Elamisõigusega korter – sinu oma ja ei ole ka
Oleme juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud üürikorter välja vahetada. Vahetusvariandiks on mõni muu üürikorter. Oma kodu, soovitavalt maja kuskil metsaveerel, ostmise plaan on meil ka, kuid seda alles paari aasta pärast. Suuri plaane ongi tark mõni aasta ette teha.
Meie praegune korter on uues majas, minu silmis ilus suur ja saunaga, terassi ja selle ees oleva mänguplatsiga. Elu nagu liblikas! Kuid on üks aga – maja kajab vastu nii julmalt, et iga pisemgi nutt, virin või minu kobisemine on mitmekordselt võimendatud.
Niisamuti on hoone seinad papist ja peale naabri vetsuskäimise kuuleme päev läbi ülakorruse pubeka hääleharjutusi kitarri ja süntesaatoritrummi saatel.
Enamasti laste lõunaune ajal. Hommikul kell 5 ärkab naabri koer ja see tähendab, et ka meie ligi kaheaastane poeg. Mille tagajärjel me isegi. Uh! See on pisut väsitav. Tegelikult ikka väga väsitav.
Üür selle eest on aga uhke! Mõned siin räägivad, et VVO (kinnisvarafirma, kelle kaudu me korteri saime) ja Sato (teine suurem) on kõige krõbedamate hindadega, kuid neilt on lihtsaim korter leida. Ka tagatisraha on väike, umbes 250 eurot, teised kinnisvarafirmad ja ka eraisikud soovivad üldjuhul kahe kuu üüri ehk u 2700 eurot ette. Samuti on VVO üks reeglitest, et üür tõuseb igal aastal keskeltläbi 60 eurot. Meil jaanuaris juba tõusis, olime siis viis kuud sees elanud. Ju see käib neil iga aasta jaanuaris nii.
Olin kuulnud elamisõigusega (asumisoikeus) korterist ja sain aru, et maksad nii paarkümmend tuhat eurot sisse ja edaspidi tasud vaid kommunaale ja suts peale ning saad sees elada nii kaua kuni hing ihaldab. Välja tõsta ei saa. Elamisõigust saab ka edasi pärandada. Kuid teisalt pole see korter kunagi päris sinu oma. Hakkasin uurima, kuidas siis säärast korterit saada. Mees veel ütles, et see pole loogiline, et maksad paarkümmend tuhat ja siis elad sisuliselt tasuta sees. Nii äri ei tehta. Vaidlesin naiivselt vastu, kuid mehel oli õigus.
Elamisõigusega korteri kuutasu on üsna sama suur kui korteriüür, võibolla pisut madalam. Sissemaks on nii suur, et umbes sama palju tuleks tasuda ka päris oma maja ostmisel. Kõlab ju mõistlikumalt! Ikkagi lõpuks maksad millegi eest, mis tasapisi sinu omaks saab, mitte ei tao kinni surnud hobust. Üks tuttav näiteks tasus 4toalise elamisõigusega ridaelamu sissemaksuks 28 000 eurot.
Kui elamisõigusega korterist välja kolida, saab õigused edasi müüa ja nii tasutud raha tagasi saada. Osaliselt makstakse kinni ka parendustööd, mis tuleb enne teostamist kooskõlastada. Kokkuvõtvalt ütles üks tuttav väga hästi: „Asumisoikeusega saad valida kodu, kuni leiad päris sobiva, üürikaid väga valida ei lasta.”
Teine tuttav võttis sellise korteri vaid seetõttu, et laps pidi samas piirkonnas kooli minema ja korteriga oli kiire — selle sai kolme nädalaga. Sobiva üürikorteri leidmiseks võib kuluda kuid.
Igal juhul jõudsime järeldusele, et asumisoikeus pole meie jaoks. Panime pangas uue aja kinni, et uurida täpsemalt oma kodu ostmise võimalusi. Kindlasti peab see olema mittepapist seintega ridaelamu või eramaja. Tundub, et mõneks aastaks jääme siiski siia elama. Mõnus on. No ja kunagi… tere Vahemereäärne villa!
miks eesti inimesele on alati maja vaja ? kas see on mingi kinnisidee või latt mille poole peab iga hinna eest pürgima.Milleks end suureks laenuorjaks teha ? Ela korteris,reisi, naudi elu ja ei mingit muret.lapsed kasvavad kiiresti,lähevad kodust ära-pole seda maja enam kellelegi vaja, ,jääb liiga suureks.Maja ikka tohutut seob inimest,korteriga on mugavam ja lihtsam.
Naljanina! Papist seintega? Ja tere Vahemereäärne villa? 😀 Osta kõigepealt papist seintega päris oma väike majake Soomes, alles siis hakka vahemereäärsest unistama ja tehke mulle selgeks- mis kunst on osta pangalaenuga endale kallim maja? Maja ostmisel on aga mõistust vaja, mitte foorumitest saunajutte koguda või villast unistada. Olen täheldanud, et Enriika kisab alati suurtest asjadest- omamata üldse mingeid teadmisi nendest suurtest asjadest. See on jah, raske, kui piirdud vaid LE leheküljega ja enesekiitmisega igas asjas ja igal alal- täiesti põhjendamata laskudes absurdsusteni välja.
Aeg ajalt tundub,et Enriika nagu elaks oma komplekse nii välja,kui saab rääkida,milliseid suuri oste ta plaanib või juba teinud on,tundub justkui hirm oleks selle ees,et keegi teda äkki vaeseks peab.
Igatahes kas see lapse kooli minemise jutt on ka siin kusagil olemas?
No ja mida kõike naabrid teie korterist kuulda võivad…igatahes, ostke ruttu maja!