Tunne Kelam: europarlament on parim koht Eesti tutvustamiseks

Tunne Kelam. Foto: Arvo Tarmula

Tunne Kelami büroo kõrval Tallinna kesklinnas on Ufo–nimeline keldribaar.

„Tallinna kõige odavam õlu — väidetavalt,” distantseerib Kelam end oma nõukogudeaegsest hobist.

Kas ufod on olemas?

„Selline nähtus on olemas, aga mis selle taga, on raske öelda,” vastab Kelam suurema entusiasmita.

Kelamil on iga minut hinnas. Prantsuse suursaadiku juurest ta tuli ja oma kampaaniatelki ta pärast intervjuud kiirustab. Räägime europarlamendist ja valimistest.

Miks Te tahate uuesti parlamenti kandideerida? Oldud küll juba, võiksite hakata elu nautima.

See on küsimus elu mõttest — kas elu on nautimine või midagi muud. Minu elu on hilinenud, olen 50 aastat elanud nõukogude korra all, minu elu algas alles 1987.

Küsimus ei ole selles, kas mulle meeldib või mitte. See on tõsine asi. Eestil on Euroopa Parlamendis 6 esindajat 751st. Tähtis on, milline on meie esindaja võimekus, oskus kontakte luua. Kes on kauem parlamendis olnud, nende töö on efektiivsem. Mina tundsin esimese viie aasta järel, et olen noorsõduri seisundist väljas.

Uudselt valitul kulub eneseleidmiseks 2–3 aastat, sest europarlament on nii suur organism, et endale positsiooni väljavõitlemine ei ole kerge. Isegi komisjoni valiku otsustab sinu fraktsioon, mitte sina ise, ja konkurents on suur, eriti huvitavamaisse komisjonidesse.

Kuidas olete oma positsiooni välja võidelnud?

Olin esimeses koosseisus regionaalkomisjonis põhi– ja väliskomisjonis asendusliige. Siis võitlesin oma grupis, parlamendi suurimas, välja põhimõtte, et kõige väiksemate delegatsioonide juhid saavad ise valida endale sobiva komisjoni ja välisdelegatsiooni.

Nüüd olen 5 aastat olnud väliskomisjoni põhiliige, julgeoleku ja kaitse allkomisjoni liige ja Ameerika Ühendriikidega suhtlemise delegatsiooni liige. See on parlamendi suurim ja autoriteetseim delegatsioon.

Kas jätkate valituks osutumisel neis komisjonides?

Põhimõtteliselt küll. Kui oled ennast sisse töötanud, sul on oma profiil, ametnikud, kes teavad sind, siis on kergem saavutada mõjukamat positsiooni.

Olen mõjukas küberjulgeoleku alal. Tegin selleks 3–4 aastat tööd. See pole nii, et saad väikese riigi esindajana endale parlamendi esimese küberkaitse raporti koostamise. Kui teed tööd, võtad sõna ja oled huvitatud, on sul lootust raport endale saada, kuigi konkurents on kõva.

Esmalt käib fraktsioonidevaheline kauplemine, kes saab raporti endale. Minu eelis oli, et kuulusin parlamendi suurimasse fraktsiooni. Seejärel otsustati fraktsioonis, kes saab raporti. Nõnda tulin välja parlamendi ajaloo kõige esimese küberjulgeoleku ja küberkaitse raportiga, mis võeti vastu 2012. aasta lõpus.

Kas tuntus tähendab ka seda, et parlamendi kõik 766 saadikut tunnevad Teid nägupidi?

Kindlasti mitte, aga tähtis on, et sind tuntakse komisjonis, saadikuühenduste kaudu jm. Parlamendis on ligi 30 saadikuühendust, kes tegelevad mingite teemadega.

Mina olen Balti–Euroopa saadikuühenduse esimees. Meie algatasime 2005. aastal Läänemere strateegia, see oli kodanikualgatus parlamendi poolt. Saadikuühenduses olid ka Toomas Hendrik Ilves ja Soome praegune väliskaubandusminister Alexander Stubb.

Kui paljusid parlamendiliikmeid Te ise tunnete?

Kõiki ma ei tunne, aga tähtis on tunda neid, kes pakuvad Eestile huvi. Euroopa Parlament on üks paremaid kohti, kus Eestit tutvustada ja võita sõpru.

Diplomaatide tegevust piirab protokoll, aga meie oleme vabad rahvaesindajad, meie võime julgemalt sõna võtta. Eestit ei tunta maailmas mitte kunagi piisavalt ja me peame sellele kaasa aitama.

Olen suutnud oma fraktsiooni, Euroopa Rahvapartei kaudu võita suure Hispaania delegatsiooni Eesti poolele. Meil on väga head suhted, nad toetavad minu üritusi.

Kas pakub Eesti ka teistele riikidele huvi?

Pakub küll. Huvi alus on reaalsus. Huvi puudumine on individuaalne, passiivsus või kui ei taheta end killustada. Meie roll on, et Euroopa on ühtne, ja nende huvides on paremini tunda uusi riike. See on meie ühine, mitte ainult meie huvi.

Kas Eesti teised saadikud on niisama laia haardega?

Kui vaja, saame kokku, aga me ei pea üksteise kohta arvet.

Kui on suured debatid, kus on kohal Euroopa juhid, komisjoni ja eesistujamaa president, on tähtis neil debattidel sõna võtta. Tavaliselt on siis mingi kindel teema, kas välispoliitika vm. On tähtis, et Eesti esindaja hääl seal kõlab. Olen olnud peaaegu ainus Eesti saadik, kes püüab sõna saada. See on raske, juba oma grupis on raske sõnasaajate nimekirja pääseda. Kui aga pead asjalikke kõnesid, saad eelise.

Näiteks sain Leedu eesistumise ajal sõnavõtuvõimaluse. Leedut esindas president Dalia Grybauskaite. Nende ametlikus eesistumisprogrammis polnud meile tähtsast Rail Balticust aga mitte sõnagi.

Pöördusin oma kõnes otse tema poole: võimalik, et ma eksin, aga ma lootsin näha Leedu eesistumisprogrammis Baltimaadele nii tähtsat asja, nagu on kiire raudteeühendus Euroopa südamega, aga ma ei leidnud. Kas võite seda selgitada, kas ikka toetate seda?

See sõnum läks kõige kõrgemal tasemel kohale.

Kas fraktsioon kohustab ühtmoodi hääletama või on saadikud otsustamisel vabad, st kas Eesti saadikud võivad mõnes küsimuses erinevalt hääletada?

Saadiku põhiõigus on, et ta vastutab oma valijate ees. Fraktsiooni distsipliin on tähtis, aga sellest saadakse aru, kui saadik ütleb, et meie rahvuslikes huvides on hääletada seekord teisiti. Seda on viisakas põhjendada ja sellest ette teatada.

Kui lihtne on europarlamendis lulli lüüa?

Ei ole kohanud inimesi, kes lulli löövad. Eks erandeid ole, aga üldine atmosfäär on väga intenstiivne töötegemine. Inimesed võistlevad raportite, kõnede võimaluste, oma arvamuse elluviimise pärast.

Kogu aeg on tihe konkurents. Minu esimene mulje oli, et see on nagu suures ookeanis ujumine — kümnemeetrised lained ja tohutu veemass. Sa püüad kõigepealt pinnal püsida, siis tabada õiget suunda, siis hakkad vastuvoolu ujuma või oma suunda kujundama.

Töö on väga intensiivne. Loomulikult on inimesi, äärmuslaste esindajaid nagu kommunistid või äärmusparempoolsed, nt Le Peni perekond, isa Jean–Marie ja tütar Marine Prantsuse Rahvusrindest, keda komisjonides peaaegu kunagi ei näe, saali tulevad nad mõnikord hääletama.

Meie fraktsiooni distsipliin nõuab, et kui täisistungist või komisjonide hääletusest pole osa võtnud või on osavõtuprotsent vaid 50, kaotad ametliku kõnepidamise õiguse. Kui ei ole täisistungi päevadel kohal või ei osale hääletamisel, kaotad poole oma päevarahast. Meetmed on üsna karmid, lulli lüüa ei saa.

Kes võiksid Teie meelest pääseda Eestist europarlamenti?

Meil võivad olla head esindajad, aga neil on parim väljund, kui nad kuuluvad suuremate fraktsioonide hulka.

Minu ideaalettekujutus on, et IRL saab kaks kohta, sest meie fraktsioon, Euroopa Rahvapartei on olnud kolm viimast koosseisu parlamendi suurim. Tundub, et see võib nii jääda ka uues koosseisus.

Sellest grupist tunnen tosinat ministrit, kes on läinud oma riigi valitsusse, tunnen kolme presidenti. Ainult tänu sellele grupile õnnestus mul seitse aastat tagasi ellu viia aprillimässu järel Eestit toetav resolutsioon.

Sotsialistidest on väga koostöövalmis olnud Ivari Padar. Näiteks põllumajandustoetuste suurema võrdsustamise asjus ma ei tea, et keegi oleks eraldi seisnud. Vähemalt viis saadikut olid aktiivselt selle poolt.

Kes oli kuues?

Indrek Tarand on rohkem iseseisev.

Kes võiks Reformierakonnast minna Brüsselisse?

Kes on neist tõsiselt võetavad? Endine peaminister Andrus Ansip ja välisminister Urmas Paet ei jää parlamenti, kui nad valitakse. Ei usu, et Paet loobub välisministri kohast.

Eesti probleemiks on olnud, et pooled Eesti esindajad on liberaalide fraktsioonist, mis on parlamendis suuruselt kolmas. Sinna kuulub iga 10. liige, aga nende osatähtsus väheneb. Saksamaal on liberaalidel katastroof, Inglismaa liberaalidel on halb seis. Liberaalidega ühinemine ei ole meie jõudude otstarbekas jaotus.

Kaks suuremat fraktsiooni, kristlikud demokraadid või paremtsentristid ja sotsialistid jäävad kaheks suuremaks fraktsiooniks. Eesti huvides oleks, kui kaks kolmandikku meie saadikuist jääks neisse kahte.

Naljakas on kuulda, kui mõni iseseisvuspartei esindaja lubab Eesti huve esindada ja hakkab kaitsma rahvusriikide Euroopat. Rahvusriikide Euroopat pole keegi kahtluse alla seadnudki. Euroopa põhiseaduses on selgelt kirjas, et rahvusriikide Euroopa jääb, pole vaja selle eest võidelda.

Föderalistid on parlamendis suures vähemuses. Äärmuste osakaal võib mõnevõrra suureneda, aga mitte dramaatiliselt. Otsustajaks jäävad ikka kolm põhilist fraktsiooni: Euroopa Rahvapartei, sotsialistid ja liberaalid. Vahepeal tundus, et kommunistid võivad liberaalidest isegi mööda minna, aga see ei ole ilmselt tõenäoline.

Liberaalidega konkureerivad ka rohelised, aga see on vastuoluline ja segane grupp, ja konservatiivid Briti konservatiivide juhtimisel.

Kuidas mõjutab Ukrainas toimuv Euroopa Liidu poliitikat?

Äärmiselt tugevalt. Mäletan oranži revolutsiooni ajal, kui Romano Prodi, Euroopa Komisjoni tollane esimees, tuli otse reisilt väliskomisjoni ette ja temalt küsiti, mida ta teeb, kas on plaanis Kiievisse minna. „Ei, mul ei ole plaanis,” ütles ta, ja siis kuulis ta tund aega saadikute sõnavõtte, paljud olid just tulnud Kiievist. Asi lõppes nii, et Prodi lubas järgmisel päeval Kiievisse minna. Euroopa Parlament on mõnes mõttes Euroopa südametunnistus, tegeleme inimõigustega üle maailma.

Putinit ei ole teil küll õnnestunud mõjutada.

Putinit saab mõjutada valitsuse kaudu. Meie saame ja meie asi on mõjutada valitsusi.

Mida soovitate Eesti ettevõtjaile, kel on Venemaal äri? Või Haapsalu linnale, kes käib ennast Peterburis tutvustamas?

Selliseid sidemeid tuleb pidada normaalseks, kuigi teame, et Venemaa taktika on immutada turistide sildi all riiki oma rohelisi mehikesi. Järelevalve selle üle peab olema tõhusam. Ka seitse aastat tagasi pronksiööle tulid Venemaalt Notšnoi Dozori poisid, keda Venemaa saatkond organiseeris ja toetas.

Nii et probleemid on olemas, aga suhtlemine kultuuri ja turismi tasemel peaks jääma, sest me ei ole vene inimeste vaenlased. Meie huvi on, et meie naaber oleks demokraatlik Venemaa, ja seepärast ei saa me sidemeid Venemaaga kaotada.

Kuidas praegu suhtuda Eesti–Vene piirileppe ratifitseerimisse?

Piirileping ei ole nii tähtis mitte Vene poolele, vaid see mõjutab meie suhteid lääneliitlastega. Kui oleksime nüüd keeldunud, poleks meid mõistetud. Meil ei ole jõudu ega võimalust Tartu rahu piiri tagasi võtta. Soome kaotas Teises maailmasõjas kuuendiku territooriumist, see oli iseseisvuse hind. Poola kaotas terve Ida–Poola.

Piirilepingust loobumine ohustaks meie julgeolekut just lääne suunas.

Mis on kahe suurema fraktsiooni Euroopa Rahvapartei Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi Jean–Claude Junckeri ja sotsialisti Martin Schultzi head ja vead?

Luksemburgi endise peaministri Jean–Claude Junckeri eelis on kogemused. Martin Schultz on täitevvõimu esindajana uustulnuk. Tema käitumine on äratanud proteste kõigis fraktsioonides peale sotsialistide. Ta teeb kampaaniat komisjoni presidendi kohale, olles samal ajal parlamendi president.

Parlamenti kandideerib mitu Euroopa Komisjoni liiget, aga nad võtsid komisjonist palgata puhkust. Schultz seda ei teinud. Tema kahjuks räägivad kogemuste puudumine ja liigne oma fraktsiooni rõhutamine. Komisjon on neutraalne organ. Seal võivad olla poliitilised kandidaadid, aga nad peavad tegutsema Euroopa Liidu ühishuvides.

Üks argument Rahvapartei kasuks on veel. Riikides, kel õnnestus majanduskriisi vältida — Saksamaa, Poola, Soome, Rootsi —, olid paremtsentristlikud valitsused. Riikides, keda kriis tabas, aga kes suutsid kriisist edukalt välja tulla, tulid võimule paremtsentristlikud valitsused: Iirimaa, Hispaania, Läti.

Sotsialistide programmis puuduvad põhimõttelised reformid, nt pensionireform, eelarve taskaalustamine jms. See tähendab aga, et kasvu stimuleerimiseks tuleb laenata ja reegleid lõdvestada.

Läti endine peaminister Valdis Dombrovskis näitas veenvalt, et kasinusmeetmed ja kasv ei välista teineteist. Kulusid saab kokku tõmmata ja laenukoormust vähendada.

Eesti meediasse jõuavad Euroopa Parlamendist pigem uudiseid säästupirnidest ja tolmuimeja võimsuse piiridest.
Euroopa Liit peab olema suur suurtes ja väike väikestes asjades. Kahjuks pole ta suurtes asjades väga suur olnud, võiks olla suurem ja tugevam, nt ühispoliitikates. Kõike, mida saab kohapeal teha, tuleb teha kohapeal. Euroopa Liit ei pea sinna sekkuma. Säästulambid ja tolmuimejad jäägu iga liikmesriigi otsustada.

Millest tuleb, et Euroopa on „seal” ja eurooplased on „nemad”?

Meil on ajalooline taust, et Moskva otsustab. Nüüd on siis Brüssel nagu uus Moskva.

Teine põhjus võib olla, et peaaegu kõigil valitsustel on komme: kui kodumaal tehakse midagi hästi, on see valitsuse teene. Kui läheb halvasti, püütakse süü veeretada Brüsselile. Hoiak, et Brüssel takistab ja seal on tohutu bürokraatia, ei vasta tõele. Muidugi on seal bürokraatiat, aga me peame kontrollima, et see ei vohaks.

Kui palju äratas tähelepanu Siim Kallase väike kõrvalehüpe?

Kui Indrek Tarand poleks asja üles tõstnud, poleks see saanud mingit vastukaja.

Kas Andrus Ansip saab Euroopa Komisjoni volinikuks?

Tõenäoliselt, aga garantiid ei saa anda. See on tulevase presidendi otsus, tema kaartide valik, kui on teada iga riigi valitsuse komisjoniliikmete kandidaadid. Siis saab ta hakata nendega pasjanssi laduma. Keegi ei saa ette anda lubadusi: mina tahan seda voliniku kohta ja mulle see antakse.

Kui palju pälvis tähelepanu Kristiina Ojuland, kes proovis europarlamendi kuludesse sokutada maakonnalehtedes tehtud oma erakonna reklaami?

Nii väikesed asjad ei pälvi tähelepanu.

Kas kiidate heaks riigikogu otsuse saata Eesti võitlejad Kesk–Aafrikasse korda hoidma?

Arvan küll, et oli õige. See on Eesti õigus ja kohustus. Need on kutselised sõjaväelased, kes on selle valiku teinud, ja mida rohkem kogemusi, seda parem. Missioon annab väga head suhted Prantsusmaaga.

Kas Teie ja Te kolleegide süda valutab oma ökoloogilise jalajälje pärast, sest sõidate igal nädalal lennukiga?

Mis meil üle jääb, aeg loeb. Tööd saame kohapeal teha neli, õigemini 3,5 päeva.

Kas iganädalane koduskäimine on põhjendatud?

See on Euroopa Parlamendi eripära, et saadik ei kaotaks sidet kodumaaga. Reede kulub üritustele. Mul on tava teha kord kuus üks maakonnavisiit: kohtumised koolides ja omavalitsustes, ettevõtjate ja avaliku sektoriga. Mulle on need tähtsad, need annavad Eesti taju. Üks asi on Brüsselis arutada, teine asi, kuidas Eestis asjasse suhtutakse. See on selle eest väga odav hind.

Kas tegelete endiselt fotograafiaga?

Jaa, aga minust on saanud seltskonnafotograaf. Meie eest käivad läbi presidendid ja igasugu huvitavad inimesed. Saame neile küsimusi esitada ja neid on põnev pildistada.

Tunne Kelam

• Sündinud 10.07.1936 Tallinnas
• Abielus, tütar
• IRLi liige
• Tartu ülikooli haridusega ajaloolane (1959).
• Euroopa Parlamendi liige aastast 2004.
• Kuulub Euroopa Rahvapartei (ERP) fraktsiooni, mis ühendab Euroopa Liidu kristlikke demokraate, konservatiive jt paremtsentristlikke jõude. ERP on 3. koosseisu Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon (praegu 271 liiget). IRL on ERP liige.
• Kuulub Eesti rahvusdelegatsiooni esimehena ERP juhtkonda. ERP fraktsiooni erakorraliste resolutsioonide, ELi laienemise ja naabruspoliitika ning ERP väärtuste töögrupi liige. Osaleb fraktsiooni mõttekoja töös.
• Euroopa Parlamendi väliskomisjoni, julgeoleku ja kaitse allkomisjoni liige, tööhõive– ja sotsiaalkomisjoni asendusliige.
• Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi koostöödelegatsiooni liige. NATO parlamentaarse koostöödelegatsiooni ja Iraagi delegatsiooni asendusliige.