Kass Findus (Elise Pihlakas) on mures murtud, sest jõulukuuse asemel on kuusejalas porgand. Pettsoni-taat (Aivo Paljasmaa) leidis siiski lahenduse, mis kõigile palju rõõmu valmistas. Foto: Urmas Lauri
Kas jõulud jäävad tulemata, kui ei toimu ühtki jõuluetendust ja söögiks ning jõuluiluks on kasutada ainult porgandeid? Vastus on: kindlasti mitte, aga mis jõulud need on!
Tänavu rõõmustavad Haapsalu lapsi kolm kohalikku truppi nelja jõuluetendusega. Kõige esimesena kutsus Iloni Imedemaa vaatama Karel Rahu lavastatud „Muidugi oskab Lota peaaegu kõike!”, siis sai Aivo Paljasmaa käe all valmis Kojateatri lavastus „Pettsoni ja Finduse jõulud”, lavastaja taastas ka mulluse „Kas notsu näeb jõule?”. See Teater pakub omalt poolt Marina Sillaste lavastust „Kas Joruvanast võib saada Jõuluvana?”, mida saab kutsuda laste või täiskasvanute jõulupeole, aga kohendamise järel ka uue aasta sees mis tahes peole. Näinud olen kolme esimest, sestap saan võrrelda kahe lavastaja tööd.
Tunnistan, et olen oodanud aega, mil jõulueelsel ajal ilmuks Aivo Paljasmaale konkurent, kes talle tihedalt kandadele astuks ja vanameistril laisaks minna ei laseks. Ometi on ka tänavu lavastaja Paljasmaa suurim konkurent lavastaja Paljasmaa ise. Ta valdab nõksu, kuidas teha säärane lavalugu, mis köidab mudilasi, naerutab koolilapsi ja paneb muigama ja/või teeb meele härdaks ka täiskasvanuil, kes laste saatjaina paratamatult etendusele satuvad. Kena, et nende peale mõeldakse! Lavastusele seab oma tingimused asjaolu, et minnakse etendama koolidesse-lasteaedadesse päevasel ajal. Ehk siis lavakujundus olgu napp ning mobiilne ja näitlejaid vähe, needki varnast võtta – seega lapsed, keda koolist tunnikeseks ära lubatakse, ja kodused täiskasvanud.
Iloni Imedemaa jõulutükk etendub nädalavahetuseti ja seal näeb imelist lavakujundust, mida naljalt teise kohta ei tõsta. Karel Rahu lavastuses on selge tekst ilma alltekstita ja sirge sündmustik ilma tagamõtteta. Seega pakub rõõmu ja arusaadavat lugu kõige nooremale vaatajale. Lavastus näib tehtud olevat tekstitruult (pole näidendit lugenud, seega võin vaid oletada), knihve ja nõkse lisamata.
Paljasmaa on Sven Nordqvisti looga dramatiseerimisel üpris familiaarselt ümber käinud ja igal etendusel lubab ta enesele Pettsonina mõningast improviseerimisvabadust. Sisse on torgatud ka nn suitsuvorstinalju. Mäletate, Estonia teatri operettides, mida lavastas Sulev Nõmmik, võeti 19. sajandi Viini salongides ikka jutuks suitsuvorst ja sink, nende söömine või puudumine laualt. Kindel viis saali naerutada, sest need olid päevakajalised torked. Üht-teist päevakajalist kuuleb siingi. Gustavsson tahab laenata muruniidukit, sest rohi muudkui kasvab. Kooseluseadus tuleb vanamehe ja kassi „kokku elamisega” seoses samuti jutuks.
Kummatigi mõjub lugu täiesti autoritruult. Lõppeks pole tähtis, et raamatust erinevalt ei saa vanamehe põlv viga mitte tahtmatul kelgusõidul, vaid sahvririiulil turnides. Kas viga saanud Pettsonit tuleb vaatama pool küla või ainult naabripere, ikkagi on üksteise märkamine-toetamine loo peamise mõttena esile toodud.
Aga siis äkki, tolksti, see pisuhänd! Äraseletatult Jeesuslapse sündimise lugu. Lugu oli lavale seatud leidlikult. Jutustamist alustab proua Gustavsson (Tiina Sula) justkui laste ja kassi harimiseks. Siis võtavad jutujärje üle lapsed ise, kes, nagu näib, teavad suurepäraselt, mis juhtus tol kaugel ajal Petlemmas, lõpus kõlab kaunis jõululaul. Vahepala viib emotsioonid aga nii üles, et näib, nagu oleks sellega lugu läbi. Esietendusel aplodeeriski terve saal ja küllap oli mõnelegi üllatuseks, et näidend veel edasi läheb.
Olgu siinkohal ära õiendatud üks asi, mis laupäevaselt etenduselt südamele jäi. Armsad mobiiltelefoni omanikud, kui astute üle saali läve, et vaadata laval toimuvat lugu, palun lülitage oma telefon välja! On päris kindel, et see heliseb kõige ebasobivamal momendil. Täpselt sellel hetkel, kui õrn viisijupp jõuluevangeeliumi jutustamise lõpetas ja hingel oli ilus olla, kuuldus nõudlik trillerdus ja mehine hääl hakkas selgitama, kuidas ta praegu üldse rääkida ei saa ja mispärast see nii on … Kas eelnenu tõttu või iseseisvalt ja omal algatusel otsustas tehnika üles öelda. Lumise taluõue asemel ergas taustaekraanilt esiteks sinist ja seejärel läks kõik mustaks.
Trupi kiituseks tuleb öelda, et nad käitusid kui karastunud lavahundid – ei sattunud segadusse, ei otsinud pilguga abi lavastajalt, jätkasid rahulikult, nagu midagi poleks juhtunud. Selle taga pole mitte üksnes külm närv, vaid ka tõhus töö ja lavareeglite mõistmine.
Paljasmaal-Pettsonil on see minu mäletamist mööda paljude aastate peale kolmas kass, vabandust, Findus (Elise Pihlakas). Eelnenuist kõige noorem, kõige sõnakam-söakam ja kõige krapsim. Hoogu sattunud kassi liikumist annab edasi tuhisemine rulluiskudel. Kassilikkust rõhutab ka paindlikkus ja liikuvus. Findus viskab silda ning hundiratast, räägib ja laulab samal ajal. Imetlusväärne! Sinna juurde veel pahane suhisemine ning turtsatused, pahurad käpahoobid kuuse rolli sätitud porgandi pihta. Kass mis kass. Aga muidu laps mis laps, nagu Nordqvistilgi kirjas on. Ootab jõulusid, ootab kingitusi, ei lepi paratamatusega, valmis alati tegutsema, õhinal asja küljes, kärsitu jne. Väljendab veenvalt sügavat põlgust kõigi maailma porgandite vastu ja Pettsoni omade vastu iseäranis, mida liikumisvõimetuks muutunud vana jõulutoidu ja -ilu asendamiseks välja pakub. Porgandist saab tänu Elisale lausa nurjunud jõulude sümbol. Findusel pole laval ühtki sellist momenti, kus ta lihtsalt vaataks, mida teised teevad, kui omal repliiki ega otsest liikumist pole. Elise on kogu aeg mängu sees ja naudib silmanähtavalt laval olemist, teda on hea vaadata.
Mona (Mona Pihlakas) teeb Gustavssonide ninatarga tütrena väiksema rolli, tema ja Aksli (Mattias Metsalu) kanda jääb lavastuse muusikaline pool. Mõlemad puhuvad plokkflööti ja laulavad. Elus muusika ja laulmine laval on asendamatu, ehkki muusikamasinast võib terve orkestri toeks saada. Mattias kehastab Akslina südamlikku maapoissi, kes on abivalmis, murelik, aga tiba vallatu ikka ka. Toob puid ja lubab tuua ka tilga piima, aga käivitab hoopis heanaaberliku projekti „Päästke Pettsoni ja Finduse jõulud”. Aksel võinuks tiba tohmim olla nagu raamatus, aga siis poleks ta sobinud tüdrukute mängukaaslaseks.
Täiskasvanuist näeb laval Pettsoni naabreid Elsat (Tiina Sula) ja vana Gustavssoni (Kalle-Kusta Tõnisma). Nad on ilmekad karakterid – üks lahke, teine vana poriseja. Muidugi on laval ka Pettson (Aivo Paljasmaa). Tema kohta pole muud öelda – kui Tartus oleks enne nende „Pettsoni ja Finduse jõulude” lavastamist teatud, et meil pesuehtne Pettson olemas on, siis sõlminuks nad aegsasti lepingu ja meie jõuluetendus oleks ära jäänud.
Usutavaima rolli tegi ikkagi Pettsoni meisterdatud jõulupuu! See oli nii pentsik, rääbakas ja armas, kui üldse ja ülepea olla võis. Puistas lava laias kaares okkaid täis, kiilamad oksad jäeti küll kõrvale, aga ka allesjäänuilt krõbises rohelist. Vana vilt jõuluinglina tippu ja müts maha südamest pakutud jõulurõõmu ees!
Krista Kumberg