4

Aleksander Kaasik arvustab fotoklubi aastanäitust: Kas pildilust või fotokunst?

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

haapsalu fotoklubi andi veskioja väike, aga tragi f arvo tarmula

Andi Veskioja „Väike, aga tragi” Arvo Tarmula foto

Haapsalu kultuurikeskuse fuajees on pildinäitus ja jääb sinna veel kaheks nädalaks. Millist žanrit kõige enam ilmutatakse? Lihtsam on vastata, mäherdust mitte. Lahendust tuleb otsida küsimusest, miks on Läänemaal tuntud vehklejad, aga mitte suusatajad. Haapsalu fotoringi viimasest näitusest on möödas üle aasta. Pole üleval ühtegi talvepilti ega leia ka sügismaastiku värve.

Seevastu on näha linnuriiki, mis meile huvipiltnikke ja vaatlejaid kohapeale meelitab. Linnu- ja loomaülesvõtted on üldjuhul dokumentaalfotod, mis kannavad läkitust: kus, kes ja millal. Kui aga õnnestub haarata pilkupüüdva värvilahendusega linnuperet ja nende söömaaega ning kaadris pole segavaid  kõrvaldetaile – teinekord segavad oksad ja lehed vaadet – saavutatakse pilditäius, mis on kui fotokunsti elav näide. Fotokunstis nagu kujutavas kunstis on tegu ilu loomisega, mille mõisteks on harmoonia. Kooskõla ja esteetiline külg on aga nüüd surutud tagaplaanile ning fotokunstis tõstatub arusaamatu ja mõistetamatu esitus. Õnneks pole Haapsalu fotoklubi liikmete tööd  seletamatud, vaid traditsioonilise pildinäitamise tasemel ning tabatavad ilma täiendõppeta.

Andi Veskioja „Pidulik lõuna” pole mitte üksnes kuldnokkadele, vaid on ka näituselistele ülev vaatemäng. Sama värvimeeleolu on edasi andnud ka Tiit Kaljuste, küll pisut nukrama alatooniga – „Lendavad ära”. See on hea näide, kuidas saab loodusfotot kunstiks seada pilditöötlusega. Tiit Kaljustel on peaaegu kõige täiuslikum pildikogu – kunstiküpsust on mahutatud igasse fotosse.

Sander  Sirelbu „Hallhaigur” sobib lakoonilisuse poolest dokumendipildiks ning taevalaotuse ja tiivasirutuse kirjelduselt kunsti valdkonda. Kõrgelt lendav kalakurg sobib riputada seinale, mõtestamaks elukeskkonda: kas isend, kes on Eestis kaitse all, jõuab ükskord Aafrikasse ning millal tuleb tagasi. Pilt justkui kannab probleemi: kas oleme arukad looduse väärindajad, kui puhas või ülev on meie lend argielus?

Omaette pärl on pepudega pannoo. Kollaaži „Laudkond” autor on Tarmo Siirak, kes võib polemiseerida näiteks teemal, kas sünnitada ning kui mitmel korral või olgu peres vaid üks laps ja lihaline nagu pildistatavad ise. Aga oluline eluterve pööre on antud: modellid ei ole traditsioonilise kõhutühjusega, näljast nõrkevad, mis on peaaegu igasugustes oludes trend, vaid potentsiaalsed emad, kes võivad – mõnele kõhnukesele imestust tekitavalt – arvukalt lapsi ilmale tuua. Pilt on tervisest pakatav suunaga tulevikku! Pildi teemaks võib olla muidugi mis tahes teine mõte, kuid iga vaataja leiab sealt endale oma sõnumi. 

Moekas on lõuendile trükk, väärtust toetab kallis hind (näitusepilt umbes 40 eurot). Paraku on mitme autori fotod kaotanud oma õhulisuse ja sära just selle alusmaterjali valikuga. Kalju Juurik tegi oma meisterlikele kaadritele kahju, kui valis lõuendi, mis pisendas pildi helikeelt ning helklust. Kärbsemusta muidugi paberkandjalt ei pühi, ent  erksate värvitoonide ja teravuse ülekanne olnuks veelgi parem.

Teravust võib hajutada uduse olu või õhtuse vine jäädvustamisel. Selle ülekandmiseks sobib oivaliselt lõuend. Õnnestunult talletas selle Janne Põlluaas pildiga „Hommik paotab hõlmu, öö vöö tõmbab koomale”, mis püüab harmoneerivalt ka vaataja pilku. On aga ka fotokunstnike rühmitusi, kes peavad loojanguid ja päikesetõuse üksnes banaalseteks esitlusteks. Nii on hiljutise Eesti Päevalehe veergudelt (16. oktoober 2015) lugeda, et nn sõnum on üksnes kunstnikul, pildistaja teeb lihtsalt fotosid ja fotograafial pole nüüdisaja kunstivormide seas oma kohta. Teinekord on otsesõnu loodusmaastikku alavääristavaid ütlemisigi, Jaan Künnap on öelnud „magusalt ilusad värvid!”.  

Jah, loodusmaastik pole enam popp, ajakirja Eesti Loodus fotokonkurss maastikufotosid üldse ei hinnanudki. Ega Haapsalu fotoklubi näituseltki leia eriti palju avatud või päikeseküllast loodusmaastikku tundeliste pilvedega, enam on lillelisi makrosid. Kahlematult on lihtsam teha lähifoto, kui joosta lagendikul  päikesekiirt püüdes, ning tabada esiplaaniks varjumängu seadmisi jms. Teinekord on vaja oodata, kuni taevas kattub pilvevarjunditega, ja see võib võtta tunde. Tõsi, Janne Põlluaas on veel mitme ilmeka ning tasakaalustatud kompositsiooniga põlistanud Läänemaa maastikku. Tiiu Kammiste panoraamid Haapsalust lisavad veidi postkaardi maiku, ent seda on kokkuvõttes vähe. Läänemaa omapära looduses ei peitu ju üksnes loomade ning lindude esitlemisega. Mõistagi valib iga piltnik endale oma teema ning kohatu on loota üleskutsetega enam loodusmaastikku tallel hoidma.

Huvitava võttepunktiga on „Taevaveski” Jaanika Samarajevi esituses, samuti Kenert Kraaviku aegvõte ja valguse tabamine veevoolust. Linnuelu jälitas olemuslikult Raivo Reimann. Seevastu Vladimir Krasnoštšokov riivis haarava  hetke autorallist käed hasartselt üles tõstnud pealtvaatajast ning tolmu kergitavast autost, ent kuhjas liiaga kokku kihutavate sõidukite pilte, mis hajutab pildikogumis tähelepanu. Tema kollaažis puudub keskne punkt, pilgupüüdja. Tõsi on seegi, et piltnikul on raske teha valikuid oma armsaist ülesvõtetest, kõrvaldada kaadrist teisejärgulist või eemalduda kuldlõikest. Mõne autori töö jääks vormistuselt pilkupüüdvamaks, kui oleks kärpinud pildi külgi või teinud valiku koguni ruudu kasuks. Näiteks nagu kormorani kohtumine hõbekajakaga Kauro Kuigi ülesvõttel või Sander Sirelbu „Suvenauding”. Märgitud autorite  fotod on nauditavad ka praegusel kujul, ent sobiks teistsugunegi pildi formaat nagu mitme teise autori töödel. Paraku ei johtu pildikuju valik alati mitte sisust, vaid fotoprintimist pakkuvate firmade teenustest. Julgelt võiks aga omatahtsi pildi paspartuusid teha ja lasta siis raamida, pealegi on kasutusel mittepeegelduvad klaasid, mis sobivad üles panna igasuguse valguse korral.

Kasuks tuleks kollektiivses tegevuses, nagu on fotoklubi, korraldada enam pildistamise tulemuste analüüse, leida motiive, miks pildistada ja kuidas vormistada loomingut. Fotoaparaat võib olla kunstniku tööriist, aga ka kassikuld hobifotograafi käes, et peituda maailma valu eest pildimasina taha ning  igavikustada üldmõistes tilli ja lilli, või lihtsalt linnuvidinaga seenemetsas püsistada oma mälukaardile looduse ilu.

Näitusel näemegi pisut enam pildilusti kui fotokunsti, mis ei vähenda sugugi ülespandud fotode huviväärtust. Iga autor saanud hakkama vähemalt ühe meistriteosega, rääkimata sellest, et näitusepildilt ei leia elementaarseid tehnilisi vigu. Autoreid on üle 20, mis enam kui mullu ja kõike ei mahu kirjeldama. Kahlemata oleks pildistamise stiimuliks fotoringi diplomi andmine omas žanris parimaile, mis eeldaks enne näituse avamist žürii otsuse avalikustamist. Hinnatud pilte oleks arendav vaadata ka näituselistel, kõrvutada oma arvamust kunstnike otsusega või külalisraamatut kasutades vastu vaielda. Praegu on kasutamata võimalus luua võistlusolud nii fotoringi sees kui ka näituselistele kunstimaitse arendamiseks, et tekitada soovi tulevikus ise osaleda.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Hobipiltnik
Hobipiltnik

Selle hetke ja emotsiooni, mida fotograaf jäädvustab, võib liigse töötlemisega hoopistükkis ära rikkuda. Liiga ilus ei ole ilus, vahel lausa häiriv, mitte fotokunst. Ei osalenud näitusel ja ei peaks tundma ennast riivatuna, aga millegipärast nii on. Mittesobilik on minu arvates ka kommentaar Aasta Loodusfoto žürii kohta.

Nàgija
Nàgija

Oleks ju huvitav lugeda, mida anonùùmne ise silmad lahti nàgi, mis foto ning autor meelde jài

Evald Kukk
Evald Kukk
Aleksander Kaasik näeb fotograafias palju rohkemat, millele enamus kaameraomanike üldse tullagi ei oska. Ega muidu öelda, et iga inimese kohta on juba ka Eestis vähemalt üks pildistaja. Interneti meediaeeter kubiseb juba sadadest tuhandetest piltidest, kus pole eesmärgiks üldse kvaliteet ja ei kannata fotokunsti määrangutki. Kaasaegsed “superseebikad” ei vajagi muud tarkust, kui vaid nupule vajutajat, et pilt kätte saada. Tõelisest maailmatasemel fotokunstiga aga kaamerate kuitahes täiuslikkus siiski võistelda ei suuda, rääkimata nupulevajutaja vähesest või puuduvast talendist. Lugedes Aleksander Kaasiku tähelepanekuid Haapsalu fotonäitusest, võiks tema olla üleeestilises AASTA LOODUSFOTO fotokonkursi (LAF) žüriis just see mees, keda seal väga vaja oleks. Parimad auhinnad,… Loe rohkem »
Anonüümne
Anonüümne

Suurepärane näitus. Artikli kirjutaja on seal kohati vist kinnisilmi käinud, sest nägemata on jäänud paljud asjad. Kasvõi sügisvärvid, mille puudumise üle näitusel ta kurtis. Veidi kohmetu ja ebaõnnestunud oli ka katse polemiseerida (või filosofeerida?) pildilusti ja fotokunsti teemal, justkui üks välistaks teise, igatahes ei saanud ma aru, mida autor õieti öelda tahtis. Aga kahtlemata tore, et näitust märgati ja sellest kirjutatakse. Näitus väärib nii seda kui vaatamist. Edu Haapsalu fotoklubile. Jään huviga uusi näitusi ja elamusi ootama.

wpDiscuz