Kalle Muuli: Ööistungite palavik

Riigikogu ajaloo pikim istung kestis täpselt 20 tundi. See algas 1997. aasta 18. juunil kell 14 ja lõppes järgmisel hommikul kell 10, kui algas uus istung. 

See oli esimene kord, kus opositsioon kasutas soovimatu seaduseelnõu vastu võitlemiseks riigikogus venitamistaktikat. Esimese kuulsusrikka 10minutilise vaheaja võttis Reformierakonna saadikurühma esimees Siim Kallas, hiljem liitusid temaga erakonnakaaslased Heiki Kranich, Ignar Fjuk ja Andres Taimla, mõõdukas Mihkel Pärnoja ja isamaaliitlane Jaanus Betlem.

1997. aastal olid opositsioonis kõik kolm praegust valitsuserakonda. Nad tegutsesid nii tõhusalt, et said isegi suures vähemuses olles oma tahtmise. Maaerakondade palavalt ihaldatud kaitsetollide seadus jäigi vastu võtmata, sest päev pärast pikimat istungit algas riigikogu suvevaheaeg ja sügisel polnud valitsuserakondadel enam himu hakata kaitsetolle läbi suruma.

Nüüd on ööistungitest saanud riigikogu iga-aastane rutiin vähemalt eelarvearutelude ajaks. Hädaolukordadeks tarvilik võitlusvahend on sagedase kuritarvitamisega ära lörtsitud ja meelelahutuseks muudetud. Kui kunagi oli ööistung tõsine ettevõtmine, millega võis opositsioon vahel ka valitsuse põlvili suruda, siis nüüd on saanud ööistungist mäng, koomusk, mida opositsioonipoliitikud etendavad näitamaks, justkui võitleksid nad valijate huvide eest. 

Tegelikult teavad istungi venitajad suurepäraselt, et ööistung on üks tühipaljas lapsik etendus, mis ei muuda midagi. Eesmärk on lihtsalt ennast näidata. Lõputul vaheaegade võtmisel puudub sisu ja opositsioon ei suuda oma poliitilist tahet maksma panna, sest seda lihtsalt pole. Tolliseaduse vastu võitlejail oli ka ühine positiivne programm – vabakaubandus –, aga praegu ühendab valitsusväliseid erakondi vaid eitus: ärge tehke seda, ärge tehke toda! Asemele ei pakuta midagi.

Tõesti, kui midagi ei tee, siis ei pea ka millegi eest vastutama. Valitsus võiks ju aktsiisitõusud ära jätta, see poleks mingi kunst. Maksutõus ei rõõmusta kedagi, seda ei taha ka kõige pahatahtlikum minister. Aga siis tuleks ära jätta ka lastetoetuste suurendamine ja maksutagastus enam kui sajale tuhandele madalapalgalisele inimesele, kellest paljud hakkaksid saama iga aasta terve kuupalga või isegi rohkem oma kasinale sissetulekule lisaks. Kas elu läheb sellest paremaks, kui jätta kõik nii, nagu praegu on? Kas väljaränne väheneb ja sündimus suureneb iseenesest?
Pole ime, et riigikogu töö venitajaid hurjutas lõppeval nädalal isegi opositsiooni esindaja, vabaerakondlane Andres Ammas, kes 10. juuni Postimehes kirjutas: „Kuidas hinnata meil levinud mõttetute vaheaegade võtmise kommet? Kogenud riigikogulaste sõnul on see suhteliselt leebe, allakirjutanu arvates aga ka kahjuks vaimuvaene ja nüri tee.”

Sama vaimuvaeseks ja nüriks etenduseks on muutumas kahjuks ka umbusaldusavaldus peaministrile. Kunagi tehti seda üksnes siis, kui eesmärgiks oli tõesti valitsust vahetada; kui jõudude vahekord riigikogus oli varasemaga võrreldes muutunud, umbusaldamiseks vajalikud hääled olid enam-vähem koos ja kui oli reaalne võimalus saada avaldusele riigikogu toetus. Aga nüüd kogub Keskerakonna saadikute juht Kadri Simson umbusaldusavaldusele allkirju lihtsalt selleks, et telepilti ja ajalehte pääseda. Ta teab hästi, et riigikogu ei toeta tema algatust. Vähe sellest: ta teab hästi sedagi, et peaminister Taavi Rõivas on ise palunud endale riigikogus tuleval esmaspäeval usaldushääletuse korraldada. Aga edevus on nii suur, et ikka veel on vaja minna riigikogu kõnepulti rääkima, kuidas Keskerakond umbusaldushääletuse korraldamiseks allkirju kogub. 

Kui opositsioon ei suhtu ise oma ettevõtmistesse tõsiselt, on ka valitsusliidu poliitikuil raske opositsiooni ettevõtmistesse tõsiselt suhtuda. Väitlust asendab klounaad ja arutelust saab tühikargamine. Ligidalt vaadates on praegu veel näha, kuidas paljud uued saadikud nii valitsusliidust kui ka Vabaerakonnast püüavad tõemeeli tööd teha, aga keset üldist palagani ei paista nende jõupingutused silma. Meediakangelased on ikka need, kes mõttetuid etendusi korraldavad.