Lauri Luik: Julgelt kõheduse vastu

Kui ma pisike poiss olin, siis elas Haapsalus palju võõrast keelt rääkivaid ohvitsere, sõdureid ja muid asjamehi, kellest igaüks täitis siin oma rolli. Tol ajal ma päris täpselt ei adunud, miks „need mehed” siin on ja kuidas nad siia on sattunud. Olin vaid kuulnud, et „meie” neid küll kutsunud ei olnud. Teadsin, et nad käivad mingitel sõjaväekogunemistel, kuhu aeg-ajalt sõideti vägevate suurte kastiautodega, mis tundus tol ajal isegi päris lahe. Mäletan selgelt, et postide otsas olid valjuhääldid, mille vali signaal tekitas meis alati hirmu. Mäletan ka seda, et meie kortermaja alla keldrisse olid ehitatud ruumid juhuks, kui peaks puhkema sõda või juhtuma mõni muu katastroof. See kõik oli meile kui maailma avastavatele lastele isegi põnev, kuid siiski ka omajagu kõhedust tekitav. Peagi muidugi mõistsin, kuidas ja miks olid sõjaväelased siia sattunud ning milleks see kõik. Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et Eestile on liiga tehtud.

Vahepeal oleme saanud vabaks riigiks ja väga palju on muutunud paremaks, kuid mõningad märgid rahvusvahelises julgeolekupildis on jäänud muutumatuks ja teevad ettevaatlikuks. Liiga palju tuleb ette tuttavlikku. Seetõttu pean julgeolekut tänase Eesti üheks suuremaks väljakutseks. Just sellepärast oli see fookuses ka riigikogu valimiste eel ja nüüdki, mil asume kavandatut ellu viima.

Töötame selle nimel, et taotleda riigikaitse arengus võimalikult suurt poliitilist ühisosa. Julgeolekuküsimustes ei tohi olla liigset poliitilist kemplemist. Oleme oma partneritega sotsiaaldemokraatlikust erakonnast ja IRL-ist kokku leppinud, et jätkame panustamist riiklikusse julgeolekusse vähemalt 2% ulatuses SKT-st. See võib tunduda abstraktse numbrina paberil, kuid tegelikult on selle panuse taga reaalne kaitsevõime kasv ja hea koostöö meie liitlastega — julge Eesti garantii, nagu mina seda kutsun.

Lisaks finantseerime täiendavalt Eesti kui vastuvõtjariigi tegevusi, mis loovad tingimusi liitlaste püsivaks kohalolekuks Eestis (regulaarsed artikkel viis õppused, eelpositsioneeritud varustus, Balti õhuturbe korraldamine Ämarist, roteeruvate üksuste kohalolek jne). Oluline on ka NATO kollektiivkaitseplaanide pidev ajakohastamine, et need vastaksid antud hetke julgeolekuolukorrale. Jätkuvalt tuleb panustada taristu arendamisse, et võimaldada meie liitlaste kohalolek ja siinne kaitsetegevus. Otse loomulikult tuleb ka Eesti idapiiri senisest enam kindlustada.

Valitsusliidu eesmärkideks Eesti julgeoleku suurendamisel on heidutuse kasv sõjalise agressori vastu, iseseisva sõjalise kaitsevõime kiirem väljaarendamine, võime seista rünnaku vastu kogu ühiskonna tegevusega, võime kiirelt lahendada hübriidkonflikte ja Eesti ühiskonna sidususe suurendamine ning valmisolek seista vastu infosõjale. Need on kõik olulised aspektid, millele tuleb paralleelselt tähelepanu pöörata.

Koalitsioonileppes on veel terve rida riiklikku julgeolekut tugevdavaid meetmeid, näiteks sõdurigarantii ja kaitsepalk, mis mitte ainult ei taga meie kaitseväelastele paremat elukvaliteeti, vaid ka sõjaväelase ameti ja auastme prestiiži tõusu ühiskonnas. Tsiviiltasandil on oluline, et suudaksime pakkuda heal tasandil riigikaitsekursusi, mis võimaldaks riigikaitsesse kaasata laiemat elanikkonda — nii, et iga eestimaalane oleks okas siilil ja keegi ei tunneks end kõrvalejäetuna. Riigikaitseõpetuse integreerimine gümnaasiumiastme õppekavadesse tekitaks noortes huvi julgeoleku vastu juba enne, kui neile saadetakse kutse ajateenistusse.

Ma tahan, et me ei peaks kunagi enam oma kodumaal kõhedust tundma, et meie lapsed ei peaks juurdlema selle üle, kes „need mehed” on ja mis asju nad siin ajavad.