Peaministri kõne Reformierakonna suurkogul

Aasta ja 49 päeva tagasi valisite mind Reformierakonna esimeheks. Võtsin ameti üle mehelt, kes oli visa kestvussportlasena valitsust juhtinud peaaegu 9 aastat. 

Reformierakond ei olnud selle üheksa aasta jooksul sugugi alati reitingutes esimene – enne Andrus Ansipit ei olnud me reitingutes muidugi kunagi esimesed –, aga me suutsime selle 9 aasta vältel alati pälvida eesti inimeste usalduse valimistel.

Oleme korduvalt tõestanud, et liberaalseid väärtusi kandes, Eesti ees seisvaid väljakutseid täpselt sõnastades ning suuri otsuseid mitte kartes on võimalik ka esmapilgul ebapopulaarsed valikud inimestele mõistetavaks teha. 

Eksivad need, kes ikka ja jälle arvavad, et valijad ootavad poliitikutelt vaid populaarseid sõnumeid ning hommikuste lehtede järgi joondumist. Euroopa Komisjoni president ja 18 aastat Luksemburgi valitsust juhtinud Jean Claude Juncker on öelnud, et poliitik, kes jookseb pidevalt avaliku arvamuse sabas, ei kohtu oma valijatega kunagi, ta on neist alati vähemalt mõned sammud maas. Eesti inimesed ei soovi riiki juhtima populiste või tuulelippe, märksa enam osatakse hinnata riigimehelikkust ja visiooni. 

Valimiste eel sõnastasin Reformierakonna programmi põhjal Eesti visiooni ja nimetasin selle Uueks Põhjamaaks – see on hästi kaitstud, jõukas ja kasvava rahvaga maa. 1. märtsil andsid valijad kõige tugevama mandaadi just selle visiooni elluviimiseks.

Meil lasub nüüd ühtaegu nii võimalus kui ka vastutus, et Eestist saaks Uus Põhjamaa. Et Eestist saaks riik, kus on saavutatud Põhjamaade elatustase ja turvalisus, kuid mis on isiku- ja majandusvabadustelt jätkuvalt maailma tipus ning nii sotsiaalselt kui ka tehnoloogiliselt dünaamilisem ja paindlikum kui vanad Põhjamaad. Riik, mis on kindlalt kaitstud iseseisva kaitsetahte ja -võime ning tugevate altlandiüleste liitlassuhetega. Riik, kus on põhjala kiireim majanduskasv ning kus isikuvabadused ja isiklikud suured narratiivid on kõige tähtsamad. Riik, kus kolm last peres on uus normaalsus ja rahvaarv kasvab. 

Maailm meie ümber ei ole turvaline, kui me ise seda turvalisust ei loo. Me ei tohi mingil juhul unustada, et Ida-Ukrainas käib juba enam kui aasta aega sõda. Tuhanded hukkunud, miljonid kodutud, varemeis ning osaliselt okupeeritud riik ja võimetus ise oma tuleviku üle otsustada – seda pilti ei ole võimalik ilustada ka kõige osavamal diplomaadil.

Peame tegema kõik selleks, et ukrainlasi toetada. Olgu selleks majanduslik abi, sõja eest pagevate ukrainlaste vastuvõtmine või poliitiline toetus rahvusvahelistes organisatsioonides – meie roll peab olema aktiivne ja meie selg peab olema sirge. Sellega ei aita me mitte üksnes ukrainlasi, kes kahtlematult meie tuge vajavad, sellega aitame hoida Euroopa rahul ja koostööl põhinevat julgeolekuarhitektuuri ehk lihtsamalt öeldes tagada kogu Euroopa turvalisus. Eesti häälel on välispoliitilist kandepinda ning peame oskama seda tõhusalt kasutada.

Eelmise valitsuse ajal langetati ajaloolised otsused liitlaste Eestisse paigutamiseks. Ametisseasunud valitsuse töö on liitlaste kohalolekut suurendada ning põlistada. Kui praegu on Eestis nelja hävituslennukiga õhuturbeüksus ja üks USA maaväekompanii, siis lähiajal soovime maaväe kohalolekut suurendada pataljoni suuruse üksuseni, rajada Tallinnasse NATO lipu all töötav rahvusvaheline staap ning luua võimalused liitlaste varustuse eelpaigutuseks Eesti pinnale. Me teeme kõik selle nimel, et Ämarisse loodaks USA juhitav regionaalne õhuväe väljaõppekeskus. Kuid me soovime ka, et meie Euroopa liitlased võtaksid suurema vastutuse.

See kõik tähendab senisest veelgi suuremat heidutust, veelgi selgemalt saadetud signaali, et NATO kollektiivkaitse on kaljukindel. Sama kindel on Eesti enda panustamine iseseisva kaitsevõime arendamisse – enam kui 2 protsenti SKTst riigikaitsele, uute lahingumasinate ja tankitõrjerelvade soetamine ning kümned miljonid eurod liitlaste suurema kohaloleku tarvis tehtavateks investeeringuteks. 

Me ei ole Uus Põhjamaa enne, kui meie elatustase on teiste põhjamaade tasemel. See eeldab, et meie majanduskasv on kiirem ning toimub ka sissetulekute konvergents. See eeldab, et oleme oma majanduspoliitikas – nii keeruline kui see ka ei oleks – veel  edukamad kui maailma parimate hulka kuuluvad põhjamaad. Liberaalne ideoloogia on meile selles kindlasti toeks – riigi vähene sekkumine majandusse, aus ja õiglane konkurents ning kõigi ettevõtete ja indiviidide võrdne kohtlemine.

Lubasime valimistel ka jätkata tööjõumaksude langetamist ning majanduskasvu soosiva ettevõtluspoliitika ajamist ning seisame selle eest nüüdki. Maksukoorma nihutamine inimeste töiselt tulult tarbimisele aitab kiirendada majanduskasvu ning luua senisest kõrgema palgaga töökohti. Tulumaksu langetamiseks 26-lt 20 protsendile kulus meil 10 aastat ja 5 valitsust, aga me tegime selle ära. Võite kindlad olla, et seekordne üheprotsendine sotsiaalmaksu langetamine ei jää viimaseks sammuks maksukoorma kergendamisel.

Vähem kui 3 kuud tagasi valitud riigikogus on vaid üks erakond, kes seisab vankumatult tööjõumaksude langetamise eest, olgu sotsiaalmaksuprotsendi languse või tulumaksuvaba miinimumi tõusu kaudu. Mis tahes koalitsioon ilma Reformierakonnata tooks vältimatult kaasa astmelise tulumaksu ning kõrgemad maksumäärad. 

Üks neljast valitsuskõnelusi alustanud erakonnast lahkus laua tagant mäletatavasti just seetõttu, et ei taganenud oma nõudmisest tulumaksumäär tagasi 25 protsendini tõsta ning ettevõtetelt kasumi- ja omakapitalimaksu koorida. Mis oleks selle avantüüri majanduslik mõte või ideoloogiline selgroog, jäi paraku selgusetuks. 

Küsigem endalt, mis on need pudelikaelad, mis takistavad meil jõudmast Soome ja Rootsiga võrreldava jõukusega riigiks. Oleme olnud väga edukad esimeste sammude tegemisel – lihtne ja tõhus maksusüsteem, reinvesteeritud kasumi mittemaksustamine, kindel valuuta ja avatus väliskaubandusele –, kõik need on puhas õpikutarkus ning täitnud oma eesmärki väga hästi. Oleme majanduslikult edukam kui mis tahes saatusekaaslane… aga siiski veel mitte jõukas põhjamaa. 

Mida kaugemale jõuame majandusarengus, seda keerulisemaks muutuvad õpikud ning seda enam peame olema valmis ka ise uusi lehekülgi kirjutama. Mis on need sammud, mis viivad Eesti majanduse järgmisele tasemele? Peame kogu valitsusperioodi olema valmis ühiselt ajusid ragistama, et uudseid ja innovatiivseid lahendusi pakkuda või jalgratast leiutamata need arvukate ettepanekute seast üles leidma. Olgu selleks e-residentsus, reaalajas majandusarvestus, teadus- ja arendustegevuse potentsiaali tõhusam ärakasutamine majanduses või Euroopa digitaalse ühisturu käivitamine – igast innovatsioonist võib sündida suur kasu. Peame vaid suutma õiged asjad ära tunda ning ellu rakendada. 

Milline näiteks on Eesti liberaalse erakonna lahendus Vahemere põgenikekriisile? Kas ütleme, et see ei ole meie mure, või näitame üles avatust ja sallivust, nagu meie kaasmaalaste vastu 1940ndatel näidati? Õiged lahendused ei ole aga kindlasti lühikeses perspektiivis kõige populaarsemad.
Viimaste kuude meediapilti vaadates paistab, et keegi peab välja ütlema ilmse – Eesti poliitika on muutunud. Peale valimisi ei kehti enam sama poliitiline balanss, mis enne 2015. aasta 1. märtsi. Rahvas on riigikogus mandaadid ümber jaganud. On liitunud veel erakondi. Eesti tuleviku seisukohast oleks ohtlik võtta selletaolisi debatte agressiivsete vastasseisudena, kus võitjaks saab tulla vaid üks ja teine hävitatakse. Peame endile aru andma, et kõnelejad esindavad enamat kui vaid iseend. Ühiskondlik debatt aastal 2015 ei tohi olla kõrtsikaklus. Meie kõigi – iga poliitiku, arvamusliidri, ajakirjaniku ja kodaniku – ühine vastutus on osaleda ühiskondlikus arutelus, kaotamata lugupidamist vastaspoole suhtes. Teistsuguse seisukoha pooldajate austamine ei näita allajäämist, vaid enesekindlust.

Reformierakond on 2015. aasta riigikogu valimiste võitja. Meie nimekirjale antud 158 971 häält on erakonna ajaloo kõigi aegade teine ning iseseisvuse taastanud Eesti ajaloo 3. tulemus. Kui lugeda kokku ka eelmise sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel antud hääled, siis kõigi aegade 4. kõikidest erakondadest ja valimisliitudest, mis iial Eestis eksisteerinud. 

Taavi Rõivas,


peaminister, Reformierakond