Kui kuulata Läänemaa haigla ravijuhi Kai Tennisbergi juttu, pole rahapuudus ammu enam haigemaja peamine mure.
Tennisbergi ülesanne on arstide töögraafikut pidada. See meenutab kooli õppealajuhataja tunniplaani. Värvilistest siltidest kirju tabel, nagu õpetajate toa seinal, laiutab ka üle Tennisbergi arvutiekraani.
Läänemaa haiglas töötab suurema või vähema koormusega üle 70 arsti, neist vaid paarkümmend elab kohapeal. Ülejäänud käivad Haapsalus tööl Tallinna haiglaist ja Pärnust, aga ka Tartust ja isegi Valgast.
Mõnel arstil on vastuvõtt kord kuus, tema saab hommikul tulla ja õhtul minna. Aga anestesioloogid – neid käib Haapsalus viis, sest siin anestesioloogi ei ole – teevad mitmepäevaseid vahetusi. Pikki vahetusi teevad ka kirurgid.
Näiteks käib Haapsalus tööl üks Valga haigla anestesioloog. On kolm ööpäeva Haapsalus ja kolm ööpäeva Paide haiglas, siis läheb Valka. Kodus Tartus peaks ta mingil ajal puhkama. Aga millal?
Tennisbergi sõnul pendeldavad arstid kõikjal Eestis. Kohati on see paratamatu, sest igas haiglas ei ole igale erialaarstile pakkuda täiskohaga tööd.
Enamasti on aga põhjus selles, et maakonnahaiglaisse arste ei jätku. Noored ei taha tulla, parimas eas arstid on parema palga ja parema töökorralduse pärast välismaale läinud.
Alles on need, kes on noore arstina tulnud ja jäänud, ent see tähendab, et kohalik arstkond vananeb ja väheneb.
Arstid, kes Haapsalus mujalt käivad, on Tennisbergi sõnul oma ala tipud.
Arsti leib
Tennisbergi sõnul on arstid vastutulelikud: kui neid paluda, nad tulevad. Ega kohapealsedki arstid hõlpelu ela.
Naistearstid Kai Tennisberg ja Heidi Kivioja olid terve mai vaheldumisi seitsme või viie ööpäeva kaupa valves.
Lastearsti Alge Vare töögraafik näitab, et tema tööaeg on nädalate kaupa 24/7. See tähendab päevast haiglatööd ja kodust valvet. Kui keegi pöördub erakorralise meditsiini osakonda (EMO) ja kui sealne valvearst leiab, et patsient vajab naiste-, laste- või ka mõne muu eriala arsti, kutsutakse too kodust välja.
Raha pärast nad seda ei tee. Koduse valvetunni eest saab 10% arsti tunnitasust, miinimumtasu korral 80 senti tund.
„Kui iga teine võib kodus öelda, et pea valutab, ja telefoni välja lülitada, siis mina ei saa seda teha, isegi kui mu pea valutab,” ütleb Tennisberg.
Viimasel nädalavahetusel kutsuti teda näiteks neljal korral kodust välja. Kui valvearst ütleb, et tal on siin rase patsient, ei ole koduvalves tohtril õigust kutset eirata. Isegi siis, kui on aru saada, et EMOsse pöördunu ei vaja muud kui soovitust võtta paratsetamooli või juua kuuma teed.
Kuidas te jaksate?
„Ei jaksagi, aga elus olen,” kõlab Tennisbergi karm vastus. „Aga muutun küüniliseks.”
Töö Soomes või Aafrikas
Selline elukorraldus ei saa olla kestlik.
„Kui Eestis maksta Soome palka, ka siis läheks osa inimesi ära, sest huvitav on,” ütleb Tennisberg.
See on üks põhjus, miks Tennisberg – ta on Läänemaa haiglas tööl olnud 15. eluaastast peale – vahepeal Soomes naistearsti tööd teeb.
Neil nädalail, mil Kivioja on 24/7 valves, töötab Ten¬nis¬berg Soomes Vaasa lähedal, kus tal on vastuvõtud mitmes paigas. Töötab 8 tundi päevas ja on iseenda peremees.
Palga pärast ta seda tegema ei peaks, sest tal on Haapsalus ravijuhi täiskoht ja naistearsti osaline koormus.
„Käin selle pärast, mille pärast meie reumatoloog Andrus Sonnenberg käib Tansaanias – ennast laadimas,” põhjendab Tennisberg. „Ja näed kodu natuke teise pilguga, et mujal on ka muresid.”
Mured on ühesugused, ainult rahanumbrid on teised, möönis Tennisberg.
Arstideta haigla on hooldushaigla
Milline oleks haigla, kui poleks külalisarste? „Siis haiglat ei oleks. Haigla on meeskonnatöö. Kui võtame ühe lüli ära, laguneb kõik koost,” ütles Tennisberg.
Kui oleks kirurg ja narkoosiarst, aga ei ole narkoosi- ja operatsiooniõde, ei saa operatsiooni teha. Peab olema kas kõik või mitte midagi.
Külalisarstideta ei saaks ööpäevast valvet enam pidada ja siis võiks Haapsallu jääda vaid õendus¬hooldusosakond, mis asub praegu kolmandal korrusel ja kus on 50 voodikohta.
Õendushooldusse tuleb inimene juba oma arsti saatekirjaga. Õed seovad ja toidavad ning hooldavad. Arst käib korra nädalas ja kui on vaja, teeb ravis muudatusi.
Praegu on nii, et kui kellelgi läheb tervis äkki halvemaks, kutsutakse valvearst. Kui aga valvearste enam ei ole, tuleb kutsuda kiirabi, kes haige Tallinna või Pärnu viib.
Järjekorrad tekivad ja kaovad
Järjekorrad tekivad nende arstide juurde, keda on puudu või keda on kõikjal vähe. Läänemaa haigla praegused järjekorrad mahuvad enamasti lubatud kuue nädala sisse, välja arvatud endokrinoloog ja kopsuarst. Ka reumatoloogi juurde on pikk järjekord.
Tennisbergi laual on paksud kaustad, kaante vahel aruanded EMOsse (erakorralise meditsiini osakond ehk kiirabi) pöördumiste kohta: kes pöördus, mis kaebusega, mida tehti ja mis sai.
Kaks kolmandikku, võib–olla isegi kolmandik on kaebused, millega peaks minema perearstile, pakkus Tennisberg.
Ta avab kausta suvalisest kohast ja loeb. Joonud esmaspäevast saadik, depressioonis, lubab ennast ära tappa. Pind suures varbas. Higistamine ja nohu. Verevalum küünarnukil, kukkunud ei ole. Nädal aega joonud, paha olla. Tütarlaps tahtis noormeest lüüa, aga lõi käega vastu seina.
Soomes on ammune tava, et kui arst saadab patsiendi ilma põhjuseta EMOsse, võtab EMO arst temaga ühendust ja teatab, et see ei olnud õige otsus. Eestis ei ole see kombeks.
Mis juhtuks, kui haiglat üldse ei oleks?
„Midagi ei juhtuks,” ütleb Tennisberg. „Sünnitusosakond läks ära, midagi ei juhtunud.”
Soomes töötades näeb Ten¬nis¬berg palju räigemat haiglate koondumist. Vaasast saja kilomeetri kaugusel 20 000 elanikuga linnas pandi neil päevil sünnitusosakond kinni. Aastas oli seal 600 sünnitust. Kui Haapsalus osakond kinni pandi, oli aastas 182 sünnitust.
Haapsalu suuruses linnas Vaasa kandis pandi sünnitusosakond kinni 2000. aastal nagu Haapsaluski, kuigi seal oli haigla.
Soome haiglate koondumise järel on jõuliselt arenema hakanud erameditsiin. See on murekoht omavalitsustele, nad ei jõua hinnavahet kinni maksta.
Väljapääsu näeb Tennisberg haiglate võrgustumises. Asjad, mis nõuavad kallist ja keerukat aparatuuri, peavad koonduma suurtesse haiglatesse. Muudel juhtudel saab koostöös suurte haiglatega jätkata erialaarstide vastuvõtte ka väikehaiglais.
Naistearst Piret Kaarde põhitöökoht on Põhja–Eesti regionaalhaiglas, kus ta teeb ka kõige keerulisemaid onkogünekoloogilisi lõikusi. Haapsalus käib ta sellepärast, et talle meeldib ja et see on hea vaheldus suure haigla tööle. Foto: Merilin Kaustel-Lehemets
Hooldusosakonnas käib taastusraviõe Galina Margusonova juhendusel ravivõimlemine. Hooldusosakonna patsient Vaike-Heili Lindal ütleb, et tema on haiglaga rahul ja tema ainus mure on, et saaks enda tervise korda.
Foto: Merilin Kaustel-Lehemets
