasõna, mille eestikeelne tõlge oleks ilmselt „Vanadus ei kaitse rumaluse eest”. Sama vähe aga jagab noorus meile tarkuse ilmet. Nii juhtub minuga alatasa, vaatamata lisanduvaile aastatele, et pean ennast arstina tõestama või õigustama ja lõpks lausa kõva häälega hüüdma, et „mina olengi arst”! Aga kes seda väikest blondiini ikka nii naljalt tõe pähe võtab. Teinekord tundub endalegi uskumatu, kuhu on võimalik tahtejõu ja töökuse najal välja jõuda.

Humoorikaisse oludesse satun ma aga ühtepuhku. Väikeloomakliinikus kannan enamasti õnneks nimesilti koos lisatähisega „loomaarst”, kuigi mõnikord peaks see mulle vist lausa olema otsaette kleebitud. Mäletan, kui ühel hommikul olin müügisaalis kassa juures üksinda, ning uksest astusid sisse kaks naisterahvast ühe koeraga. Koera rihma otsas hoidev naine üritas üle mu õla tagaruumi poole kiigata ja pöördus siis veidi nördinud ilmel minu poole. „Issand, te tüdrukud siin leti taga vahetute ka iga päev. Ei tea, kas peaks loomaarstile ette näitama, aga mul on koeraga suur mure!” Enne kui jõudsin sõna sekka lausuda, vuristas loomaomanik oma juttu juba edasi. „Siin otsa ees, näe, siin on punn, ei tea, mis see võiks olla?” Vaatasin kohusetundlikult koera otsaesist. Silmanurgast nägin, kuidas koeraomanikuga kaasa tulnud teine naisterahvas üritas teda varrukast sikutades talle midagi öelda. „Oota, las ta vaatab,” teatas koeraomanik ja jäi pingsalt minu liigutusi jälgima. „Mis sa arvad, kas on kärntõbi? See ikka võib kärntõbi olla, eks?”

Muigasin omaette. Koera otsaesisel oli väike vistrikulaadne punn. „See on lihtsalt ummistunud nahapoor,” ütlesin, ning hakkasin juba leti taha tagasi pöörduma. „Nii, aga see, vaata, see võib küll olla kärntõbi, eks, seda peaks küll arstile näitama?” päris koeraomanik siis edasi ning koera teist külge keerates näitas punakat kohta. "„Tegelikult mina olengi arst,” teatasin resoluutselt. Kindel toon läks aga koera keerlemise ja sagina keskel hoopis kaduma. Koeraomanik ei teinud teist nägugi. Ilmselt ta ei kuulnud. Koera teise külje peal oli tõepoolest näha väikest kratsimise jälge. Selle keskel oli aga reeturlik must täpp punase kühmuga. Koer oli endalt puugi ära kratsinud. Selgitasin seda omanikule. „Ah soo. Nii et ikka ei ole kärntõbi? Mõtle kui tore! Ei olnudki arsti vaja!” teatas koeraomanik rõõmsalt ja pöördus ukse poole. Poolel teel kuulsin, kuidas teine naine koeraomanikule lausus: „Kuule, see oli ju loomaarst.” Pead raputades teatas koeraomanik: „Ei, ole nüüd. Need noored on siin abilised. Loomaarst on vanem proua,” ning kadus jope hõlmade lehvides ukse vahelt välja.

Laudas tunkesid või tallis ratsapükse kandes ei eristu ma üldiselt mitte mingil moel seal liikuvast ülejäänud seltskonnast. Seda sain alles hiljuti tõdeda, kui käisin ühes tallis, kus oli vaja hobust tilguti all hoida. Kui ootasime talli omanikega pudelite tühjenemist, saabus suurem seltskond inimesi ja hobuseid. Trenn oli lõpule jõudnud. Hoobilt paistis mitu uudishimulikku pead boksi ukse kohal. „Seal ongi hobuse veen või?” päris üks naisterahvas, näpuga kanüüli peale näidates. Siis langes ta pilk füsioloogilise lahuse pudelile. „Issand, ega te nende eest ometigi raha maksa?” uuris ta sedamaid talliomanikult. „Tead, ma võin teile neid kastide viisi siia toimetada. Ära sa neid jumala pärast ostma hakka. See on ikka puhas raharaiskamine. Kas sul on teisi asju ka vaja? Ma võin sind siin varustama hakata,” teatas ta rõõmsalt. „Ja saate täitsa ise hakkama selliste asjadega? Nii tublid naisterahvad ikka!” kiitis ta meie ettevõtmist heaks, pidades mind, ainsat võõrast elementi, ilmselt lihtsalt täpselt selleks, mille moodi ma välja nägin, üks paljudest ratsanikest selle talli vahel.

Minu algne šokk läks juba peagi ülimaks lõbustuseks. Olles itsitamisest üle saanud, teatas talliomanik lõpuks: „Tegelikult on meil loomaarst ka ikka,” ja vaatas minu poole. Selle peale boksi ukse kohal kõõluv naisterahvas veidi kahvatus. „Oi, nüüd läks küll vist pahasti.”

Ükskõik aga, kas kukk või kana, noor või vana, peamine on, et oma töö juures ollakse pühendumuse ja huviga. Noored arstid toovad ehk rohkem värskemaid teadmisi ja vanad löövad elukogemusega. Koos töötades ja kollegiaalsust arendades võib loota kõige parematele tulemustele.