Fotod: erakogu
Haapsalu innovatsioonikeskuse loodusõhtul oli külaliseks 68aastane pensionär Arno Paavel, kes sõitis üksinda eelmisel suvel oma vana Vene villisega 56 000 km Balti merest Jaapani mereni ja tagasi.
Te sõitsite Vladivostokini ja tagasi kokku 56 000 km oma vana Vene villisega (Uazikuga), mida ei toodeta juba ligi 25–30 aastat. Mis oli sõidu eesmärk?
Minu käest on korduvalt küsitud, kust ma sain mõtte reisida Uazikuga Venemaale. Noorukina lugesin reisikirja „Autoga Jakutskist Moskvasse”, kus kaks Moskva inseneri otsustasid aastal 1965 Moskvitšil matkata Jakutskist Moskvasse.
Minu alateadvusse jättis see raamat mingi jälje. Hulk aastaid hiljem võtsin raamatu taas lugeda. Siis tekkiski küsimus, et huvitav, kas ilma igasuguste komiteede abita on säärane reis võimalik – oma autoga, omal riisikol.
Tahtsin ka näha, kuidas venelastel ehitustööd kulgevad. Suurte ehitusmeistritena on nad ehitanud kommunismi, küll sotsialismi ja paarkümmend viimast aastat kapitalismi. Tahtsin oma silmaga kaeda, kuidas ehitus kerkib. Tähtsaim põhjus oli siiski asjaolu, et 1906. aastal asus Eestist Vladivostokki elama ja töötama minu vanaisa Juhan. Tahtsin näha seda tõotatud maad, kuhu kolisid elama tuhanded eestlased, teiste hulgas minu esivanemad.
Mulgimaalt Tarvastu vallast saadeti mulle kaasa Bolšoi Kameni eesti muuseumi Tarvastu lipp. Mulgina otsustasin Mulgimaa suure lipu sõidutada läbi kogu Venemaa ja heisata see Jaapani mere kaldal, et siis see uuesti tagasi tuua. Kaug-Itta suurele Venemaale on küüditatud ja vangidena viidud üle 4000 mulgi. Liputeekond oli mõeldud neile austusavalduseks.
Otsustasin saadetised võimalikult kiiresti kohapeale toimetada ja tagasiteed võtta puhkusena. Sõita aeglasemalt, käia muuseumides ja vaadata, kuidas venelased elavad. Venemaa on nii tohutu suur, et kõikjal peatuda paratamatult ei jõua. Sain vähemalt teada läbitavate kohtade ajaloost, elanikest ja nii edasi.
Reisisite üksinda. Kas üksinda kõhe ei olnud?
Natuke ikka. Enim pelgasin sääski ja ülejoonud tegelasi ning muretsesin villise sõiduvalmiduse pärast. Villis on küll korralikult remonditud, kuid siiski… Natuke muretsesin ka oma tervise pärast. Olen märkamatult 67aastaseks saanud ja noorpõlve mõtlematused on hakanud välja lööma. Otsuse aitas langetada teadmine, et kui ma seda ära ei tee, siis piinab see mind vist küll surmani. Oma unistused tuleb ju täita. Keegi kunagi ütles, et ei maksa surra enne surma. Peab liikuma. Kui sa jääd koju tugitooli ja televiisori ette oma haigustele mõtlema, siis ei ole see värvikas elu lõpp. Peab tegutsema nii kaua, kui jalad-käed liiguvad ja pea töötab.
Saatus oli minuga heatahtlik. Saatis minu teele järjepidevalt abivalmis inimesi. Venemaal on palju maastikuautohuvilisi, kes on omavahel ühenduses – terve võrgustik.
Kui nad teada said, et Eestist on Vladivostoki poole teel vanal Uazikul üks avantürist (nii nimetas mind Habarovskis üks telereporter), siis sain neilt tõhusat abi. Oli nii, et kui lahkusin ühest linnast, olid mul juba paari järgmise linna džiiperite telefoninumbrid taskus. Ööbisin tihti džiiperite kodudes, aga enamasti oma Uazikus. Ainult neli korda magasin hotellis ja sealgi sain suurt allahindlust.
Nii keskeltläbi 600–700 km järel käisin töökodadest läbi, kus villist korrastati. Ise pidin maksma ainult varuosade eest, töö eest raha ei võetud, öeldi: omadelt me raha ei võta. Niisiis olin kampa võetud, kindel ja hea tunne oli.
Miks valisid reisimiseks villise, mis raputab, müriseb ja koliseb?
Kui süvenes Vladivostokki sõidu plaan, siis kargas pähe, et miks mitte läbi Venemaa ja Vene autoga. Meie hea vana Uazikuga. Suuri probleeme tekitas varuosade kvaliteet. Kibedate kogemuste järel leidsin Tallinnast enam-vähem normaalsed kauplused, kus vähemalt ei püütud hea jutu saatel praaki sokutada.
Kose autoremonditöökoda Jakkmoto võttis lõpuks remondi ette. Ise otsisin teekaaslasi. Neid leida kahjuks ei õnnestunudki ja lõpuks lõin käega. Otsustasin üksinda sõita. Ehk sellepärast mind Venemaal kussutatigi. Sellist asja polnud varem nähtud – üksinda vanal villisel Läänemerest Jaapani mereni ja tagasi. Auto ametlik mark on UAZ 469, kuid venelased kutsuvad teda Uazik, ka Kozjol, Eestis on see auto tuntud rohkem Vene villisena. Kutsun oma reisipartnerit reisikirjelduses nii ja naa, kuidas parasjagu tuju on. Heal lapsel mitu nime ja tubli oli ta igal juhul.
Olete kirjutanud oma seiklustest Venemaal raamatu „Väike väljasõit Venemaale”. Palun rääkige sellest.
Raamat ei ole müügis. Olen seda ainult tuttavatele jaganud. Huvitaval kombel küsitakse mult selle raamatu kohta üpris palju. Lasin 30 tükki trükkida, rohkem ei raatsinud praegu raha kulutada. Selle aasta suvel plaanin teha Venemaal põhjast lõunasse sõidu. Kui ka see reis on tehtud, kirjutaksin sellest raamatusse juurde.
Otsin sponsorid ja ehk leiab raamat siis järgmisel aastal oma tee poelettidele. Minu arust on see hariv raamat. Noored ei ole Venemaal käinud. Sellepärast ma püüdsingi käia koduloomuuseumides. Linnadest on kirjutatud lühidalt, ainult sellised huvitavamad kohad ja faktid.
Venemaa kohalikud võimud avaldasid soovi koostöös meie valitsusega paigaldada Konstantin Pätsi hauakohale mälestustahvli, aga vahepeal vallandusid Ukraina sündmused ja plaadi paigaldamine jäi ära. Kui 1988 olid Pätsi säilmete väljakaevamised Buraševos, siis olite kaevamiste juures. Millised on teie mälestused?
President puhkab nüüd küll juba Tallinna Metsakalmistul, kuid tema hauakohta Buraševos tähistab tohutu kivimürakas. Ma olin oma reisigraafiku juba sättinud nii, et olla 15. mail Buraševos, asetasingi siis tahvli asemel hauale lillebuketi Tarvastu valla poolt.
Ma olin Tallinnas bussipargis bussijuht 1988. Ühtlasi olin muinsuskaitse seltsi esimees ja kui tuli tellimus selliseks sõiduks, siis ei olnudki neil muud valikut, kui saata muinsuskaitse seltsi esimees, bussijuht. Nii ma sinna sattusin ja sain tuttavaks paljude ajaloolaste-arheoloogidega. Me suhtleme siiani. Väga põnev oli muidugi. Käisime ekspeditsioonil kaks korda. Esimest korda saime kümmekond hauda avatud. Kuni tuli üks suurem haud, kus oli kaheksa või üheksa noore naise skeletti, kõigil kuulihaavad koljus.
Tavaliselt olid väljakaevatud kõik psühhoneuroloogia haiglas surnud, kel koljud lõigati pooleks, et aju uurida. Haiglais tehti ka teaduslikke töid. Aga nemad olid hukatud, maha lastud. Kindlasti jälgis keegi meie kaevamisi. Nii kui me leidsime kuuliaukudega koljud, lõpetati meie kaevamised ära. Teisel korral jätkasime sealt, kus pooleli jäime. Pidi nagu teada olema, kus ta maeti, aga seal, kuhu ta oli väidetavalt maetud, seal Pätsi ei olnud. Kaevasime umbes 40 hauda lahti. Iga kord vabandasime viisakalt kadunukese ees. Ajasime uuesti hauad kinni, korrastasime ja panime isegi lilled. Surnuaed nägi palju ilusam välja, kui lahkusime.
Baikal, Olhoni saare põhjatipul.
Vladivostok, sild üle Kuldsarve lahe.
Jakutsk, igikeltsamuuseum.
Uaz Hunter oli 2014 ikka tootmises