SUUR GALERII: HÕFFi avarongkäik 1980. stiilis

Neljapäeva õhtul kaklesid Freddy Krueger ja Jason Voorhees diskotüdrukute kiljumise ning zombide mörina saatel Haapsalu kümnenda õõvafilmifestivali avatuks.

HÕFF sai kümneseks. Kui asi niisama edukalt edasi läheb, saavad praeguste korraldajate lapsed ja lapselapsed 2055. aastal festivali juubelit pidada.

Rahumeelsem algus

Tänavune, kümnes HÕFF tuli rahulikumalt kui mõnel varasemal aastal. Rongkäigus oli vähem õõva, sest saemehi tänavu möllamas polnud, ning ka linnajuhid ei võtnud avalikult festivali sobimatuse kohta sõna.

Mullu teatas Haapsalu linnavolikogu esimees Jaanus Karilaid oma Facebooki-seinal, et on aselinnapea Peeter Vikmaniga korduvalt arutanud, et „õudsed filmid ei sobi Haapsallu, erootika, armastus, ajalugu, usk – see sobib”. Toona lootis Karilaid, et küllap mõistab viimaks linnapea Urmas Sukles sama.

Volikogu esimehe mullusesse väljaütlemisse on koondunud paljude haapsallaste arvamus, et õõvakinole pole ses väikeses ja sümpaatses nukulinnakeses kohta. Pealegi olla elu niigi õudne. Neil, kes õudus- ja fantaasiafilmidest lugu peavad, on kindel veendumus, et Haapsalu tuntuim märk Valge Daam, turunduse alus ja kuvandi vundament, on kõige klassikalisem tondilugu. Linna, mis toitub kummitusloost, sobib õudusfilmide festival nagu aju zombi suhu.

Diskolik stiilipidu

Rongkäigus osalejaid oli Haapsalu kaubamaja peasissekäigu ees esmapilgul raske tuvastada. Pigem tundus, et poodi on midagi defitsiitsemat müüki tulnud ning sooduspakkumise ootuses on sissekäik ummistatud. Poest tulnud või sinna sisenejad põikavad neist mööda,külg ees, silmad maas. Et mine tea, mis siis juhtub, kui mõnele tegelasele silma vaatad.

Trenditeadlikum publik oli end parkla serva ning Posti tänava veerde paremaile vaatekohtadele seadnud. Need, kes kunagi telerist „Knight Riderit” neelasid, patsutasid parklas lösutavat KITTi ja imetlesid vaat et ainult kõlareist koosnevat autot. Tundus, et KITT püüdis sellest imeloomast vähem pilke.

Äkitselt võpatas kõlariauto ning üle kaubamaja esise kaikus kaheksakümnendate kultusseriaali „Knight Rider” tunnusmuusika. Plikad kiljusid, jalad tõusid üha kõrgemale, piltnikud klõpsasid justnagu hopakki tantsides rongkäigulistest igast asendist pilte. Tuhandeid, kümneid tuhandeid pilte. Puldiga tegelane kolonni peas tüüris pea kohal tiirlevat drooni.

Esimeseks tõsisemaks löömaks läks linnavalitsuse esisel muruplatsil. Mingid relvastatud kollid olid hirmust kiljuvad diskotüdrukud põõsaste ette rivistanud, Freddy Krueger õudukast „Elm Streeti luupainaja” ning Jason Voorhees filmist „Reede, 13.” (Friday the 13th) võtsid vastastikku ähvardavaid poose. Freddy konksküüned vuhisesid läbi õhu, Jason sähvas vastuseks hiigelnoaga.

Kõnniteel seisva rahvahulga jalge vahelt roomasid kohale zombid. Tuttavad näod, tuvastasid läbi kaamerasilma. Kus nad aastakese vahepeal konutanud on, mõtlesin. Meik tundus igatahes värske olevat.

Freddy sähvas oma käärjate küünistega ning Jason vappus. Jäi siiski vaarudes jalgele püsima.

Piigad kiljusid õudusest. Zombid olid end käpakile ajanud ning mörisesid hirmuäratavalt. Need, keda õõvaaeg karvavõrdki ei huvitanud, üritasid kõnniteel üle zombide edasi astuda.

Läbi õhu sähvas Jasoni nuga ning Freddy varises põrmu. Piigad kargasid Jasonile rõõmust kaela. Musirahe.

Kõrvaltänavas maandus ilmselt ufo, sest justnagu maa alt ilmusid lagedale tegelased, keda võis tulnukaks pidada. Jagasid andrusansiplikke fooliummütse. Ka rongkäiku seirav õõvaasjatundja Mart Sander sai endale ühe.

Diskorütmide saatel liikus kirev seltskond edasi. Freddy oli end jalule ajanud ning enam Jasonile kallale ei tükkinud. Kultuurimaja esisel oli mingi relvastatud jõuk kiselnud nii, et kõikjal vedeles laipu. Inimjäänused lohistati minema ning platsi vallutasid diskopiigad.

Õõvaaeg on alanud.

Ungru lossi öökino

Neljapäeva õhtul kell kümme algas Ungru lossi varemeis kinoõhtu. Sadakond õõvahuvilist sai seal vaadata maailma filmiklassikasse kuuluvat Mario Bava 1960. aastal vändatud kultusteost „Saatana mask”. Uudistajaid oli meilt ja mujaltki, sest oma teki rullisid „kinosaali” laiali norrakad, kes olid tulnud koos koertega.

„See film sobib siia õhkkonda nagu valatult,” rääkis Mart Sander vene kirjaniku Nikolai Gogoli teose „Vii” ainetel vändatud linateose sissejuhatuseks. „See film on lihtsalt nii hea.”

Sander meenutas, et Nõukogude kineastid tegid „Viist” 1967. aastal oma versiooni. „Mis on Bava omast tegelikult õudsem,” lausus Sander.

Bavast rääkides meenutas Mart Sander, et itaallane saanuks tänavu saja-aastaseks ning et „Saatana maski” filmimiseks antud talle kuus nädalat. „Poole rohkem, kui Itaalia filmidele tol ajal tavaliselt anti.”

Ungru lossi öökino pilte leiab siit.

Mulluse õõvafestivali zombierongkäigu galerii leiab siit.

Fotod: Urmas Lauri