Haapsalu käsitööseltsi liige Pille Schneider kudus Šoti päevade puhuks valmis Shetlandi salli, mis oma pitsilisuses meenutas Haapsalu salli, kuid kui kaks salli kõrvuti asetada, on sellest veelgi õhulisem.
Mirje Simsi sõnul eristab Haapsalu ja Shetlandi salli eelkõige kudumistehnika, mis viimasel puhul on üsna keeruline. Näiteks kootakse kõik read parempidisena ja pits kootakse kohe salli külge, mitte ei õmmelda hiljem nagu Haapsalu sallide puhul.
Pitsikeskuses näha olev sall on kootud Shetlandilt tellitud lõngast ja valmis kootud 19. sajandil elanud proua Williamsoni mustri järgi.
Üks asi, mida Haapsallu salli kudujad Shetlandi käsitöölistelt õppida võiks, on Simsi sõnul see, kuidas oma tooteid kaitsta. Mirje Sims ütles, et sealt on väga raske õpetusi jms kätte saada, sest iga liigutuse eest tuleb maksta.
Põhjameres, Šotimaa ja Norra vahel asuvad Shetlandi saared olid rahvusvaheliselt tuntud pistikudumiskeskus, kus naiste kudumid olid kalapüügi ja väikepõllumajanduse kõrval olnud aastasadu üks saarte peamisi kaubandusartikleid ja sissetulekuallikaid.
Kudumiseks kasutati koramides tingimustes kasvanud ning rohust ja vetikatest toitunud Šhetlandi lammaste villa, mis on omadustelt pehme, kerge ja soe.
Simsi sõnul on Pille Schneider järgmisena lubanud ette võtta kolmanda kuulsa salli – Orensburgi oma.
Käsitööseltsi naiste kootud sokid on juba Ukrainas, sellega on korras. Nüüd on jälle sallide käes kord.
… mõistusele! Selle asemel,et kududa pitsilisi salle,peaks kuduma sokke Ukraina sõduritele !! Eesti maatasa tegemiseks piisaks kümnel vene hävitajal kümneks päevaks.! Sõda on meile väga lähedal.
Küll mõni võib rahulolematu olla. Kas sokkidega kuidagi saaks siis hävitajate vastu? Sallide kudumine kuidagi toob sõda lähemale või? Inimesed koovad omast heast tahtest, pole vaja neid piirata, hirmutada ega ka ähvardada.