27

Eliis Salm: Olen mures Haapsalu loomade varjupaiga pärast

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Olen läänlane ja kuigi elu on mind toonud Tallinna, püüan ikka Läänemaa eluga kursis olla ja sealsetesse tegemistesse panustada. Olen ka suur loodusesõber ning loomaarmastaja, mistõttu on just need teemad mulle väga südamelähedased. Panustan aktiivselt peamiselt hüljatud ning tänavakassidega tegeleva Pesaleidja tegevustesse ning olen hästi kursis, kuidas kodutuid loomi ravida ning efektiivselt koju saata. Pesaleidja kassitoa 3 ruumis Tallinnas Mustamäel elab ligi sada kassi, hoiukodudes kaks korda enam. Aastas saadame edukalt koju enam kui 300 hüljatud looma ning harime loomapidamise osas (kiipimise, steriliseerimise/kastreerimise vajalikkus) tuhandeid inimesi.

Et püüan jõudumööda abistada ka teisi varjupaikasid üle Eesti, siis soovisin seda teha ka Haapsalu varjupaiga heaks. Nende tegevusega tutvuga esmalt aga sugugi ei õnnestunud – minu e-kirjadele ning smsidele lihtsalt ei vastatud (soovisin varjupaika külastada juba kevadel, kuid kodulehel soovitatud smsi saatmisest kasu ei olnud).

Olen väga mures Haapsalu varjupaigas toimuva pärast!

Esmalt panin mind muretsema asjaolu, et Haapsalu varjupaiga Facebooki leht on justkui surnud. Reaalsuses on see täna kõige efektiivsem viis varjupaika sattunud loomi tutvustada (sh neid loomi, kellel on kodu, kuid kes ajutiselt kadunud) ning koju saata. Ka Haapsalu inimesed peavad lemmikuid – Pesaleidja kaudu läheb Haapsallu regulaarselt lemmikuid, samas võiks kassi võtta ju ka Haapsalu varjupaigast! Haapsalu varjupaiga Facebooki lehel on 820 järgijat (ja see on väga suur hulk inimesi). Viimase aasta jooksul on sinna postitatud sisuliselt kahel korral. Ei vastata Facebooki saadetud kirjadele ega kommentaaridele, mis välistab ka loomadele kodu leidmise. Suhtlesin ka ühe inimesega, kes Facebookis konkreetse loomasoovi varjupaiga lehele kirjutas – talle ei vastatudki. Paratamatult jääb mulje, et varjupaigas elavaid loomi koju saata ei soovitagi ning varjupaik on vaid koht, kus tänavalt püütud loomad oma elu lõpetavad.

Juuli lõpus proovisin varjupaika ka külastada (vastuvõtuajad on kahjuks vaid tööpäevade hommikupoolitutel, mistõttu varem lihtsalt ei õnnestunud). Kokkuleppel nädalavahetusel ei soovinud ilmselt minuga keegi tegeleda – minu soovi ignoreeriti nii e-maili kui smsi teel. Vastuvõtuajal kohaleminnes kedagi varjupaigas ei olnud. Seisin ligi 45 minutit värava taga lootuses, et ehk hooldaja (või keegi teine) mind märkab. Varjupaigas aga kedagi ei olnudki. Õnnestus siiski leida varjupaiga kontaktnumber (seda internetist, mitte väravalt vms – kõikidel potentsiaalsetel loomasoovijatel ei ole ilmselt mobiilset internetti) ja helistamise peale tuli kusagilt võtmega isik, kes oli kunagi seal talitajana töötanud, kuid praegu enam mitte (töötama pidavat keegi teine, kes ruumide välimuse järgi aga suurt ei tööta), kuid käib hommikuti loomadele süüa-juua panemas.

Varjupaik on väga tilluke, kahe toa ja vaheruumiga, kus kraanikauss, mis tilkub. Emaste toas oli sel hetkel 4 täiskasvanud kassi ja 4 kassipoega. Ühel kassipojal oli song (soolikad rippusid päris tugevalt välja), kahel silmad päris põletikulised ja mädased. Ravivahenditest nägin ainult kõrvapuhastust. Silmapuhastusi vms põhiravivahendit ei olnud. Kõikjal oli ka üsna räpane. Praktiliselt puudusid pesad-puhtad kangad, liivakaste oli sellise hulga kasside kohta liiga vähe ning need olid räpased. Isaste toas oli 6 kassi, neist üks väga-väga pahas seisus. Apaatne ja vahepeal nuttis. Andsin kassidele natuke konservi, mis lihtsalt ära kugistati. Ühel hetkel kukkus too apaatne kiisu lavatsilt maha ja hakkas maas tõmblema-vahtu välja ajama. Siis helistasin uuesti nö omanikule, kes lubas kohale tulla. Õnneks tuligi ja minu juuresolekul pakkis nii kassipojad kui piinleva isase transpordipuuri, et arsti juurde minna. Loodan, et läks ka.. Samuti loodan, et see reis ei jäänud neile kassidele viimaseks.

Haapsalu varjupaigas puudub karantiiniruum, mis tähendab, et iga tänavalt tulnud kass potentsiaalselt haigestub (sh need kassid, kes kodust ära jooksnud ning keda varjupaik on kodustatud 14 päeva hooldama ning kuulutama). Isaste toas oli minu hinnagul ka üks tiine emane kass (kes sinna tuppa sattudes ilmselt veel tiine ei olnud). Ravikaarte, kiibilugejat ma seal kusagil ei näinud. Õues oli ka kaks koera. Pean tunnistama, et lahistasin korra ka nutta – nii nukker oli see pilt. Nägin seal mitmeid kasse, kes võiksid juba ammu uues kodus olla (kena välimuse ja meeldiva iseloomuga).

Varjupaigast ära tulles kontrollisin, kas neid loomi kusagil ka kuulutatakse. Kahjuks sellist kohta ei leidnud. Praegu on koduleheküljele küll infot lisandunud, kuid kahjuks ei ole võimalik aru saada, millal need kuulutused on lisatud ning kas need loomad endiselt kodu otsivad. Endiselt ei näinud infot päris mitme kassi kohta, kes minu külastuse hetkel varjupaigas olid. Kodulehekülg on halvasti struktureeritud ja lemmiku leidmine sealt väga keeruline.

Saan aru, et omavalitsuse jaoks on hulkuvad loomad probleem, mis tuleb lahendada. Kindlasti on aga võimalik seda probleemi lahendada nii, et kannatajaks ei jääks loomad (ega ka inimesed, kelle kodust plehku pannud loom varjupaigas sureb). Ehk on omavalitsusel, kui teenuse tellijal, toimuvast parem ülevaade ja sellepärast küsisin linnavalitsuselt:

1. Kust võib leida infot leitud ning varjupaigas elavate loomade kohta?

2. Kui palju on viimasel aastal varjupaika loomi sattunud? Omavalitsus tasub varjupaigale ilmselt just püütud ja varjupaigas 14 päeva peetavate loomade eest. Milline on see statistika?

3. Kui palju loomi on viimasel aastal eutaneeritud? Varjupaigas surnud?

4. Kui paljud loomad on viimasel aastal leidnud uue (või vana) kodu?

5. Kas loomavõtjatega sõlmitakse leping? Milline?

6. Kas loovutatavad loomad on vaktsineeritud, kiibistatud, saanud parasiitide vastase tõrje (nii välise kui sisese?) kastreeritud/steriliseeritud? (st mida inimene loovutustasu eest saab?)

7. Kuidas käitutakse tänavalt püütud loomaga? Kas toimub veterinaari ülevaatus, ussitõrje vms? Või visataksel loom lihtsalt ühte varjupaiga tubadest?

8. Kui palju on Haapsalu varjupaigal hoiukodusid? Kui palju on sponsoreid/toetajaid ning kuidas värvatakse vabatahtlikke?

9. Kui suur oli viimasel aastal Haapsalu linna kulu seoses koduta loomadega?

Haapsalu linnavalitsus ei ole minu murelikule kirjale pea kolme nädala jooksul vastanud ja ilmselt arvatakse seal, et probleemi ignoreerimine teeb probleemi olematuks. Tean, et kiri on aga kohale jõudnud, sest mõne aja eest uuendas varjupaik üle pika aja oma kodu- ja Facebooki lehte. Kindlasti tuleks aga kasvõi harimise mõttes Haapsalu koduta (ka kodust eksinud) loomade teemaga tegeleda!

Eliis Salm
Tallinna Tehnikaülikooli lektor
Pesaleidja vabatahtlik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trackback
Karilaid kutsus loomade eestkõneleja Salmi volikokku | Lääne Elu

[…] Eliis Salm kirjutas oma 15. septembril Lääne Elus avaldatud arvamusloos „Olen mures Haapsalu loomade varjupaiga pärast“ sellest, et loomade varjupaigas ei ole kõik nii nagu […]

Kati
Kati

Olen samuti valmis aitama igatpidi uue varjupaiga loomises. Olen kuulnud palju selelst kohast ja kuidas seal loomi koheldakse.

M
M

Palun, palun saatke see kiri ka mujale meediaväljaannetesse. Kahjuks on elu näidanud, et mõnikord reageeritakse ainult siis, kui asjad väga suure kella külge pannakse.

Varemgi
Varemgi

on linnavalitsus saadetud kirju ignoreerinud. Minul on selline kogemus.

elusolendid
elusolendid

Mõlegem- tegu on elusolenditega, kes tunnevad valu, hirmu..kes kannatavd igal hetkel selle all, kui me lööma käega, ei tee välja jne. Loom pole reha, mille unustad kuhugi seina äärde vedelema. Meie endi inimlikkus väljendub selles kuidas suhtume endast nõrgematesse…Kas oleme kogukond, kes ei lase sellistel asjadel juhtuda või on meil ükskõik? Täna loomadest, homme sinust- abivajaja?

Uudishimulik
Uudishimulik

Tahaks tõesti Eliis Salmi esitatud küsimustele saada täpseid vastuseid. Need võiks lehes kajastuda.

Kodanik
Kodanik

Ajakirjanikud võiks, viidates siinolevatele kommentaaridele, pöörduda uuesti LV poole- küsida, mida linnaisad sellisest tagasisidest arvavad?

NaineS
NaineS

Olen ise proovinud ka vahel seda kohta aidata, viinud tekke, madrtaseid, söögipoolist….Koht on töesti kehvas korras. Olen nöus ka kaasa lööma aitamises, kui asi edasi liiguks. Hool loomakeste pärast on suur!

Juku
Juku

Äkki tuleks seda teemat uurima “Pealtnägija”, vaatame siis, mida kostab Haapsalu linnavalitsus ja linnapea Sukles?!

Kodanik
Kodanik

Väga hea mõte!

Naine
Naine

Vlöibolla töesti hakkaks asi liikuma…

Janne
Janne

Tore,et on inimesi kes julgevad loomade halvast olukorrast ja kohtlemisest teavitada.Olen ise kohe nõus loomade abistamises kaasa lööma.Paluks rohkem infot ajakirjanduses.

wpDiscuz