Hiljuti kirjutatud loos mainisin, et ratsaspordivõistlustest olen hakanud ennast eemale hoidma. Päris tõele see ei vasta. Natuke ikka aeg-ajalt kiheleb selles suunas. Kui vanasti koosnes ratsasport peamiselt takistussõidust, koolisõidust ja krossist, siis tänapäeval leitakse aina rohkem ka alternatiivsemaid suundi. Kõigil pole hobuseid, kes suudaks üle mägede hüpata või jalgu pulksirgelt ette ajada, ja nemadki tahavad oma igapäeva vaheldust. Nii osalesin ma sel nädalavahetusel teist aastat järjest Saaremaa ratsaorienteerumise meistrivõistlustel. Ratsaorienteerumise võistlusi peetakse saarlaste juures juba ligi 17 aastat, mandril on see ala levinud alles vähesel määral. Siiski, leiutatud on see sport hoopis mujal, ilmselt Ameerikas, kus ta ratsaväelaste töödest ja tegemistest üle võeti.
Ratsaorienteerumist võib korraldada mitut moodi, kuid tänavu otsustati Saaremaa võistlused pidada valikorienteerumisena, mis on ehk natuke sarnane väga lühikese rogainiga. Iga ratsanik sai endale vahetult enne starti kätte kaardi, kuhu oli märgitud 24 punkti, mida võis siis soovi järgi enda valitud järjekorras ja koguses läbida. Tunniga pidi finišis olema, sest iga ületatud minuti eest sai trahvipunkte. Starti mindi kahekesi paaris. Seltsis on lõbusam võistelda ja ka hobused ei kipu nii kergesti närvi minema. Üksikul hobusel on tihtipeale keeruline hakata karja juurest ära minema. See võib nii mõnigi kord lõppeda hädakisa ja kaklusega ratsaniku ja hobuse vahel, kes on eri arvamustel selle kohta, mida järgmisena tegema peaks.
Kuigi võistlusi on peetud juba kaua, on igal aastal väikesi muudatusi ja ideid. Nii pakkusid sel aastal ühed ilmselt natuke hobuvõõrad korraldajad välja, et võiks hoopis ühisstardi teha, nii et kõik võistkonnad korraga rajale lastakse. Meid oli seekord 20 võistkonda ehk 40 hobust ja ratsanikku. Ühisstart olnuks kahtlemata väga võimas vaatemäng, aga oleks ilmselt nii mõnelegi paarile juba stardis lõppenud lennukate hüpete või perutusega. Kukkudes aga võinuksid ratsanikud kergesti teiste hobuste kapjade alla sattuda. Otsustati siiski nii „ägedast” algusest loobuda ja eelistati kolmeminutiliste vahedega inimesed rajale lasta. Sellegipoolest sai näha igasugu naljakaid asju. Kui ühele ratsanikule kaart kätte jagati, läks ta poni paberikrabinast nii närvi, et sööstis hooga platsi teise nurka, kust jäi punnis silmadega seda jubedust vaatama. Juba rajal olles tuli meile aga just kõige kitsamal teelõigul vastu teine võistkond. Muidu poleks ehk midagi juhtunud, aga teises võistkonnas olnud noor hobune otsustas, et selline lähedus temale ei sobi, ja tegi poole galopi pealt suure hüppe kõrvale. Õnneks oli ratsanik asjaomaste oskustega ja me saime nautida vabastatud teed, et suure hooga edasi põrutada. Ka seenelistega on metsas igal aastal olnud tihedaid kohtumisi. Nii mõnigi usin korjaja on oma kukeseeneämbrid hirmuga kaenlasse krabanud, nähes tema poole tormavat ratsasalka. Häid lapsi mahub ühte metsa palju, aga mitte liiga palju.
Teiste ratsaspordialadega võrreldes on ratsaorienteerumine üldjuhul suhteliselt turvaline. Oma olemuselt ja nõuetelt sobib see ka algajaile ratsanikele ja noortele hobustele. Nõutud ei ole erilist varustust ega võistlusvormi. Nii võis näha stardijoonele suundumas välimuselt ja olemuselt täiesti seinast seina ratsanikke ja hobuseid. Ka mina olin oma võistlusratsuks valinud alles mõned nädalad sadulas olnud eesti tõugu hobuse, kes sai temale esitatud ülesannetega suurepäraselt hakkama. See oli taas ilus näide selle hobusetõu heast närvikavast ja robustsest loomusest. Üldse oli eesti tõugu hobuseid sel võistlusel palju, mis ei ole Saaremaa kohta muidugi mitte mingisugune üllatus. On seal ilmselt eesti tõugu hobust vähemalt sama palju kui saare püsiasukaid. Ka poodiumil olid lõpuks eesti tõugu hobused ja tori hobused vaheldumisi. Sammu pikkusest ja väledusest hoolimata tuli sel võistlusel siiski üles näidata head kaardilugemisoskust ja nutikust. Nii ei pruukinud kõige kiiremad hobused olla sugugi mitte kõige paremad. Nimelt võis kiiruga ka mõnest kontrollpunktist mööda põrutada, sest nii mõnigi punkt oli nutikalt puu taha järsaku peale või lohu sisse ära peidetud. Kes aga lõpuks elusalt ja naerusui finišisse jõudsid, neid kostitati siis ka kohe kuuma supi ja mõnusa kringliga. Mida sa veel ühest toimekalt veedetud võistluspäevast tahad! Ei oska muud arvata, kui et see võistlusala võiks peatselt ka Läänemaale jõuda.
Ann Mari Anupõld
Piirsalu loomaarst
Tegelikult on ratsaorienteerumist ka Läänemaal juba peetud 🙂