Juhtkiri: Copy–paste’i reform

Kümmekond aastat tagasi viidi ellu politseireform, mis jagas politsei neljaks prefektuuriks.

Reformi saateks kõlas seesama jutt, mis praegu: vähendame ametnike arvu ja toome tänavale rohkem politseinikke. Tallinna tollane prefekt Kalle Laanet lubas Lääne Elus, et reformiga muutub politsei töö paindlikumaks, rohkem hakatakse tegema kohapealseid otsuseid ja see lubab paremini kasutada politseiressursse.

Rahuaeg oli aga üürike. 2007 kirjutavad ajalehed, et siseminister Pihl tahab allasutused liita ja pooled kriminaalpolitseinikud patrulli saata. 2010 saabki politseist politsei– ja piirivalveamet.

2013 astub ametisse uus peadirektor ja loomulikult peab järgnema reform. Oktoobrist 2014 peakski politseis olema jälle kõik teisiti, parem ja riigile odavam.

Reformidele tagasi vaadates aga paistab, et väga palju reformivariante politsei välja mõelda ei suuda. Jälle tugevdatakse kohalikku politseid, maakonnapolitsei saab rohkem iseseisvust, vähendatakse dubleerimist. Muidugi käib iga reformi juurde palgatõusu–jutt.

Kui 2003 lubati, et politsei hakkab rohkem tegelema teenindamisega, siis seesama mantra kõlab ka tänavu: läheme üle valdkondlikult põhimõttelt teenusepõhisele tegutsemisele. Millegipärast meenutab see aegu, mil koolid hakkasid teenust osutama, õpilased muutusid klientideks ja õpetajast sai teenindaja. Nüüd räägivad sellest ajast vaid irvhambad.

Originaalseid ideid napib, tegeldakse pisiasjadega. Konstaabel muutub piirkonnapolitseinikuks.

Kriminaalpolitseinikust saab menetleja. Inimesi tõstetakse nagu malenuppe ühest kohast teise.

Pole aga kuulda analüüsi, miks varasemad reformid ei ole täitnud avalikkusele lubatud eesmärke, nõnda et neid eesmärke peab üha uute ja uute reformidega copy–paste’i abiga püstitama.

Eluga peaks saama kaasas käia ka rahulikult. Tõmblemata.