Valitud poliitikute peitumine erakonna kommunikatsioonimasina taha toob kaasa ajakirjanduse tähelepanu teisejärgulistele ja poliitika tõsiseltvõetavust vähendavaile teemadele.
Uudisteagentuuri BNS juhil ei ole oma kabinetti. See on pikaajaline traditsioon, mida jagavad paljud suuremad uudistega tegelevad väljaanded. Muuhulgas annab see juhile vahetu pildi ajakirjanike igapäevastest tegemistest, rõõmudest ja muredest.
Iga päev kuulen seega, kuidas toimetajad arutavad, milliste taktikaliste nippide ja trikkidega mingilt allikalt, enamasti poliitikult, oma igati põhjendatud küsimustele vastuseid saaks. Ajakirjanduse üks aluspõhimõtteid on, et uudiseid ei mõelda välja ja kui kellestki olulises plaanis juttu tuleb, antakse talle sõna või küsitakse talt selgitusi. Teisisõnu, ilma inimestelt küsimusi küsimata ja nendele vastuseid saamata ei ole võimalik vähegi kvaliteetset ajakirjandust teha. Aga kõik ei taha ajakirjanikega rääkida.
On elualasid ja teemasid, kus tegutsedes ei peagi ajakirjanikele kunagi midagi ütlema. Eraelu, millega pole ise tuldud avalikkuse ette eputama, märkimisväärne osa ärist, tervis, harrastused jne. On ka hulk valdkondi, kus peaaegu kõik on avalik, ja kesksetel tegelastel on sisult kohustus vastata ajakirjanike küsimustele. Eelkõige on selliseid valdkondi poliitika, mis on olemuselt avalik asi, põhineb avalikul usaldusel ning otsustab avaliku raha kasutamise üle.
Paarkümmend aastat tagasi kerkis tihti süüdistusi ajakirjanike liiga lähedastes suhetes uue põlvkonna poliitikutega. Enamasti olid need alusetud ja kunstlikud süüdistaja enda rikutusest lähtudes, aga tõsi oli see, et ajakirjanike ja poliitikute omavaheline suhtlus oli praegusega võrreldes palju vähem formaalne ja vahendatud.
Praegu on poliitika ja poliitiline kommunikatsioon saanud Eestis täisprofessionaalseiks tegevusteks. Juhuslikkus ja improvisatsioon, üksiku isiku kaal on pinda kaotanud, vahendatus ja planeeritus on kasvanud.
Kui endine poliitik ja nüüdne poliitilise kommunikatsiooni nõustaja Ott Lumi neli aastat tagasi väga vaimukalt ja tabavalt viis Eesti poliitiku põhitüüpi ära kirjeldas, tõi ta iga tüübi või arenguastme olulise tunnusena esile ka suhte meediasse. Esimese astme poliitikul võib „meediasse sattumine /…/ olla pigem risk kui võimalus, sest meedia on karm peegeldus reaalsusest, mida on targem ehk isegi mitte peegeldada lasta”.
Teise astme poliitik korjab oma hääled kokku oskusliku võrkturunduse kaudu ja seetõttu pole meedial talle suurt tähtsust: „Kipub avalikkust pigem pelgama.” Kolmanda astme poliitik on meedia tähtsuse endale avastanud, kuid kuna ta ei taha või ei oska avalikkusega püsivat tööd teha, „kukuvad tal asjad veidralt välja”. Seda tüüpi poliitikut iseloomustab ka see, et ta kasutab ajalehe veergudele jõudmiseks sageli oma isikliku elu sündmusi.
Neljas ja viies tüüp ehk iseseisvad, ajakirjandusega suhtlemist tähtsustavad ning meedia toimemehhanisme mõistvad poliitikud, olid juba tollal haruldased.
Praegu on neid mõnes erakonnas ainult üks-kaks. Peaministri partei juhatuse liikmeist enamikule võibki helistama ja kirjutama jääda. Kui ei ole erakonna jutupunkte ja korraldust käes, jääb ajakirjanik vastuseta. Puhas ei ole sellisest manipuleerimisest loomulikult ükski erakond. Jääb toimetajate otsuseks, kuidas edasi minna: kas avaldada uudis, kus üks osapool pole sõna peaaegu saanudki? Kas kirjutada lugu peamiselt anonüümsete allikate põhjal? Või olla korrektne ja oodata? Aga kui selle peale just mängitaksegi?
Avalikkuse ees väljendub probleem selles, et valijad ei pruugi paljude riigikogu liikmete tegelike, vahendamata ja tuunimata seisukohtade, vaadete, tegevuste ja pädevuste kohta piisavat teadmist nii kunagi saada. Fotod seltskonnaürituselt – olemas; sotsiaalmeedia moosipostitused – olemas; pressiteadetesse vormistatud ümmargused laused – olemas. Aga vastused ootamatutele või ebamugavatele küsimustele? „Palun saatke küsimused kirjalikult!”
Nii tekib ajakirjanikel kiusatus tegelda kõige lihtsamate teemadega, mis on kolmandate allikate kaudu kontrollitavad. Kuluhüvitised, puhkused, puudumised, reisid, palk, avalikud libastumised. Võimalik, et valija saab vale mulje inimese kohta, kes teeb tegelikult hoolsalt tööd. Aga võib-olla ei saa kah, sest tegemist ongi erakonna tagatoa kuulekate topistega, kel omad mõtted, vaated ja algatused puuduvad?
Anvar Samost,
kolumnis
Topis käis EMTis iphonega lärmamas.
Kahju, kui inimesel oma elu ei ole… aga vb ongi teiste elu tema elu… see on muidugi nukker. Aga tema puhul ehk parim… oi jah.
Täpselt! Seepärast ei tahetagi ajakirjandusega suhelda, et tsura kirjutab sinust ikkagi mingi loo kokku kas vastad tema küsimustele või mitte, põhjendusega alati, et “rahval on õigus teada, rahvas nõuab vastuseid”. Kole julgelt võetakse endale rahva eest küsija õigus. Vastust saamata on küsitav koheselt kahtlane , vassija ja tõenäoliselt valemängur. Ainult rumal teeb inimesest järelduse ajakirjanduses ilmuva põhjal.