Võidupüha ja püha võidutuli

Mehis Born, major, kaitseliidu Lääne maleva pealik. ARVO TARMULA

Pärast Saksa Rauddiviisi ja Balti Landesveeri üksuste lüüasaamist 1919. aastal Võnnu all andis toonase 3. diviisi ülem kindralmajor Ernst-Johannes Põdder oma 23. juuni päevakäsuga välja järgmise korralduse: „Saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud.”
Usutavasti hakkas just neil ülevail hetkil idanema mõte võidupühast ja selle tähistamisest.

Adra seadmine võttis omajagu aega. Riigikogu jõudis alles 1934. veerbuaris otsusele, mis muutis 23. juuni riiklikuks pühaks. Ajakirjas Kaitse Kodu ilmunud Juhan Libe artikli „Kas uus rahvuspüha?” kohaselt pidi uus püha kujunema „jõuliseks ühistunde avalduseks ja rahvusliku enesetunde tõstjaks, mis täiel määral suudaks anda ülevat rõõmu ja elujõudu”.

Enne teist ilmasõda võidupüha riiklikult ei korraldatud, tähistamine käis pigem maakondlikul tasandil. Erandiks jäi vaid vabariigi 20. aastapäev, mil Tallinnas Vabaduse väljakul peetud paraadil koondusid ühtsesse rivvi ligi 16 000 kaitseliitlast, naiskodukaitsjat, kodutütart ja noorkotkast. Sõjaeelse vabariigi viimaseks jäänud võidupüha suur tähistamine oli Pärnus ja Pärnumaal. See tipnes Konstantin Pätsi sünnikohta Tahkuranda püstitatud mälestusmärgiga presidendist endast.

Seejärel tuli pool sajandit punast pausi. Taas tähistati võidupüha Eesti muinsuskaitse seltsi eestvedamisel 1989. aastal. Siis sõitis võidupüha puhul ligi 300 inimest Tallinnast erirongiga Vabadussõja lahinguväljadele.

Järgmise ja siiani kehtiva korralduse võidupühaga seoses andis 1993 Eesti Vabariigi legendaarne president Lennart Meri. Ta sõitis võidupühal Tallinnas peetud kaitsejõudude piduliku rivistuse järel koos kaaskonnaga Tartu. Raekoja platsil peetud kõnes märkis Meri muu hulgas: „Tegin kaitsejõudude juhatajale kindralmajor Aleksander Einselnile ülesandeks neid suviseid jaanipäevaeelseid paraade korraldada vaheldumisi kõigis Eesti linnades ning alustada seda demokraatliku Euroopa traditsiooni Tartust, Eesti nooruse linnast, kellele tänapäev võlgneb meie poliitiliste traditsioonide sünni.”

Sellest ajast on üleriigilisi võidupüha paraade peetud 21 korda, tänavu on järg jõudnud Hiiumaa kätte.

Millal ilmus areenile võidutuli?

Võidutule toomise mõte on pärit kaitseliidu Sakala maleva Põltsamaa malevkonnast. Seal alustati tulesüütamise traditsiooni juba 1927. Malevlased tõid tule Vabadussõja-aegselt Aidu lahinguväljalt Põltsamaale Vabadussõjas langenute ausamba juurde. Seal süüdati võidutuli, oli pidulik tseremoonia ja rahvapidu. 1929. aastast hakkas kaitseliit võidutule tseremooniat propageerima üle kogu riigi.

Nii nagu 1934 sai võidupüha ametliku staatuse, sai selle au ka võidutuli. Toona süütas võidutule riigivanem ja hilisem president Konstantin Päts võidupüha hommikul pidulikul rivistusel Kadrioru lossi ees. Seejärel viisid Tallinna maleva mootorratturid põlevad tõrvikud kõikidesse maakondadesse, kus need võeti vastu piduliku tseremooniaga. Õhtul süüdati presidendi läidetud võidutulest jaanilõkked.

Pärast iseseisvuse taastamist on võidutuli taas võidupüha tähistamise üks osa. Esialgu süüdati  võidutuli 23. juuni hommikul paraadi asupaigas Vabadussõja ausamba jalamil, kuid 2003. aastast sünnib võidutuli juba kahest eraldi leegist: muinas- ja mälestustulest.

Muinastule süütavad paraadi toimumiskohas noorkotkad 22. juuni õhtul iidse tulevibu abil.  Mälestustuli saab alguse samal päeval Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris. Võidupühaeelsel ööl on mõlemad tuled hoiul mõnes paraadilinna pühakojas, kust tuuakse need 23. juuni hommikul välja tulede ühendamiseks. Pidulikul tseremoonial saab mõlemast tulest võidutuli, mida paraadil osalev vabariigi president jagab kaitseliidu malevate tuletoojaile, kes viivad tule laiali üle meie armsa isamaa.