PIISKOPILINN HAAPSALU. Tiit Salumäe tahtis juba lapsena piiskopiks õppida

Piiskopi tunnused on mitra ehk peakate, mis kujutab püha vaimu leeki, ning sau ja piiskopirist, mille keskel on rist ja päikese motiiv. Foto: Peeter Langovits

Isa eeskuju viis noormehe õppima õpetajaks. Neljapäeval piiskopiks saanud Tiit Salumäe leiab, et kirik vastutab terve rahva käekäigu eest.

Tiit Salumäe, piiskop on karjane, keda karjatate?

Uku Masing võrdles piiskoppi aednikuga. Karjane on idamaa kultuurist pärit mõiste. Karjase ülesanne ei ole mitte ainult vaadata, et kari laiali ei läheks, vaid ka rohumaade otsimine. Pühal maal, kust see mõiste pärit, karjad rändavad, otsides kohti, kus on veel süüa.

Kui suur on praegu luteri kirik, kui palju on liikmeid, kelle eest peate hoolt kandma?

Eesti kirik on rahvakirik, traditsiooni järgi peab Eesti kirik end vastutavaks kogu rahva saatuse eest. See ei ole liikmete ega maksumaksjate küsimus, sest kirik ei ole teenindusasutus, mis teenindab maksumaksjaid. Kuigi kirikus tasutakse liikmemakse paremini kui parteides, kus tasub 1–2 protsenti liikmeist. Kirikul on 30 000–40 000 maksumaksjast liiget. Ristituid on vähemalt 200 000.

Mida piiskopi tööülesanded kaasa toovad?

Eestis ei ole piiskopkondi. Olen peapiiskop Urmas Viilma asetäitja, kodumaal on kolm piiskoppi. Einar Soonele asukohaga Tallinnas alluvad Tallinna, Ida-Harju, Järva ja Viru praostkond, Tartu piiskopile Joel Luhametsale Tartu, Viljandi, Võru, Valga ja Pärnu.

Mulle Lääne- ja Saaremaa ning Lääne-Euroopa diasporaa: Saksa, Rootsi, Brüssel, Helsingi, Inglise praostkonnad ning Venemaa kuni Siberini. [Välis-Eesti piiskopkonna piiskop on Andres Taul – toim]

Mida piiskopi tiitel Teile isiklikult tähendab?

Vaimuliku ametis on astmeid kolm: diakon, preester ja piiskop. Piiskopi ülesanne on juhtimine ja teenimine. Kui suri paavst, kes on ametilt Rooma piiskop, oli keegi küsinud, kas kirik on peata. Keegi vastas, et kirikul on kogu aeg pea, kiriku pea on Kristus. Piiskop on rohkem kiriku jalad.

Aga ikkagi, mida piiskopiks pühitsemine Teile inimesena tähendab?

See tähendab ikkagi vastutuse lisandumist.

Ma lootsin, et ütlete, et see on Teie vaimuliku karjääri kõige helgem päev.

Küllap on ta ka selles mõttes tähtis. Kui laps olin, siis öeldi kodus: lähed konsistooriumisse piiskopiks õppima. Eks ta ole tähtis, aga vastutus on tähtsam.

Te olete kirikuõpetaja laps. Kas elukutse valiku tegid vanemad?

Ma ei ole pidanud kunagi valikut tegema, see oli iseendast selge. Mul on kaks venda vaimulikud, ühe õe poeg, ühe õe mees oli vaimulik.

Miks see nii on?

Ma usun, et isa autoriteedil oli otsustav jõud. Kui kujutada ette nõukogudeaegset olukorda, siis meie elasime ju täiesti teises maailmas. Kuusalu kirikumõisa härrastemaja oli meie kodu. Mu isa oli olnud soomepoiss, Soome raadio mängis meil kodus hommikust õhtuni. Toonane peapiiskop oli tihe külaline meie kodus. Meie suhtlusringkond oli tavapärasest erinev. Kuusalus oli väga jõuline suur kogudus. Isa ei saanud kuigi palju kodus olla, sest tuli käia ühelt talituselt teisele. Eelmise sajandi 50ndate lõpus olid inimesed Siberist tagasi tulnud, algas uus elu. Leerid olid väga võimsad. Tollal ei tohtinud olla grupiviisilist õpetust, kirikuõpetaja pidi leerilapsi õpetama ükshaaval. Mu isa oli Kuusalus vaieldamatu autoriteet. See ei saanud jätta mõjutamata. Jõuline ateism sai Nõukogude Liidus ideoloogiaks 60ndate alguses. Siis muutus kõik. Enne ateismi lainet olid mu vanemad õed-vennad olnud pioneerirühmas. Aga selleks ajaks oli mul selgroogu küll, et ise olla.

Kuidas sündis Haapsallu õpetajaks tulek?

Olin õppimisega lõpusirgel 1975. Töötasin konsistooriumis, meil oli Liaga plaan abielluda, lasin peapiiskopil end kihlata. Tuli vaadata, kuhu minna. Mul oli väga palju välissuhteid, see riigile ei meeldinud, Haapsalus oli mind võimudel parem turvata. Nii see tuli, 1. septembril 1975 suunati mind siia. Elama saime eelmise õpetaja korterisse, kirik ostis selle ära. Sel ajal ei olnud tavapärane, et kui kaks noort inimest abiellusid, said nad oma kodu vanematest lahus.

Mis on teid Haapsalus kinni hoidnud?

Pikka aega hoidis mind siin Nõukogude riik. Kui mind siia saadeti, siis tegelikult sellepärast, et olin hästi jälgitav. Külalised tulid meie koju alati pimedas, nagu Tõnis Padu, kes käis raamatuid lugemas. Toona tänavavalgustust ei olnud, julgeolek jälgis, kes käivad sisse-välja. Loomulikult kuulati pealt ka telefoni.

Haapsalu elu läks kohe väga kiireks. Jaani kiriku lagi oli mädanenud, sest sõjavägi oli lõhkunud oma antennidega katuseharja. Kiriku pööning tuiskas lund täis, kirikumees pidi nii õue kui ka laepealset lumest puhastama. Lagi tuli maha võtta ja uus ehitada. See oli fantastiline aeg, sest sain inimestega tuttavaks. Ega inimene tule niisama lihtsalt küsima kolmainsuse või laulatuse kohta. Aga kui kõrvuti tööd teha, tekib hoopis teine suhe.

1981 tegi peapiiskop ettepaneku minna üheks aastaks Puškinisse õpetajaks. Meil olid perre sündinud lapsed, aasta pärast laulatust kaksikud, nädal enne nende aastaseks saamist sündis kolmas laps ja järgmisel aastal neljas tütar. Lastekari oli taga, oli vaja raha teenida. Kuna Venemaal oli koguduse maksude tasumine hoopis midagi muud kui Haapsalus, võtsin koha vastu. Vahepeal määras peapiiskop mind Tallinna Kaarli kirikusse, aga riigipoolset kinnitust ma ei saanud. Nõukogude riik andis kirikuõpetajatele tunnistuse või litsentsi, et võisime riigivastast tööd teha. Ideoloogiatöötajana olime ju otseselt Nõukogude režiimi vastu. Riik õpetas, et kirik sureb kohe ära. Meie õpetasime, et kõik muu sureb ära, aga kirik on ainus, mis ellu jääb.

Kui kauaks te Puškinisse jäite?

Jäin sinna peaaegu kümneks aastaks. See on vana Tsarskoje Selo. Ingeri kiriku lugu on huvitav. 1975 oli Euroopa julgeolekukonverents Helsingis. Soome president Kekkonen ütles, et tema allkirja lõppaktile ei tule, kui Soome ehk Ingeri kogudus ei saa Venemaal tagasi kirikut. Ingeri kirikus oli loodusloomuuseum, seda ei tahetud tagastada. Selle asemel otsiti kiiresti Puškinis Saksa kirik, kus varem oli olnud autokool. Kuna ma oskasin soome keelt, olin noor inimene, siis ma sobisin. Elada oli vaja.

Sõitsin kolm korda kuus nädalavahetuseks sinna. Rongiga, autoga. Soomekeelne kogudus oli tohutu suur. Sinna tulid inimesed Siberist ja Musta mere äärest. Mul ei olnud midagi öelda, sest kogudus tuli kirikusse palju kaugemalt kokku kui mina. Kell 10 hommikul alustasin ristimist, 5 või 10, kuidas neid kunagi oli. Siis jumalateenistus, saal oli täiesti täis. Kes istuma tahtis saada, pidi tulema tund või poolteist varem. Saali mahtus koos seisjatega umbes 400 inimest.

Haapsalus ei näe kunagi nii palju kirikulisi.

Eks selles olnudki omaette võlu. Iga pühapäev niimoodi. Pärast teenistust oli paarkümmend matust. Surnuaial ei saanud käia, toodi muld, ütlesin nime ja muld viidi hauale tagasi. Kõige kiirem võimalus Puškinisse saada oli nii, et hakkasin kodunt kell 5 hommikul autoga sõitma, kell 7 läks lennuk Tallinnast. Toona pidi olema kohal 10–20 minutit enne õhkutõusmist. Sellest oli küllalt. Kell 8 olin Pulkovos. Sealt taksoga kirikusse, 20 minutit. Hommikukohv, nõupidamine juhtkonnaga, ristimised, teenistus, matused. Tass kohvi igal pool vahele, kiiresti takso, sest kell 4 tuli lennuk tagasi. Lennuk oli kell 5 jälle Tallinnas. Vahel oli nii, et pool seitse õhtul oli teenistus Haapsalus.

Enamasti käisin küll rongiga.

Kui tuli Eesti taasiseseisvumine, algas Haapsalu toomkiriku taastamine.

Ma ei ole hiljem ega varem elanud ajal, mil rahal ei ole üldse mingit tähtsust. Ainult idee, näita näpuga, viimaseni saab tehtud. Ütlesin, et on vaja sellisest materjalist selliste mõõtudega altarit, sai tehtud. Ütlesin, et vaja selliseid pinke, sai tehtud. Suurel reedel 1990 küsis Andres Lipstok, kes oli maavanem, kas ma jään oma sõnade juurde ja tahan toomkiriku taastamist kirikuks. Läänemaa kultuurijuht Andres Kaus arvas, et toomkirik peaks saama kontserdisaaliks. Mina ütlesin: jah! Jõulude ajal oli juba kiriku pühitsemine. Teenistusest oli ülekanne televisioonis. Nõukogude sõjaväe lennuväli töötas veel toona. Lipstok käis lennuväljal asja ajamas, et nad sel ajal ei lendaks.

Praegu on rahal väga suur tähtsus. Mida hakata peale keskaegsete kirikuhoonetega, mille pidamine käib kogudustel üle jõu?

Ega see peagi kogudusele jõukohane olema, need on kogukonna asjad. See on kultuuripärandi küsimus. Ega meil valida ole. Ümberehitamata kirikud on meie unikaalne kultuuripärand.

Ma usun, et Ridalale sobib uue kogudusehoone ilus saal teenistuseks palju paremini kui keskaegne kirik.

See on nii ja naa. Hoonel endal on suur religioosne ja hingeline mõju. Hooned on üldse ebapraktilised. Milleks on pankadel vaja nii kõrgeid torne? Neid poleks tarvis.

Mis on Teie esimene töö reede hommikul piiskopina?

Lennuki peale ja Inglismaale, meie praostkonna ja Haapsalu sõpruskoguduse külastamine.