Liina Põld: Võimla ei ole Haapsalu hariduse põhiküsimus

Liina Põld. Foto: Arvo Tarmula

Mõni nädal tagasi tõstatas Lääne Elu Haapsalu põhikooli renoveerimist kajastavas artiklis teema, kas remondi käigus uue kuue saav kool tohiks jääda võimlata. Olles sellele mõelnud, pean vajalikuks teemat pisut laiendada.

Võimlaga või võimlata — see pole uue kooli juures sugugi põhiküsimus. See on ajakirjanduslik võte tuua fookusesse midagi, millega intriigi tekitada ja lugeja tähelepanu tõmmata. Kui loobutakse millestki, mis tundub nii ilmne ja loomulik, on ju lihtne vastasseisu esile kutsuda.

Miks ei ole võimla siis küsimus?

Esiteks sellepärast, et laste kehalise kasvatuse tundide läbiviimine on Haapsalu põhikoolis seni hästi lahendatud ja lahendatakse spordihoone juurdeehitusega veel paremini.

Teiseks ja ennekõike sellepärast, et meil on palju olulisemaid küsimusi, mida peaksime küsima ja mille nimel pingutama.

Põhiküsimus on meie suutlikkus ja valmisolek rakendada koolis 21. sajandi õppimise ja õpetamise põhimõtteid. Selles, kuidas tervikuna täidame põhikooli riiklikku õppekava ja millised teadmised-oskused ning kui palju raha on meil on.

Pean kahetsusega tõdema, et suur osa põhikooli klassiruume näeb välja nagu 50 ja enam aastat tagasi. Vaatamata sellele, et õppekava järgi peaks eri ainetunnid olema omavahel seotud, toimub õppetöö koolis ikka 45-minutiliste teineteisest sõltumatute tundidena ja eri distsipliine hõlmavaid faktiteadmisi omandavate õpilastega.

Küsimus on selles, miks aktiivõppel baseeruvat loovust ja individuaalsust rõhutavat projekt- ja uurimusõpet nimetatakse ikka veel liiga sageli alternatiivpedagoogikaks. Miks on peamisteks metoodilisteks vahenditeks õpikud ja töövihikud, mitte nüüdisaegseid võimalusi haaravad interaktiivsed õppevahendid ja -keskkonnad? Miks me ikka õpetame „keskmist“ õpilast ja ei saa piisavalt lähtuda andekuse ja õpiraskuse erisustest?

Põhjuseid on ilmselt mitmeid: liiga suured klassid, mistõttu õpetaja ei jõua kõigiga individuaalselt tegeleda; õpetaja suur töökoormus, mis ei võimalda lisatööd kolleegidega õppekava analüüsimisel ja sidusteemade väljatöötamisel ning kindlasti riigi- ja omavalitsuse rahanappus. Just rahanappus sunnibki Haapsalu linna koolipidajana tegema valikuid, kas meil on vaja juurde veel ühte spordisaali või vajame raha ka muudeks olulisteks investeeringuteks.

Selleks, et bioloogiaõpetaja saaks loobuda vaid õpiku järgi uute teemade käsitlemisest, peaksin endalt küsima, mitu korda aastas võimaldame linna eelarvevahendite toel õpilastel külastada ülikooli anatoomikumi, loodusõppekeskusi või ekskurseerida puisniitudel, kus õpilased saavad vahetu kogemuse ja kokkupuute õpituga. Mitu sõitu võib bussitäie lastega ette võtta loodusõpetuse või füüsikaõpetaja, et külastada näiteks AHHAA teaduskeskust õppeotstarbel? Või kirjandusõpetaja? Mitu teatrikülastust või kohtumist kirjanikuga saab ta planeerida ühes veerandis, ja nii, et osa saaksid kõik õpilased, ka need, kelle vanematel ei ole võimalust lapsele piletiraha taskusse pista?

Tänuväärne on, et õpetajad püüavad vaatamata nappidele vahenditele leida võimalusi õppetöö huvitavamaks muutmiseks, kirjutades keskkonna- ja loodusõppeprojekte ning otsides lisavahendeid.

Eraldi valukoht on digivahendite kasutamine õppetöös. Me kuuleme üha infoühiskonna kiirematest arengutest, kuid digitehnoloogia eesmärgipärast kasutamist Haapsalu koolides napib. 21 sajandi koolis peaks digivahendite rakendamisele palju suuremat tähelepanu pöörama, et õppetööd paindlikumaks muuta ja aidates lahendada õpetajate ülekoormusega seotud probleeme. Samuti võimaldab oskuslik tehnoloogia kaasamine kasutada koolisolemise aega enam õpitu mõtestamiseks, grupis arutlemiseks ja õpetajalt küsimuste küsimiseks, mitte selleks, mida saab teha ka õpetajata (lugeda, kuulata loengut, vaadata õppefilmi jms). See aga nõuab linnaeelarvesse korralikke summasid, et õpilastel oleksid kõik vajaminevad digivahendid. Miks ei võiks üheks ranitsatoetuse komponendiks olla igale 1.klassi minevale lapsele tahvelarvuti, mida ta koolis usinasti kasutama hakkab?

Lugedes digivahendite tähtsustamisest koolis, võib nii mõnigi lugeja pahandada, kas on lastel kodus veel vähe nutivahendites istumist, nüüd tahetakse koolis ka tahvlid pihku pista. Tegelikult pole probleem tahvlites, vaid selles, et koolikorraldus (ja seda ilma liigsete tehnoloogiliste vahenditeta) sunnib lapsi istuma päev läbi koolipingis. Palju räägitakse rühihäiretega lastest ja sellest, kui tähtis on liikumine, aga paar korda nädalas toimuvad kehalise kasvatuse tunnid ei kompenseeri üldist liikumisvajadust.

Uue koolimaja puhul peame keskenduma võimalikult palju klassiruumide ja koridoride liigendamisele ning erinevas asendis ja kehalises liikumises toimuva õppe, samuti õuesõppe soodustamisele. Ideaalis on lapse päev koolis üles ehitatud nii, et istumine ja liikumine, sh erinevaid aktiivõppe meetodeid hõlmav õppetöö on tasakaalus ja tehnoloogia toetab õpitu omandamist.

Samuti peab olema eesmärgiks koos uue ruumilahendusega viia uuele tasemele kooli sisustus ja seada sisse nüüdisaegsed laborid. Juba koolidesse loodud haridustehnoloogide ametikohad ja õpetajate osalemine erialastel koolitustel toetavad mitmekesisema metoodika kasutuselevõttu ja uut koolikeskkonda.

Kokkuvõttes on võimla kõrval mitu olulist küsimust, mille lahendamisele tuleb keskenduda. Linna rahaline võimekus on täpselt selline, nagu ta on, oleme valikute ees ja kõike enesele lubada ei saa. Küll aga püüame liikuda selles suunas, et Haapsalu koolide eluspüsimise (iga-aastaste palga- ja hoonete ülalpidamiskulu) kõrval oleksime suutelised investeerima 21. sajandi koolikeskkonna loomisesse, uutesse seadmetesse ja panustama õpetajate ja õpilaste arengusse.