Vabadussõjas langenute mälestussamba avamine Haapsalu Turuplatsil 9. novembril 1924
Langenud sõdurite mälestussammas Haapsalus, 201 Läänemaa kangelasele avati pühapäeval Turuplatsil.
Mälestussammas vabadussõjas langenud Läänemaa sõduritele avati pühapäeval Haapsalus. Sammas, mille aluskivi pandi tänavu suvel, on kunstnik Voldemar Melliku töö Läänemaa Ungru kivist ja läks maksma 746 000 marka, mis vabatahtliku korjandusega kokku saadi.
Senini Eestis avatud mälestussammastestvabadussõja kangelastele on see üheksateistkümnes. Senised sambad on Pärnus, Pärnu-Jaagupis, Toris, Tormas, Türil, Raplas, Viru-Jaagupis, Ilumäel (Kadrinas), Kõdaveres,Tudulinnas, Palamusel, Tartus (ratsaväelaste kasarmu ees), Vaivaras, Lüganusel, Põltsamaal ja Ristil;
tahvlid kirikus on Tahkurannas, Häädemeestel ja Ridalas.
Suurematest maakonna mälestussammastest on Haapsalu oma Pärnu järele teine. Ruumikale Haapsalu raatuseplatsile, linnasüdames, muistse lossivaremete ja selle puiestiku ees, oli hulk rahvast kogunenud, samba ette sõjaväed ja seltskondlikud organisatsioonid oma lippude ja orkestritega.
Kõrge samba, mis seljaga vastu puiestikku, näoga platsi poole seistes oma üleval osas – põhjalaadiliselt lihtsa suurejoonelikkusega Eesti sõdurit kujutab, avas samba ehitamise komisjoni nimel aupaukude saatel dr. Hans Alver, Haapsalu Kaunistamise Seltsil esimees.
Vaimuliku sisseõnnistamise toimetasid Kaarli kiriku õpetaja Artur Soomre, kes järelhüüdeid ütles langenud sõjakangelastele, ning õigeusu metropoliit Aleksander kõneles kahest ajajärgust, mis nüüdsest peale Haapsalu Turuplatsil üksteisele vastu vaatavad: üht esitavad muistse lossi varemed ja teist uus ausammas.
Ausamba jalale pandi hulk pärgasid. Riigivanema ja vabariigi valitsuse nimel pärga pannes tuletas siseminister Theodor Rõuk meelde seda ajajärku, kus Haapsalu Eesti maleva hälliks oli. Siin asus Eesti esimene polk,kes Vene lagunevate vägede rüüstamiste vastu maad kaitses. Siis tuletas ta meelderaskeid aegu okupatsiooni lõpul, kui Haapsallu Tallinnast üks volinik saadeti vähese rahaga, kes sõjaväge pidi korraldama. 18 kaitseliitlasega tööd alustades jõuti varsti nii kaugele, et juba 1918 detsembri algul esimesed mobiliseeritute väeosad võidi Tallinna saata.
Eesti rahva eladatahmine oli see, mis siis ei millestki sõjaväe lõi, ja samast mõistmata tahtest, mis rahvaste saatuses vägevam, kui inimeste arv ja aineline rikkus, peab tunnistama ka läänlaste ausammas.
Välisminister Karl Robert Pusta kõneles sellestvõimsamast toest, mida langenud kangelased andnud Eesti iseseisvuse saavutamisel.
„Varustatud volitustega, mis rahvaesindus, ise tagaaetud ja ähvardatud, välja andis salajasel teel oma saadikuile, sõitis Eesti välissaatkond jaanuaril 1918 Lääne-Euroopasse.
Oma rännakul sai saatkond tagant järele sõnumi, et Eesti Ajutine Valitsus oli Saksa okupatsioonivägede poolt tagandatud ja osalt vangistatud.
Mis võis siis meie saatkond väljas kuulutada, kelle nimel kõneleda?
Eesti noor vabadus oli ju murtud, meie maa nimel kõneles jälle võõras võim, kes tegi kavatsusi meie rahvusliku iseolemise lõpulikuks hävitamiseks. Kuid ei suutnud tema summutada meie vabaduseiha, mis kord oli ärganud.
Välissaatkond teadis niisama kui kogu Eesti rahvas, et vabadusvõitlus võib küll kesta aga ei muuda enam keegi tehtud otsust. Ajutist Valitsust võis vangistada, võõrad võisid vägivallaga rahva tahtmise avaldusi vaka all hoida ehk moonutada. Eesti riiki ei saanud nemad teha olematuks, sest selle mõte elas iga kodaniku hinges.
Seda kodanikuhinge ei saanud kätte ei Saksa ega vene punaste vägede juhid. Niisama uhkelt kui kogu meie rahvas ootas kannatlikult oma vabastamise tundi, võis tema saatkond väljas tõendada, et Eesti rahva otsust– saada iseseisvaks – ei muuda ükski võim.
Kuid, ükski rahvas pole tänini omale võitnud vabadust ainult uljate otsustega. Suurim varandus, mis ühele rahvale osaks, tema iseseisvus, on ikka võidetud ja võideldud verega. Vabadus vajab peale sõnade suuremaid tunnistusi ja neid on Eesti rahva pojad andnud.
Oma välissaatkonnale muretses Eesti noor malev kõige kaaluvama põhjenduse. Rahva üle, kes on valmis ohverdama oma elu, ei saa ka külmem kahtleja jääda kahe vahele – tema on väärt, et vaba olla.
Kuidas võiks seda unustada endine välissaatkonna liige, kes on kõnelenud väljas ka nende langenud Läänemaa poegade nimel, eks olnud minulegi pühaks kohuseks tulla Haapsallu paljastama pead vahvate vendade mälestusmärgi ees.
Saagu need mälestusmärgid kõigis Eesti maakondades tunnistajaiks tänust isamaa kaitsejate vastu, tähiseks neile verega võidetud vabaduse teel.
Jäägu nemad ikka meeletuletajaiks, et Eesti rahvas on üks ja jagamatu. Jagamatu vaenlase ees, nii kui tema oli 1918 – 1919. Ja1920 aastal, üksmeelne oma kodu kindlustamisel ja ülesehitamisel nii kui nägime vabariikitema esimestel aastatel.
Ärgu antagu maad vastastikku vaenule ja vennatapja vihale, mis on ajaloo kestel hävitanud nii mõnegi suurriigi ja lõpmata väikseid rahvaid.
Hädaoht pole meilgi veel möödas. Küll on Eesti saanud vahepeal rahvusvahelise ühisikonna täisõiguslikuks liikmeks. Kuid ärgem unustagem silmapilgukski, et meie sõna kaalub väljaspool vaid nii kaua, kui esitame ühist rahvast, ühist tahtmist – olla vabad ja töötada rahus. On tänapäev maakeral sajamiljonilisi rahvaid, keda veel vaid nende nime ja kuulsa mineviku poolest tuntakse, kellel aga olevikus pole osa, sest nende vahel pole üksmeelt. Kui seda sünnib suurtele, siis kaovad ära väikesed, ilma et nende kadumist tähelegi pandaks.
Oma tuhandeaastasele kodule, meie isaisade ja langenud vendade mälestusele, orjast vabaks saanud Eestile tõotagem, et seda meiega ei sünni – ei iialgi!"
Pärja Soome saatkonna poolt tõi SoomeTallinna saatkonna sekretär Eljas Erkko ja sõjaministeeriumi poolt kolonel Aleksander Simon VR I/3 .
Maakonnavalitsuse esimees Aleksander Saar kandis ette 201 Läänemaa poja nime, kes vabadussõjas langenud ja kelle mälestust sammas jäädvustab.
Pärjad panid veel Haapsalu linnapea Leopold Grönberg,vigastatud sõjameeste ühingu ja paljude teise organisatsioonide esitajad.
Pärast paraadi lõppu liikus suur rahvahulk, kellest paljud maalt olid tulnud, samba ümber, kuni videvikuni.
Ausamba püstitamise tegelastele, langenute omastele ja kutsutud külalistele oli pidulik lõunasöök St. Peterburi hotellis ja ühisgümnaasiumi saalis kontsertõhtu, millest väga elavalt osa võeti.
