Eesti majanduskasv on soliidses miinuses. Statistikaameti (esialgsetel) andmetel langes Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2014. aasta I kvartalis (võrreldes 2013. aasta I kvartaliga) 1,9 protsenti, kirjutab majandusarvestuse ja rahanduse magister Eugen Veges.
Kui kehvi uudised tuleksid ka mujalt, siis annaks langust ülemaailmsete probleemidega ja Ukrainaga seostada. Kuid ei tule. See tähendab seda, et majanduslangus on suuresti enda kootud. Toetustel ja hinnakasvul põhinev majanduskasv ei saanudki jätkusuutlik olla. Infoks veel niipalju, et Lätis ja Leedus kasvas majandus I kvartalis vastavalt 2,8 ja 2,9 protsenti. Kriisi veerel vaevleval Venemaal oli see 0,8%.
Samm edasi, siis tagasi. Selline on meie majanduskasvu tantsusamm. Viie jõukama hulka jõudmist kavandasime kasvu ajal, tagasilöökidega ei arvestanud. Petsime ennast ja neid, kes asusid laenurahaga elutingimusi parandama ja nüüd kõigest ilma jäävad. Töökohast ilma jäämine majanduslanguse tingimustes on paratamatus.
Peaministri nõunik (Lauri) põhjendab Eesti majanduslangust sooja talvega ja Estlinki (Soome ja Eesti vaheline elektriliin) käivitamisega. Kummaline? Iga koolijüts teab, et kui ühtedele kaupadele (või teenustele) tehtavad kulutused (sama sissetuleku juures) vähenevad, siis teistele kasvavad. Kui kulutatakse vähem küttele, siis kulutatakse enam toiduainetele või muudele asjadele. Ettevõtted teevad enam investeeringuid, langetavad müügihindu, kasvatavad ühikulist käivet.
Halduskorralduse reform on täna aktuaalsem kui kunagi varem. Seda ei tehta, kuna see vähendaks võimul olijate toiduahela võimekust. Töötegemise mängimise ohjamine avalikus sektoris pole lihtne. Visakem pilk omavalitsuste ülesannetele, millest ilma jäämisega rahvast hirmutatakse. Teenuseid ostetakse sisse. Allkirjade kirjutamine ja paberivirnade kasvatamine ei tohiks nii kulukas olla. Bürokraatlikku tegevust harrastatakse ka teistes riigieelarvest finantseeritavates institutsioonides (sh sihtasutused).
Majanduslangus avaldab mõju riigikassale. Aeg oleks valida: kas jätkata maksude kasvatamist (mis on majanduskasvu languseni viinud) või tõmmata püksirihma koomale. Maksude kasvatamine pole majanduslanguse tingimustes viljakas. Püksirihma saab koomale tõmmata kahel viisil: vähendades sotsiaaltoetusi (sh pensione) või piirates valitsemiskulutusi. Kolmandat võimalust pole. Olematute sotsiaaltoetuste vähendamine tooks rahvahulgad tänavale, mis teeb selle võimatuks. Üle jääb kulutuste vähendamine aparaadile. Haldusstruktuurile tehtavate kulutuste ohjamine on ainus võimalus, mis majanduslangust pehmendaks. Tööjõukulude kasvatamisele on hoog sisse lükatud. Oleme patiseisus.
Patiseisust aitaks välja demokraatia, kuid kust seda võtta. Kelle leiba sööd, selle pilli järgi tuleb tantsida. Eestlaste sotsiaalne turvalisus on niivõrd nigel, et isegi pisku kaotuse pärast tuleb väriseda ja otsustajate meelejärgi olla. Kel võim see jagab töökohti ja muid hüvesid, vibutab sõrme, kui keegi meele järgi pole. Inimesed kardavad. Demokraatiast ei juleta unistadagi.
Aeg oleks selgeks rääkida terminid ja paika panna riiklikud (esmased) eelistused. Riigikogu valimised on ukse ees, debatid valimissüsteemi muutmise üle on paratamatud. Valimissüsteemi muutmata (kodanikuühenduste võrdsus, nimekirjaliste eelistuste kaotamine, valimiskampaaniate rahastamise ohjamine jne) pole lootustki, et Eestis elukeskkond paremaks muutub. Võime ju arvudega mängida, kuid ega see tegelikkust muuda. Nii jäämegi kodanukuvaenulikus ühiskonnas toimetama ja majandusvõimekusest unistama.
Eugen Veges, majandusarvestuse ja rahanduse magister
oma riigis, kodus, tööturul ei annagi teist tulemust
olen sõltumatu välistest asjaoludest
Majandusteadusega on sel artiklil vähe pistmist. Raamatupidamise magistrilt polegi paremat loota. Väide, et kui elektrist raha üle jääb, hakatakse rohkem sööma, on ju lausa napakas. Iga koolipoiss teab, et see on napakas. Tõmba veidi hinge, teadlane.
Tänud arutelus osalejatele! Kui tavalisest soojem talv ei mõjutanud teiste riikide majandusnäitajaid, siis ei saanud see mõjutada ka meie oma. Estlinki kaablist põhjuste otsimine on sama jabur, kui väide justkui teede lõhkamisega (tuleb hakata uusi teid ehitama) toetame majanduskasvu.
teiste riikide majanduses ei moodusta energeetika nii suurt osa kui meil
parv põhja ja ise puhas poiss.
saabki panna jõed tagurpidi jooksma ning teha ise loodusseadused?Ps.Milline erakond ei varjaks enda vigu ega süüdistaks teisi?Tsaar on surnud.Elagu tsaar! jätkurida….
Hr majandusteadlane. Languse põhjus oligi ju väga otseselt justnimelt soojas talves ja Eslinki kaablis. Et talv oli soe, jäi naaberriikidel odavat elektrit üle. See saabus Estlinki kaudu Eestisse ja Eesti Energia jooksis kahjumisse. Seega sõltub meie rahvuslik koguprodukt ja “majandusedu” 1-2% ulatuses sellest, millisel määral õnnestub eesti rahvale kuuluval Eesti Energial omanikku ehk sedasama eesti rahvast pügada. Kas saab olla midagi veel jaburamat? Tervitused Jürgen Ligile, Juhan Partsile ja Andrus Ansipile.
Kes on autor Eugen Veges?
Väga asjalik artikkel, suur tänu autorile.