Toomas Tamsar: Jõukus oleneb järgmisest riigikogust

Tööviljakuse kohta küsitakse sageli pahameelega: kuidas kasvab bussijuhi tööviljakus mitmekordseks pelgalt sellega, kui ta sõidab 70 kilomeetrit põhja poole Soome? Seda näidet kasutatakse peamiselt tõestamaks, et Eesti tööandja on ahne, aga Soome oma jagaks viimasegi sendi hinge tagant laiali, kirjutab tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar.

Tööandjate keskliidu viis töörühma, kes koostasid tänavuse tööandjate manifesti, jõudsid samale tulemusele: Eesti suurim proovikivi lähiaastail on töötava inimese elujärg. Kõik tööd ei saa kunagi kõrgepalgaliseks, aga igale täiskohaga tööl käivale inimesele peaks olema tagatud inimväärikus ning ta ei peaks närutama. Elujärje kasv on hädavajalik ka selleks, et pöörata iive positiivseks ning tagada eesti keele ja kultuuri säilimine.

Eesti käekäigu üle kurta on ühelt poolt ebaõiglane, teisalt on meil liiga palju inimesi, kes täiskohaga töötamisele vaatamata elavad tegelikult vaesuses. Valimiste eel lubab enamik poliitikuid, et kehva elujärje parandab miinimumpalga järsk tõstmine. 

Arusaam, et palju Eesti tööinimesi elab kehvasti, sest tööandja on raha nende eest luku taha pannud, on oma primitiivsuses ka populaarne ja laialtlevinud, kuid kindlasti vale. Sellegipoolest panustavad valimiskampaania paljud poliitikud mõttekäigule „jõukus saabub siis, kui riigi jõuga võtame ettevõtetest ja jagame rahvale”. Päris maailm on keerulisem: siin saab iga tööinimese jõukus kasvada koos ühiskonna üldise jõukuse kasvuga, mitte olemasoleva aina osavama ümberjagamisega.

Kui iseseisvusaja kahel esimesel aastakümnel kasvas ühiskonna kogujõukus hoogsalt, siis praegu on kasvutempo raugemas. Me olime Euroopast vaadates haritud, kuid odav tööjõud, see meelitas siia välismaiseid ettevõtteid ja soodustas Eesti ettevõtete eksporti. Praegu ei ole me piisavalt jõukaks saanud, kuid Euroopa silmis ei ole me enam odav tööjõud.

Konkurentsieelis, mis on meid kaks aastakümmet hästi teeninud, ei teeni meid hästi enam järgmisel kahel aastakümnel. Lihtne tõde on, et paremini elamiseks tahame teha paremini tasustatud tööd; selleks aga peame ühiskonnana suutma oma tööd maailmale kallimalt müüa. Majanduses romantikale kohta pole, Saaremaa siluett või sinimustvalge märgike toote peal pole miski, mille eest oleks maailm valmis ekstra peale maksma. Võluvitsa pole.

Ainus võimalus töö eest rohkem teenida on teha keerulisemat tööd, mille eest on maailm valmis enam maksma.
Algul mainitud bussijuhi näite juurde. Soome bussijuht saab kordi suuremat palka, sest tema tööandja müüb bussijuhi tööd mitu korda kallimalt, sest Soome sõitja on mitu korda jõukam. Soome ühiskond on mitu korda jõukam, sest müüb oma tööd maailmale kallimalt.

Et suudaksime teha sama, on vaid üks raske tee – õppimine. Vähemate töökätega suudame teha rohkem ja keerulisemat tööd ainult siis, kui teeme seda palju nutikamalt ja targemini. See ei puuduta kaugeltki mitte ainult tööinimest, ka ettevõtted ja riik peavad olema selle võrra märksa targemini juhitud. Palju on õppida.

Iga maksumaksja maksab oma sissetulekust üsna suure osa haridussüsteemi ülalpidamisele. Priisata pole kellelgi, seetõttu peame teraselt jälgima, et see raha oleks hästi kulutatud. Et selle eest ei pakutaks noortele täiskasvanutele lapsepõlve pikendust, vaid koolitataks kõrg- ja kutsehariduses neid erialasid, mida tõesti vaja on. Veelgi tähtsam on, et pidev õppimine ja enesetäiendus saaks elustiiliks. Majandusministeeriumi tööjõuvajaduse prognoos näitab, et kümnendivahetuseks kahaneb vajadus nii lihttööliste kui ka juhtide järele, kuid märgatavalt kasvab vajadus just oskustööliste ja tippspetsialistide järele.

Ainult kõige lihtsamat tööd teha oskavaile inimestele paraku häid uudiseid pole: vajadust sellise töö järele on üha vähem ning nende inimeste elujärg jääb keskmisest üha rohkem maha. Alampalga jõukohasest hoogsam tõstmine, mida poliitikud Eesti maakonnakeskustesse peagi lubama tulevad, parandab olukorda vaid lühiajaliselt, kokkuvõttes aga kiirendab nende töötuks jäämist ning töö Aasiasse kolimist.

Uuest aastast on alampalk 390 eurot. Sellega ära elada on väga raske. Et inimene saaks kätte alampalga, peab tööandja koos kõigi maksudega välja maksma 523 eurot. See tähendab, et ta peab selle inimese kuu aja töö müüma kellelegi maha vähemalt 523 euro eest, et üldse nulli tulla. Kui liita ka käibemaks, siis iga miinimumpalgaga töötaja tehtud töö eest peab tarbija kusagil lõpuks maksma vähemalt 635 eurot. Kui tarbijad pole nõus seda maksma, ei ole kõnealust töökohta kahjuks kuigi kauaks.

Tööandjate keskliidu arvates on kevadel alustaval riigikogu koosseisul üks ülesanne, mis on kõigist ülejäänuist mäekõrguselt suurem: Eesti ühiskond tuleb targalt ja riigimehelikult juhtida õppima. Madalapalgalised on töökaotuse riskirühm – neile tuleks pakkuda võimalust uute oskuste omandamiseks enne, mitte pärast töötuks jäämist. Puudega inimesed tuleb aidata tööle ja õpetada neile sobivaid oskusi, et igaüks, kes osaliseltki suudaks ja sooviks panustada, saaks seda teha. Kutseõppes tuleks juurutada nn õpipoisisüsteem, kus suur osa õppest toimuks töökohas – nii vastavad inimese koolist saadavad oskused ettevõtetes päriselt olevaile vajadustele. Maksupoliitika peab soosima ettevõtjate panustamist töötajate harimisse, täiendamisse, aga ka töötajate tervisesse. Samamoodi peab see soosima inimeste endi huvi enesetäienduse ja uute oskuste õppimise vastu, sest kokkuvõttes pole see muud kui iseenda konkurentsivõime eest hoolt kandmine. Meie, tööandjad, peame samamoodi palju õppima, kuidas tööd targemalt korraldada, tõhusamalt teha ja paremini müüa.

Õppida pole lihtne. Poliitikud tulevad teile valimiste eel sellegipoolest pakkuma lihtsaid lahendusi, võluvitsad on aga ainult muinasjuttudes. Kui kohtute nendega kodukohas, tehke neil kõige paremas mõttes elu raskeks. Valimiskampaaniat tegeva poliitikuga kohtudes ärge küsige temalt, kuidas ta kavatseb eestimaalased rikkaks teha.

Küsige, kuidas ta kavatseb Eesti ühiskonna targemaks teha, sest see on järgmise nelja aasta kõige tähtsam küsimus.

Toomas Tamsar, tööandjate keskliidu juhataja