Eilne päev oli bluusisõprade jaoks magus, sest head muusikat sai nautida juba alates kella 11 päeval, mil Haapsalu VanaKinos andis kontserdi kohalik akordionist Markus Lember.
Kontserte toimus päeva jooksul üle kogu linna. Artistid astusid üles Rannarootsi selveri juures, Promenaadi kõlakojas, Rootsituru kohvikus, Africa pubi terrassil, raudteejaamas, loomulikult piiskopilinnuse pealaval ja hilistel öötundidel kultuurikeskuses avatud Jim Beam Night Clubis.
Lisaks said huvilised osaleda Veskiviigi sadamas toimunud bluusiviktoriinis ja kuulata bluusiluulet kohvikus Haapsalu Raamat.
Piiskopilinnuse õuel sai bluusipidu tõelise hoo sisse siis, kui lavale astus Läti ansambel Keksi, kelle tempokad rockabilly lood tõmbasid rahva tõeliselt käima.
Meeldejääv oli kindlasti ka Eesti bändi Trikster esinemine, kus võis kuulda laulmas näitlejaid Ott Seppa ja Juss Haasmad, lauljannat Rosanna Lintsi ning poeeti Aapo Ilvest. Triksteri repertuaaris võis kuulda ka veidi raskemat muusikat, kui enamiku teiste Augustibluusil ülesastunud artistide poolt esitatu.
Õhtu ja tegelikult kogu festivali naelaks võib pidada Prantsusmaalt pärit bändi Awek etteastet piiskopilinnuse pealaval. Aweki lugudest õhkus tõelist bluusiatmosfääri ning pimeduse poolt peidetud linnusemüüre mitte silmates võis kergesti unustada, et kuulaja viibib Haapsalus, mitte mõnes Ameerika bluusimekas.
Kogu bänd oli vaimustav, kuid eriti tasub esile tuua suupillimängija Stéphane Bertolino virtuoossust. Bertolino võlus suupillist välja helisid, mis jätsid kohati mulje nagu oleks tegemist elektrikitarriga.
Fotod: Arvo Tarmula.
Aga kas teate et mulle kohe täitsa meeldis. Järgmisel aastal olen kohal. Kes ei taha, ärgu tulgu, minu teada sund toomist ei kohaldata, või äkki siiski tuuakse vinguviiulid kohale sundkorras, et siis teavad millest räägivad.
pähh,saku õlu ju voolas,rahvas oli osalt lakku täis,kiimas paarikesi õitses ka iga nurga peal,vbl tehti paar titte juurde 🙂
Peamine ikka et saaks rahva pööraseks ajada. mine osta pudel pasunatega viina ja pateetikat kui palju ja hoiab eelarvet tasakaalus. Selles on õigus et iga pidu ei pea olema jaanipäev aga katsuks ennem enda asjad korda saada ennem kui väilismaa onude ikoone kummardama läheme nemad enda kodumaal meie jaanipäevasid ega laulupidusid millegipärast ei kipu korraldama. Aga meie peame omaks võtma ja kummardama kõike mis väljast sisse tuuakse pasunakoori mõttevabaduse pateetika on ees lihtsalt.
Ei, tegelikult on tore, et valdo ja mann tüüpi vingatseid ainult internetis kohtab. Muidu ei teaksi, et selliseid ka olemas on. Võiksite kullakesed õkskord aru saada – iga pidu ja üritus ei saa olla jaanipäev või laulupidu, kus siis vastavalt lausnõmedust või rahvuslikku pateetikat purskab.
Mes sa jamad, mann, tee siis siva üks lõõtspillipidu valmis, et selle järgi saaks rahva pööraseks ajada. Mulle see meeldiks, aga ise teha ei oska. Nii et tänud nendele, kes teevad, mitte ei virise nõnnasamma.
jah eks ta kurb ole jah. nõuka aegsed ikoonid võeti eest ära kuid rahvas ihaldab ikka midagi suursugust ja võitjate päralt on maailm. Seega tuleb nendega samastuda. Lase ameerika orjamuusika lavale. Kräunuta ameerika vana rauda linnavahel ja ülista seda taevani. Joo itaalia veini. Justkui enda identiteeti enam polekski. Natukese aja pärast kirjutab kohalik leht jälle mitu läänlast on kodukohast lahkunud ja neegritele mehele läinud.
Ekstaasis rahuldamata jäänud sõltlastest naisi lavaesine täis. Muusik kui kupeldajast samaan neile enda teadmatagi kõike head ja paremat lubades laval. Vahe kompartei koosolekuga on vaid see et partei nimi pole selgelt määratletud.