Täna saavad endised ja praegused vehklejad kokku Tuksi spordilaagris, et tähistada Haapsalu vehklemise jõudmist küllaltki auväärsesse ikka.
Kunagiste kadakakeppide või pajuvitste – nagu ''Vehkleja'' filmiski näha – asemel kasutatakse järjest moodsamat ja turvalisemat varustust. Hoog, millega Haapsalu musketärid oma oskusi, meisterlikkust ja sportlikku tahet igat mastaapi areenidel medaliteks realiseerivad, ei näi raugevat.
1950. aastal tulid Ilme ja Endel Nelis pärast Tartu ülikooli lõpetamist Haapsallu ja asusid sõjajärgsele põvkonnale omase innukuse ning sihikindlusega arendama võimlemist, vehklemist ja peotantsu. Vehklemine näis eriti sobivat, kõigest aastase harjutamise järel tõi Ivi Puupus koju esimese NSVL noortemeistri tiitli.
Kiire edu lõi tingimused professionaalse süsteemi loomiseks, mis kajastus hiljem vehklemiskooli rajamises, järjest uute ja paremate treeningmeetodite rakendamises. Mõned 1950ndail alustanud vehklejad (Leili ja Tiit Jostmann, Lembit Peikel, Robert Mintel, Tiit Räni) valisid treeneri elukutse ja tegutsesid spordikoolis vehklemistreeneritena. Nõnda kindlustati tugeva kaadri abil väljund rahvusvahelisele areenile juba nõukogude ajal, mil piiri taha pääses vaid hiidriigi koondise kaudu. Pealegi oli Nõukogude liit vehklemisilmas superriik, kes võitis maailmameistrivõistlustelt ja olümpiamängudelt kõige rohkem kuldmedaleid.
Esimesed rahvusvaheliste tiitlivõistluste medalid tõid Haapsallu Valeri Rossar ja Boris Joffe, kes said juunioride maailmameistrivõistlustelt vastavalt hõbe- ja pronksmedali. Järgmised suurtulemused langesid juba murrangulisse ajajärku, kui Kaido Kaaberma tuli maailmameistrivõistlustel NSVLi täiskasvanute koondisega esmalt pronksile ja seejärel 1991. aastal maailmameistriks. Aasta hiljem, Barcelona olümpiamängudel, tuli iseseisva Eesti lipuvärvides võistlev Kaido Kaaberma individuaalkonkurentsis 4. kohale. Toredalt sekundeeris nooruke Ahto Klaos, kes võitis kadettide MMilt pronksi.
Selleks ajaks olid epeed, populaarseimat relvaliiki nii meil kui ka mujal, vehelnud mõne aasta ka naised. Tuule tiibadesse sai Heidi Rohi karjäär, kes võitis Eesti rahvuskoondise ridades maailmameistrivõistlustelt hõbeda ja pronksi ning Euroopa meistrivõistlustelt individuaalse kolmanda koha.
Kaido Kaaberma lisas meie kontosse tiitlivõistluste individuaalseid medaleid. 2001. aastal võitis koos temaga esimese MM-medali – hõbedase – ka Eesti rahvusmeeskond.
Uus põlvkond treenereid: Helen Nelis-Naukas, Laine Küttim, Hardo Lehis, Peeter Turnau ja Peeter Nelis jätkasid traditsiooni ja uuel aastatuhandel pöörati Haapsalu vehklemises täiesti uus lehekülg.
Nikolai Novosjolov tuli kaks korda individuaalselt maailmameistriks ja Euroopa meistrivõistlustel teiseks. Helen Nelis-Naukase õpilased Kristiina Kuusk, Katrina Lehis ja Nelli Paju tõid medaleid koju suisa hulgi. Enne uue millenniumi saabumist jõudis Eesti võistkonnaga juunioride MMi pjedestaalile ka Marika Säär. Kristiina Kuusk tõusis Eesti koondisega Euroopa meistriks ja sai MMil hõbedase autasu. Nelli Paju tuli Eesti koondisega juunioride maailmameistriks ja Euroopa meistriks, peale selle veel individuaalne pronks.
Eriti säravaks on kujunenud Katrina Lehise karjäär, kes tõi kadettide ja juunioride EMidelt ja MMidelt kümme medalit, neist viimase, kõige väärtuslikumaga kaasnes juunioride maailmameistri tiitel.
Tänavune aasta on olnud mitmeti erakordne. Eesti naiskond ja meeskond võitsid Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali. Katrina Lehise debüüt täiskasvanute areenil oli edukas, kuid erakordne on, et meeste koondises vehklevad eranditult Haapsalu vehklemiskooli kasvandikud Nikolai Novosjolov, Sten Priinits, Marno Allika ja Peeter Turnau juunior.
Katrina Lehis sai Bakuus esimestel Euroopa mängudel Eesti koondise koosseisus hõbemedali. Nädal hiljem, MMil Moskvas oli ta 6. kohaga edukaim eestlane. Eelmisel MMil oli Sten Priiinits kaheksas. Tänavusel universiaadil Koreas lõppes Nelli Paju etteaste individuaalse pronksmedaliga.
Napilt rohkema kui 10 000 elanikuga Haapsalu on vehklemismaailmas täiesti fenomenaalne nähtus. Vehklemise suurriikides imestatakse, kuidas Eesti suudab nii napi ressursiga järjekindlalt tipus püsida.
1990ndate algul andis rahvusvaheline vehklemisföderatsioon mitmesuguste fondide kaudu Eestile toetust vehklemise arendamiseks, sest äsja iseseisvunud Eesti riik seda ise ei suutnud. Mõni aasta hiljem teatati rahvusvahelisest vehklemisföderatsioonist, et Eesti on nüüd piisavalt kosunud ja pealegi oleme vehklemise suurriik, nii et peame ise hakkama saama.
20 aastat hiljem peame tõdema, et olemegi järjest paremini toime tulnud ja väga suur roll on selles olnud Haapsalu vehklemisel.
Haapsalus on vehklemissporti harrastanud palju inimesi. Enamikule olid ja on olnud peamine võistlustanner NSVLi avarused ja Eesti jõuproovid. Uuemal ajal on lisandunud maailmakarikavõistlused, Põhjamaade meistrivõistlused jms. Kui kõiki Haapsalu vehklejate saavutusi loetlema hakata, tuleks vist broneerida terve nädala leheruum. Sestap tegime ülevaate vaid rahvusvahelistest tiitlivõistlustest.
Peeter Nelis
Selle aasta suurest sündmusest – film Vehkleja esilinastumisest ainult üks lühike lause, oleks võinud natuke pikemalt sellele keskenduda.
Tegelikult oli filmile pühendatud täiesti eraldi lõik – see tegigi käesolevast aastast erilise, häid tulemusi on ikka olnud. Külastasin ka toimetust, kahjuks vastust küsimusele, miks see välja jäi, ei saanud, kuna toimetaja oli puhkusele läinud.
P.Nelis
Tublid mehed! Aga miks on neil keskmisel pildil suu lahti? Kas keegi ahistas neid?