Ene Pajula: Ela ise ja lase teistel elada

Ajakirjanik Ene Pajula (pildil) arvates on vastuseis kooseluseadusele kristlike väärtuste kaitsmise pärast silmakirjalik.

Palun vabandust, et käin välja järjekordse käibetõe, aga minu meelest sisaldub ütlemises „Ela ise ja lase teistel elada” eestlastele iseloomulik hoiak või vähemalt olen tahtnud seda uskuda.

Meile meeldib elada omaette, teistest eemal ja me ei kipu just kõige innukamalt korraldama teiste inimeste elu. Võrdluseks tulevad mulle alati ette ameerika seebid, kus alailma kuulatakse teisi pealt ja topitakse oma nina asjadesse, mis neisse üldse ei puutu. Filmis tehakse seda intriigi ülalhoidmiseks, aga ikkagi on võõras.

Mina olen lapsest saadik kasvanud teadmisega, et näiteks ämmad peaksid noorpaarist hästi kaugele hoidma, et ei tekiks kiusatust neile oma arusaamu peale suruma hakata.

Mu õde ütleb, et olen sinisilmne, sest olevat Eestiski inimesi, ja mitte vähe, kes peavad teiste ellu sekkumist oma pühaks kohuseks. Ma ei usu oma silmi ega kõrvu, kui näen ja kuulen, kui agressiivselt avaldavad mõned inimesed oma eitavat suhtumist kooseluseadusesse. Kelle asi see on, mis toimub täiskasvanud inimeste magamistoas nende vastastikusel nõusolekul?

Mulle on võõras oma soolise orientatsiooni avalik demonstreerimine (olen sellele mõelnud, kui kampaania „Erinevus rikastab” jälle tuure kogub, et kui suur eksistentsiaalne probleem mul olema peaks, et läheksin lippude lehvides oma heteroseksuaalsust kuulutama), sest Eesti kultuuriruumis on pisut võõristav ka heteropaaride ennastunustav suudlemine, eriti kui nad juhtuvad seda tegema avaliku basseini mullivannis või kohvikulauas. Teeb ju kadedaks!

Kristlikud pereväärtused

Aga nali naljaks. Kooseluseaduse vastu ollakse väidetavalt kristlike väärtuste kaitsmise pärast. Kas kristluse ülim väärtus pole mitte armastus, ja armastus teadagi ei küsi vanusest, rahvusest, rassist ega soost. Kas samasooliste inimeste vahelise armastuse keelamise või isegi kriminaliseerimise soov pole sellest vaatenurgast lähtudes mitte silmakirjalik?

Miks tuleb mulle alati, kui näen kedagi kirglikult homoseksuaalsete kooselu vastu võitlemas, silme ette Vladimir Putin, kes väidetavalt on latentne homo? Kui ise ei saa või ei tihka, siis käib ju närvidele, et teised võivad ja julgevad.

Palun veel kord vabandust, kui nüüd sügavalt kellegi tundeid riivan, aga minu meelest oli Jeesus homoseksuaalne. Teda ümbritsesid ainult mehed, kuskilt ei paista välja, et tal oleks olnud naiste vastu vähimatki huvi, rääkimata sellest, et igasugused seksuaalsed suhted olid pigem häbiväärsed — miks muidu ei lastud Maarjal normaalsel moel last saada. Eriti ebaõiglane, et mitte öelda ebainimlik, on katoliikluses valitsev tsölibaadinõue. Seegi tundub rääkivat pigem Jeesuse homoseksuaalsuse kasuks, miks muidu peavad mungad ja preestrid täiega pühenduma meessoost jumalale?

Kui ma seda asja kord homoseksuaalse teoloogiadoktorandiga arutasin, siis tema ainult ohkas. Muide, vastupidiselt katoliiklusele on õigeusklikud läinud teise äärmusse, nende preestrid ei saa endale enne kogudust, kui on abiellunud, vältimaks ohtu, et nad hakkavad voodit jagama näiteks virtinaga.

Rahvuslik ressurss

Kristlikudki pereväärtused muutuvad ajas. Alles see oli, kui laulatamata kooselu said endale lubada ainult erakordselt tugevad isiksused, lahutatud naisel ei jäänud muud üle kui rongi alla hüpata, vallasemad heideti kogukonnast välja ja sohilapsena sündinud jäid elu lõpuni paariaks. Nüüd sündivat 60 protsenti lastest väljaspool registreeritud abielu ja isegi kristlike pereväärtuste kaitsjad ei visku võitlusse nende alaväärtuslikeks kuulutamise eest.

Mis mind selles asjas murelikuks teeb, on rahvusliku ressursi raiskamine. Homoseksuaalsete hulgas on palju või lausa enamik nägusaid, mitmekülgselt andekaid, tarku, füüsiliselt ja vaimselt terveid, korras paljunemisaparaadiga ja suurepäraseid geene kandvaid inimesi. Oleks patt lasta kaotsi ka nende järeltulijad — meid on niigi vähe.

Tänapäeval ei pea laste saamiseks ilmtingimata voodit jagama, neid saab ka muul moel. Nii et kui minult keegi kooseluseaduse kohta küsiks, siis mina teeksin homopaaride registreerimise eeltingimuseks selle, et nad jätaksid oma seemne spermapanka hoiule. Veel parem oleks, kui nad saaksid mõne naisega lastesaamises kokkuleppele, sest üksikutest naistest meil puudust ei ole.

See annaks neile muuhulgas võimaluse oma laste kasvamisest osa saada. Kui nüüd keegi ütleb, et oi õudust, sellega garanteeritakse ju homogeeni edasiandmine, siis ameeriklaste väitel, kes selle asja uurimisega pikemalt tegelenud on, kannab ja annab seda kahtlast geeni edasi heteroseksuaalne ema.

Lapsed

Üks asi veel, mis kirgi kütab, on see, kas homoseksuaalsed paarid võiksid lapsi kasvatada. Tunnistan minagi, et lapse kasvamine peres, kus nii ema kui ka isa on mehed, tekitab ebalust.

Aga asi võib olla selles, et meil peetakse lastekasvatust tänaseni kuidagi naiste monopoliks.

Nõukogude ajal pidi naine olema vähemalt kriminaal, et kohus laste hooldusõiguse mehele annaks. 99,8% juhtudest sai hooldusõiguse naine. Tänaseks on see suhe vist õige veidi paranenud, aga mitte oluliselt. Üksikvanemad on enamasti emad ja kellegi meelest pole ebanormaalne, kui (poiss)laps kasvab peres, kus tal on ema, vanaema ja mitu tädi, kõik ühes korteris, ja ma ei tea, kas see mõjub lapsele kuidagi traumeerivalt ja kas seda on üldse uuritud. Nii ei tundu väga ebaharilik ka kahe emaga pere. Kahe isa kogemus ühes peres meil lihtsalt puudub.

Süvenesin sellesse teemasse mõni aasta tagasi, kui töötasin Õpetajate Lehes. Ameerika Ühendriikides, mis on ju iseenesest väga puritaanlik maa, võivad geipaarid lapsendada juba tükk aega ja seal kasvab ühesooliste perekonnas kaheksa kuni kümme miljonit last. Võib–olla tuleneb ameeriklaste tolerants sellest, et Ameerikasse väljarändajate hulgas oli vähe naisi ning meeste suur ülekaal püsis sajandeid. Seal oli tavaline, et kui laste ema suri, siis oli isal raske uut elukaaslast leida ja ta pidi lastekasvatusega ise toime tulema.

Samas peab geiperekond, kellel õnnestub saada lapsendamisluba, läbi tegema pika ja vaevarikka kontrollprotseduuri ning nad on ka pärast lapse saamist kaugelt tähelepanelikuma jälgimise all kui näiteks joodikutest või narkomaanidest pärisvanemad. Geipere ei saa endale lubada vähimatki kõrvalekallet lapsekasvatuse headest tavadest, ilma et neid ähvardaks kohe oht vaevaga saadud lapsest ilma jääda.

Muu hulgas on ameeriklaste uuringud näidanud ka seda, et samasoolistes peredes valitseb suurem kodurahu, sest kodused tööd on jagatud võrdselt ja õiglaselt, erinevalt traditsioonilistest peredest, kus naise kodune koormus on reeglina suurem. Geidest isad keskenduvad rohkem lastele kui heteroisad, kellele on olulisem perele raha teenimine.

Ameerika uuringud lükkavad ümber ka selle müüdi, et homoseksuaalsed mehed kalduvad olema pedofiilid — nimelt olla 90% pedofiilidest heteroseksuaalsed mehed. Lesbidest emad on sama hoolivad ja vastutustundelised kui heteroseksuaalsed emad, samas hoolitsevad nad rohkem selle eest, et lastel oleks ka meessoost eeskujusid. Seevastu heteroseksuaalsed üksik– ja lahutatud emad teevad mõnikord kõik, mis nende võimuses, et jätta lastele isadest/meestest halb mulje.

Kiusamise ohvrid

Kui ühesoolistes peredes kasvanud lastel on mingeid ohte, siis võivad need ilmneda noorukieas, kui tekib raskusi suhete loomisel vastassugupoole esindajaga. Nad justkui ei tunneks koodi. Samas juhtub seda ka heteroperedes kasvanud lastega, juhul kui neil puudub lähedus isa, ema või mõlemaga.

Ühesooliste perekonnale mõeldes unustavad inimesed sageli ära, et nemadki ei ela vaakumis. Ka neis peredes kasvanud lastel on vanaemad ja vanaisad, onud ja tädid, lapsehoidjad, peretuttavad ja naabrid, kellega suhtlemine harjutab lävimist ka vastassugupoolega. Märgitud on ka seda, et laste kasvamine gei– või lesbiperekonnas ei määra vähimalgi määral nende soolist orientatsiooni, küll aga on need lapsed ümbritseva suhtes heatahtlikumad ja tolerantsemad. Tõsi on, et samasooliste lapsevanemate järeltulijatel võib olla suurem risk kiusamise ohvriks sattuda, seda eriti meil, kus inimesed võivad teistsuguste suhtes olla väga ebameeldivad.

See on meie kõigi võimuses, et nii ei juhtuks.

Ene Pajula, ajakirjanik